49 lugu kahel plaadil – seda on piisavalt, et küsida, kes see Kago õieti on. On jah Lauri Sommer. Kirjamees. Ka kitarrist, klaverimängija ja laulja. Kuid need on lihtsalt faktid, mida igaüks tohib teada juba enne plaadi kuulamist. Aga siin, muusikas, ühest palast teise? Ausõna, ega see kuigivõrd ikkagi ei selgu ning selles ongi ­probleem. Mitte probleem kui pidurdus ja pahandus, vaid probleem kui inspiratsioon, mis sunnib selle plaadi seltsi jääma ja pinges püsima.


Kago on digitaalhipi, tehnofolklorist ja nohiklik küberpunkar. Iga tema laul on nagu mingi Youtube’i koduvideo – madala resolutsiooniga fragment triivimas kõrgtehnoloogilises infoväljas. Tema etteasted näivad ausad, sest mismoodi siis teisiti. Kes võltsiks endale näiteks sellise lauluhääle nagu temal? Ja ikkagi...


Me kõik usume, et helisalvestus on üdini objektiivne protsess, akustilise tõe esitamine just nii, nagu see päriselt on. Aga Kago teab lisada, et selline tõde ei anna ümarate piiridega rikkumata autoripositsiooni, kellega oleks võimalik kaunikujulisse kommunikatsiooniahelasse astuda.


Akustiline tõde on selleks liiga intiimne, kaootiline, tsenseerimata, liiga juhuslik. Kago kunstnikumina ehk ongi olemas, aga eemal, salvestusaparatuuri taga omaenese privaatsuse võnkeid fikseerimas. Me ei saa temalt küsida, milline plaadi helidest on rohkem päris ja milline vähem. Ja kui meile ei anta tõelist autoripositsiooni, jääb meie osaks rahutu vuajerism, võõra koduvideo vaatamise häiritud tunne.


Kago lood sobivad iPodi. Ma erutun siis, kui üsna lähestikku tulevad “Surnud sõbrale” või “Lumesattu vaadates” või “Kuldvitste valss”, ja unustan esimese hooga mõned teised. Äkki ma eksin. Äkki on siin kummalgi plaadil sügav kontseptsioon taga ja lugude järjekordki tähenduslik? Kuid ei – asi töötab paremini just sedamoodi, kui üks katke järgneb teisele, kui helidel pole ajalugu ja juuri, kuid igaüks neist on ebamugavalt lähedal, hirmutavalt suures plaanis. Sorry, kui see polnud point...

7