Kadriorus kord majja?
Tallinna vast kõige maalilisemas piirkonnas – Kadriorus käib vilgas ehitustegevus. Riburada kerkib puitlobudike asemel vägevaid kortermaju. Vaadakem kasvõi tohutult muutunud Lydia Koidula, Rohelise Aasa või August Weizenbergi tänavat. Seetõttu võibki ehk küsida, kas selline ehitusaktiivsus mitte ei tapa Kadrioru hõngu? Kuidas saaks säilitada Kadrioru iseloomulikku miljööd ja väärtusi? Genius locit, kui romantiliselt väljenduda.
Tallinna Linnaplaneerimise Amet peaspetsialist Aale Kask arvab, et Kadriorus oleks väga oluline kaitsta juba olemasolevat. Uute hoonete seas head arhitektuuri kahjuks napib, tõdeme seal ringi jalutades. Pea kõik värsked majad on ehitatud läbi krundi nii, et pole jäetud ruumi haljastusele. On lausa ebaaus, et ka neid elamuid müüakse miljööväärtuse abil, kuid hooned ise keskkonnale midagi vastu andma ei kipu.
Situatsiooni peaks veidikenegi leevendama uus, selgemate reeglitega ehitusmäärus.
Arhitekt Ignar Fjuk räägib, et Kadrioru ehitusmääruse koostamine on praegu tema büroos tõepoolest lõpusirgel, vaja on veel mõned parandused sisse viia: “Ehitusmäärus on eelkõige alus detailplaneeringu tegijatele. Prügimajandust, transporti ja muud sellist reguleerivad teised määrused. Ega Kadriorg olnud ennegi kehtiva reeglistikuta, seal kasutati Irina Raua üsna üldine tsoneerimisskeemi, kus olid antud nii tiheduse kui kõrguse suhtes ette teatud parameetrid. Need viis-kuus aastat on kehtinud skeem aidanud ära hoida mõnedki lapsused, kuid kohati on aga avanud väravad suuremale ehitusmahule kui sobilik.”
Veel sel esmaspäeval käis arhitekt linnaametnikega viimaseid parandusi arutamas. Enamikes probleemides ollakse jõutud juba kompromissile. Muinsuskaitse sõprade rõõmuks lisatakse ehitusmäärusele veel omalaadne väärtushinnangute kaart. See on mõeldud elanike-omanike abistamiseks, et viimased teaksid, mille poolest on nende maja on omanäoline.
Fjuk ise loomeinimesena ei pea tegelikult seda tööd eriti oluliseks: “Minu arvates ei peaks ehitusmäärus olema eelkõige väärtushinnangute kaart, kuna üks hindab üht kohta ühtemoodi, teine teisiti. Ühele meeldib ema, teisele tütar.”
Nii pole imestada, et vaidluse alla sattusid näiteks Koidula tänava alguse tsaariaegsed supelhooned (4, 6, 8), mis Fjuki arvates ei ole sedavõrd väärtuslikud, et neid peaks säilitama.
Linnaametnikud ning arhitektuuriteadlased pidevalt rääkinud, et Kadriorg on miljööväärtuslik. Ka üldplaneeringus on see kirjas. Siiski on omanikud vanade ehitistega vägagi robustselt ümber käinud. Kas nüüd on sõnakõlks saanud lõpuks reaalse katte? “Absoluutselt. Need on omaette tsoonid, saarekesed. Kuid seda, milline hoone lammutada või mitte, saame sätestada vaid miljööväärtuslikes tsoonides,” tõdeb Fjuk.
Kas Kadriorgu ei tahetud tervikuna miljööväärtuslikuks alaks kuulutada? Ignar Fjuk: “Ei, seal on veel pooleldi arengus kohti.”
Aale Kask suskab, et tegelikult pole Fjukil voli üldplaneeringuga kokkulepitud miljööala piiri revideerida.
Mis saab Kadriorus olevates spordirajatistest? Kuidas saaks ära hoida, et nende asemel ei ehita eraomanikud näiteks villasid? “Selle kohta peaks varsti valmima eraldi teemaplaneering. Meie tehtud ehitusmäärus ei käsitle spordirajatisi ja parki,” selgitab Fjuk.
