Kahekilone kaunitar sinu öökapil
Lõpuks ometi saab lugeda korralikku 20. sajandi filosoofia monograafiat eesti keeles, selge kompositsiooni ja kvaliteetse sisuga, lihtsa ja stiilse kujundusega telliskivist poole raskemas kogumikus. Kaasas seda hiiglast just ei kanna, aga öökapile mahub ära küll. Raamat tutvustab möödunud aastasaja peamisi mõttevoolusid, mida avavad meie kohalike mõtlejate eelretsenseeritud esseed nende voolude olulisematest filosoofidest.
Eesti keeles kirjutatud filosoofilised tekstid – uurimused, esseed, teadustööd – on pillutud laiali ajakirjandusväljaannetesse, internetiportaalidesse ja koju sahtlisse. Eesti ülikoolide filosoofiaprofessorid kasutavad õppematerjalidena siit-sealt kokkunopitud tekste, mõnikord ka enda koostatud konspekte. 20. sajandi filosoofia kursuse elluviimiseks eestikeelseid tekste leida oli enne Epp Annuse & co vägitükki eriti keeruline, selle perioodi filosoofiast pole isegi mingeid eestikeelseid õpikuid olemas. Ka paljude möödunud sajandi suuremate mõtlejate ja oluliste mõttevoolude algatajate endi teoseid pole eesti keelde tõlgitud – tuues näiteks fenomenoloogia rajaja Edmund Husserli, kellelt on eesti keelde tõlgitud vaid üks tema ettekandel põhinev essee, või Prantsuse eksistentsialisti ja feminismi klassiku Simone de Beauvoir’, kellelt eesti keeles ilmunud vaid kärbitud “Teine sugupool” ja üks väike mälestusraamat. Paljusid “20. sajandi mõttevooludes” vaadeldud filosoofe pole eesti keelde üldse tõlgitud. Nii pole nende mõtlejate käsitlemiseks kujunenud ka korralikku eestikeelset mõistestikku ja nende filosoofia uurimiseks on lihtsamgi kasutada võõrkeelseid allikaid.
Niiviisi tekibki küsimus, et mida siin üldse nii väga tõlkida ja kirjutada eestikeelseid teadustöid, kui Eesti filosoofid loevad nagunii peamiselt võõrkeeltes, pealegi – kui otsida vähegi spetsiifilisemat materjali mõne mõtleja kohta, tuleb nagunii jälgida pidevalt täienevat andmebaasi originaalkeeleruumis.
Kuid vaatamata kõigele on äärmiselt oluline, et emakeeles oleks kättesaadavad just eesti mõtlejate uurimused lääne filosoofide kohta, mida käesolev kogumik just pakubki. Ülevaatlik, kuid triviaalsusest ja õpiklikkusest kauge jalutuskäik läbi 20. sajandi filosoofia on eesti mõtte ja vaimu spetsiifiline, ta räägib küll lääne filosoofidest, kuid tee, mida mööda sajandist läbi jalutatakse, esseede autorite valik, nende unikaalne lähenemine oma uurimisobjektidele – kõik see annab hea pildi, mis elu elab Eesti nüüdisfilosoofia. Saame ülevaate sellest, mida siinmail põhiliselt uuritakse, kuhu Eesti filosoofia pilk suunatud on, kuidas teadustöö edeneb, kas meil on üldse lootust oma algupärast filosoofiat luua. Need on küsimused, millele vastavad Eestis kirjutatud filosoofiaalased artiklid ja teadustööd, viieaastase traditsiooniga Eesti Filosoofia Aastakonverents ja nüüd see tuhandeleheküljeline kogumik.
Noored, kes asuvad õppima filosoofiat, vaevalt teavad, millele täpsemalt spetsialiseeruda. Tihtipeale asutakse filosoofiat õppima lihtsalt huvist seletamatu vastu, kirest iseenda ja maailma tundmaõppimise järele. Kui seda õppimist saab alustada muuhulgas kunagi (ja üldse mitte ammu, kuna kogumiku on kirjutanud peamiselt 70ndatel sündinud noored filosoofid) samast kohast alustanud kaasmaalaste kokkupandud ülevaatega 20. sajandi mõttevoolude arenguloost, on ehk lihtsam ja loomulikum leida seda, millesse hiljem peadpidi sukelduda.
Et sellest valikust vähegi aimu saada, tuleks ära tuua ka filosoofilised režiimid, millest mõttevoolude kogumik läbi rändab. Algab see reis elufilosoofiast, siis psühhoanalüüsi kaudu fenomenoloogia ja eksistentsialismi juurde, veidi hermeneutikat, analüütilisest filosoofiast marxismi ja poststrukturalismini ja lõpetuseks veel feministliku teooria põikega postkoloniaalsete uuringuteni välja. Iga mõttevoolu kohta leiab üldtutvustuse ja edasi eri autorite loodud portreed voolu olulisematest ja huvitavamatest mõtlejatest. Selline kompositsioon on väga selge ja raamatu lugemine ei tohiks üle jõu käia ka filosoofiaga esimest korda kokkupuutuvale inimesele. Seda enam, et tegemist pole padufilosoofiaga – mõttevoolud on seotud üldise kultuurikonteksti ja ühiskonnanähtuste arenguga möödunud sajandist tänapäevani välja.
Kogumikku on kaastööd teinud 32 autorit. Korduma kippuvatest nimedest olgu mainitud Andrus Tool, Leo Luks, Neeme Lopp, Jüri Lipping, Jaanus Adamson, Tõnu Viik, Tarmo Tirol, Piret Peiker, Katrin Kivimaa, Peeter Selg – kõik Eesti filosoofia ja sellega seotud teaduste maastikul teada ja tuntud nimed.
Siit veel üks väike mõte: kuna eesti filosoofide kogukond on niivõrd väike, et praktiliselt kõik üksteist vähemalt nägupidi tunnevad, aga võib-olla nime ja nägu ei oska alati kokku viia, oleks ehk raamatus võinud olla esseede alguses uuritavate filosoofide piltide juures ka esseede autorite pildid. Väikselt nurgas või kuidagi, nii-öelda vaatlemas oma uuritavat objekti. Selline veidi kergemeelne mõte võib-olla häirib filosoofia akadeemilist tõsidust, kuid nii palju kui ma olen aru saanud, oskab ka eesti filosoofia – vaatamata oma näilisele raskemeelsusele – mängelda ja nalja teha, muutumata seejuures lahmivaks, vaid pigem just loovamaks, huvitavamaks ja ahvatlevamaks. Filosoofiaga tegelemise üks oluline aspekt on ju ka inimestes huvi äratamine, meeldimine – oma toanurgas nokitsev filosoof võib olla küll vapustav geenius, aga teised tema õnnest osa ei saa. Ja filosoofia peaks ju inimesi õpetama õnnelikumalt elama, isegi post-postmodernistlikul 21. sajandil elades ja 20. sajandi mõttevoolude kogumikku lugedes võiks seda antiikajast pärit arvamust veel silmas pidada. Kõik muutub, kuid näib, et inimese põhiloomus – püüd õnne poole, iha teadmiste järele, tahe maailma korrastada – on kõva tuum, mis jääb alati samaks.
“20. sajandi mõttevoolud” on hea raamat. Peaaegu kaks kilo asjalikku lugemist – tõesti, Eesti filosoofial on kaalu.
