Kahesi kuldsest kolmnurgast*

Üks India, kaks vaatenurka – Pille Minev kirjutab Hindustani poolsaarest turisti, juba enam kui aasta Varanasis india klassikalist laulmist õppiv Lii Unt aga väliseestlanna pilgu läbi.

Pille: Reisipisik on viimastel aastatel nakatanud paljusid eestlasi ja nii ei ole ka mina sellest pääsenud. Just nimelt nakatanud, sest kui sul on mõni lähedane, kes aina tuhiseb mööda maailma ringi, siis võib see sindki kaasa haarata. Minul on selliseks sõbrannaks Lii Unt, kes on viimasel aastal elanud suurema osa ajast Indias. Ka mina tahan sinna tagasi plaaniga meelitada Lii “Kuldsele teekonnale”.

Minu soov on saada kahe nädala jooksul kõike – nii päikeselist puhkust Goas kui ka rännuteed Kuldsel kolmnurgal. Saan reisibüroost vastuseks, et rahulikult, jõuab küll. Lennuk maandub Goa lennujaamas ilusal hetkel – päike on just-just tõusmas ning õhk on värske ja soe.

Millegipärast ütlevad paljud, et Goa ei olegi justkui õige India, kuid mina ei ole sellega nõus. Põhjusel, et India ongi just selline maa, kus iga kant võib olla täiesti isemoodi ja erineva kultuurilise taustaga.

Goa on tõenäoliselt kõige läänelikum. Arvatavasti tuleneb see hästitoimivast turismist ning faktist, et sealne elanikkond on suuremalt jaolt kristlased.

Lii: Meil Põhja-Indias andsid külamehed paar kuud tagasi kristlikele nunnadele peksa, kui need külanaisi kristlusele ahvatlesid. Ega kristlastele polegi midagi muud ette heita, kui et nad söövad lehmaliha. Lehm aga on hindudele püha, sama püha kui ema. Ka India moslemid ei söö loomaliha, et mitte solvata hindude tundeid.

Pille: Teil Põhja-Indias Varanasi linnas ei ole ka kombeks tarvitada alkoholi. Goas on see aga enam kui tavapärane ja kõigele lisaks veel ka väga odav. Selle osariigi oma rahvusjoogiks on palmipuupuskar fenny, mis on ka heaks kingituseks kodustele sõpradele. Kohalike suhtumine vabameelsesse elustiili on palju tolerantsem kui ükskõik kus mujal selles riigis. Ja seetõttu on seal ka küllalt kohti, kus saab pidutseda kuni päikesetõusuni.

Põhja-Goas on imelise vaatega ööklubi Cabana, mis asub kõrge mäe jalamil, ja kui sinna sõita tuk-tukiga, siis tuleb osa teest käia jala, sest see väike masinavärk lihtsalt ei jaksa üles vurada. Enamik klubi territooriumist asetseb väljas eri kõrgustega platvormidel, ning on erakordselt mõnus lebada õues suurel lamamisasemel ja nautida kaugustes paistvaid tulesid.
Põhja-Goas ongi rohkem siginat-saginat igal hetkel võrreldes Lõuna-Goaga. Aga sinna plaanin ma jõuda kõige lõpuks, pärast kohtumist Liiga Delhis.

Lii: Delhi erineb Varanasist, kus mina elan, nagu öö päevast. Varanasi on India klassikalise kultuuri, hariduse ja religiooni keskus. Delhi kui India pealinn muutub järjest enam rahalõhnasemaks, ehkki India ruupial on Mahatma Gandhi pilt, kelle ideaal oli hoopis teistsugune India – vaimne, säästlik ja kodumaine. Indialased uhkustavad täna, et neli Inda rikkaimat inimest on sama rikkad kui nelikümmend Hhiina rikkaimat inimest kokku.