Kuna tänavad on kitsad, on Kadriorus raske nii autoga kihutada kui ka parkida. Aale Kask räägib, et üks probleemne koht oli Tina tänava (mis küll ise jääb selle määrusega hõlmatud piirkonnast välja) ja J. Vilmsi nurk, kus kaks ilmekat tsaariaegset puitelamut. Kuna neid taheti autoliikluse hõlbustamiseks vahepeal lammutada, siis võeti need ajutiselt muinsuskaitse alla. “See on halb,” leiab Fjuk. “Vilmsi tänaval on juba (kõrvalmajaga) eestiajal fikseeritud uus ehitusjoon. Kuna need kaks maja on viis meetrit teistest eespool, jääb J. Vilmsi tänav sealt ikka ühesuunaliseks. Ma ei saa seal midagi ära teha, see on Kultuuriväärtuste Ameti ja kultuuriministri otsus.” Aale Kask on risti vastupidisel arvamusel: “Majade hoidmine on oluline nii miljöö seisukohalt, kui ka sellepärast et Jüri Vilmsi tänaval on palju tühjasid krunte ja kui lähtuda vaid nõukaaegsetest monstrumitest, siis trügiks analoogne arhitektuur liialt Kadrioru miljööalale selga. Peale valmiva J. Vilmsi 14 maja (Arhitektuuriagentuur) pole sinna midagi head 50 aasta jooksul ehitatud, kuigi ka sel heal näitel on üks korrust vast liiast.”
Kas Kadriorule omasele rohelusele on ehitusmääruses kuidagiviisi rõhku pandud?
“Seal on kaht tüüpi rohelust. Üks on park, kus kehtivad oma seadused, mis on ka täitmiseks mõeldud. Muu haljastuse osas on Tallinnas üsna ranged reeglid: kui midagi likvideeritakse, tuleb see ka asendada.”
Aga praegu on ju pidevalt näha, et paljud uued majad hõlmavad praktiliselt kogu krunti. “Hingamisruumi” justkui pole jäetudki. Fjuk: “Meil on seal ikka piirangud peal. Kui krunte liidetakse, siis ei või uus rajatis ikka kogu kinnistu pinda hõlmata.”
Kadriorus toimub teatud sorti kinnisvara arendamise plaanidele (näiteks ehitada väikese vana maja asemel koloss) vastavates paikades sageli hoonete süütamisi. Kas siin saaks midagi ära teha? Näiteks sätestada, et kui teil maja oma pahatahtliku lohakuse tõttu ära põleb, siis peate samasuguse hoone asemele ehitama. “Ei. See ei ole üksnes Kadrioru vaid kogu Tallinna probleem,” on Fjuk täiesti kindel. “Mis puutub aga endiste (hävinud) hoonete taastamist endisel kujul, siis seda ma ei poolda. Me ei saa ajas tagasi minna. See peaks olema midagi väga väärtuslikku, mida tasuks maketina taastada.” Siiski, kas sageli pole see Eestis mitte kuritahtlik strateegia? “ Me kõik ihkame muutusi ja üksnes ehitusmäärus ei saa panna inimesi tsiviliseeritumalt käituma.”
Fjuki arvates seisneb aga Kadrioru ime just selles, et seal on kõrvuti väga erinevad ehitustraditsioonid: “Erinevus nendest ehitusmäärustest, mis tehti Kalamajale ja Pelgulinnale, kus on ühelaadne hoonestus, on Kadriorgu käsitletud kinnistute kaupa. Kõrvuti võivad olla ühe-, kahe- ja viiekorruselised elamud. Nii ei saa me öelda, et kogu kvartal peaks olema viiekorruseline.
Mida arvab Fjuk muinsuskaitse seltsi poolt Karuteene medaliga “pärjatud” Johann Köleri 2 juhtumist, kus rekonstrueerimise sildi all hakati ühekorruselise puitmaja asemel ehitama kuuekorruselist betoonist elu- ja ärihoonet (arhitektid Veronika Valk, Villem Tomiste)?
“Väga ebakindlalt. Üheltpoolt on seal praeguse ehituskehaga lõhutud sealne puitelamute keskkond. Aga kui see on sinna ehitatud ja sinna ka jääb, siis me ei saa enam öelda, et seal enam oleks tegu miljööväärtusliku puitelamute alaga. Aga mu süda ei malda ka ütlemast, et selle peaks ära lammutama.” Loodetavasti aitab uus määrus analoogilisi pretsedente ennetada. Planeerimisameti esindaja Aale Kask kinnitab: “Rohkem J. Köleri tn 2 laadseid juhtumeid Kadriorus tulla ei saa, tänaseks on välja antud ehitusload üle vaadatud ja õhus midagi ei ole.”
Kadriorus kõneldi miljööalade hetkeseisust
Situatsioonis, kus Tallinna haaranud ehitusbuum ajab oma kombitsaid miljööaladele ja täpsemad ehitusreeglid on alles valmimisjärgus, toimus akadeemilisel initsiatiivil konverents, kus arutati miljööaladega seotud probleemide üle. Asukoha valik oli sedapuhku otse kümnesse, Kadrioru südames, kenas miljööväärtuslikus puithoones – Kastellaanimajas. Konverentsi eestvedaja Eesti Kunstiakadeemia restaureerimisteaduskond on juba mitu head aastat valmistanud ette miljööaladega tegelevaid spetsialiste ja sedapuhku võeti teemad üles väljaspool kooliseinu.
Tallinnas on kaheksa miljööväärtusliku hoonestusala ja kui vaadata kaitstavate alade suhet linnapindalasse, siis on see kaduvväike. Ometi on miljööalad pinnuks silmas kinnisvaraarendajatele ja tihtipeale on põhjuseks nende paiknemine vööna ümber kesklinna, kuhu on kõige suurem soov lisada uusi mahte. Keerulisemaks muutub aga olukord siis, kui soovitakse miljööalal paiknevat vana puithoonet asendada uue majaga, sest tihtipeale ei ole ehitis väärtuslik omaette, vaid keskkonnaloojana. Kurb näide ühe keskkonna silmnähtavast kadumisest on J. Poska tänav, kus veel kümme aastat tagasi oli säilinud terviklik ansambel, tänaseks on auke rohkem kui peaks ja küsimusi tekitab üksikute, säilinud ehitiste alleshoidmise vajadus, vähemalt erialase taustata inimesele. Siiski tõdes Kultuuriväärtuste ameti osakonna juhataja ja restaureerimiskooli doktorand Leele Välja, et mõningast edasiminekut on märgata. Inimesed on muutunud teadlikumaks ümbritsevast keskkonnast ja tasapisi muutuvad koostööaldimaks ka arendajad ning ehitusmääruste valmimine peaks lubatava piiri selgelt paika panema.
Miljööalade puhul on tegemist defitsiitse väärtusega, ehk siis millegi sellisega, mida ei saa juurde tekitada. Küll aga saame hoida ja säilitada olemasolevat ajaloolist substantsi. Kadi Pärlin kõneles vana maja värvimisest ja rõhus linaõlivärvide ning algsete värvitoonide kasutamise tähtsusele autentse mulje loojana. Järgnevad ettekanded puudutasid kaht Tallinnas enim esinevat hoonetüüpi – Lenderi maja ja Tallinna maja – mille kaasajavajadustele kohandamisest kõnelesid vastavalt Anni Nool ja Mark Sepp. Igatahes õnnestub ka sadakond aastat hiljem end sisse seada 20. sajandi alguse eestlase kodusse, tegelikult esimesse linnas.
Kõlama jäi, et ajaloolise substantsi rohkus linnaruumis rikastab linna ja selle säilimine tuleb veelgi mõjusamalt tagada. Jääb vaid soovida, et verbaalsed lausungid viiakse sama jõuliselt ellu igapäeva töös.
Aale Kask
Tallinna Linnaplaneerimise Ameti peaspetsialist