Ootan Pillet luksusliku Le Meridiani hotelli vestibüülis. Jõukuse aste meenutab New Yorgi 5. avenüüd ja hindud, kes tulevad hotelli pidutsema, on end viimase peal üles löönud. Prouad näevad sarides väga uhked välja, naljakad on noored tütarlapsed, kes on kultuuri ja kombeid trotsides miniseeliku selga pannud ja koperdavad ülikõrgetel kontsadel nagu lombakad kured.

Ent uue lääneliku elustiili jõud on nii suur, et klassikaline india vanaema võtab oma röögatu välimusega lapselapse käekõrvale ja suundub peosaali. Tahan ka minna restorani, aga hinnad menüüs on samuti 5. avenüü hinnak lassis ja ma põrkun ukselt tagasi. Esialgne mõte võtta järgmine kord paar Varanasi tänavalast kaasa, et neile luksuse imet näidata, kukub kokku. Ei, mina ei ole nii rikas. Huvitav, kui mitu eesti rikkaimat inimest peaks oma vara kaalukausile panema, et kaaluda üles India rikkaima inimese vara?

Pille: Agras tahtsin ma näha ühte maailma kauneimat ehitist, armastusele pühendatud Taj Mahali. Tunnistan, et suhtusin sellesse väikese eelarvamusega, kuna olin kuulnud, et kõik, mis on ühe sammu kaugusel mausoleumist, meenutab kõige kohutavamat prügimäge ja kerjuste ning kaubitsejate pealetükkivusest on raske kõrvale hoida. Õnneks osutusid kõik need jutud suureks liialduseks. Võimalik, et siin tuli kasuks reisijuhi teadlikkus juhatada meid imelise hooneni õigest väravast ja sobival kellaajal. Jõudsime kohale päikeseloojangu ootuses.

Vaatepilt võttis sõnatuks ja erakordselt võluv oli õhtuvalguse mänglemine marmorpalee seintel ja väljakul. Tundsin ennast nagu lummatult, hinge täitis helgus ja rahu.

Lii: Jah, Taj Mahal on nii täiuslik, et ei vaja midagi peale iseenda. Kui, siis ainult päikest, mille madalad kiired valgest marmorist ehitise üle kuldavad.

Taj Mahali imelise ilu saladus peitub erakordselt õnnestunud proportsioonides ja erilises marmoris, mille sees on sädelevad tükikesed. Ärge planeerige Taj Mahali külastust hommikule, sest Indias on hommikuti sageli väga udune.

Mogulite hiilguse jälgedes käies saab väga hea pildi, mida teeb inimene, kui tal ei ole millestki puudus. Nautlev elustiil ei paku naudingut kauaks, inimene tüdineb õnnest kõige kiiremini. Valitsejad pidid endale teistsugust meelelahutust otsima ja päästvaks ideeks said uued vallutused, lõhkumine ja tapmine. Kui kõik vana on maatasa tõmmatud ja uus peale ehitatud, hakkab inimene end paratamatult jumalana tundma.

Nii ka mogulite suurim valitseja Akbar, kelle ambitsiooniks oli luua uus usund nimega Deen Ilahi, ühendades kõigi maailma usundite parimad küljed. Ta tegi sellega algust nii, et võttis endale naised eri religioonidest. Kristlase Goast, hindu Rajastanist ja moslemi Türgist. Ent lapsi ta ei saanud. Kohtudes Agra lähistel suure sufi pühaku Salim Chistiga, palus ta pühakult lapseõnne ja saigi kauaoodatud järeltulija. Tänutäheks ehitas Akbar oma uue pealinna Chisti kodukülla, ühendades ka arhitektuuris eri usundite sümboleid.

Kui britid tulid 1583. aastal Akbariga kohtuma, siis olid nad hämmastunud, et Fatehpur Sikr ületas Londonit nii hiilguselt kui rahvaarvult. Kulda, kalliskive, siidi ja sametit oli rohkem, kui eurooplane suutis ette kujutada.

Ent jumal ei jäänud Akbari tööga rahule ja linnas lõppes peagi vesi. Sellest ajast on mahajäetud Fatehpur Sikr punasest liivakivist ehitistega tondiloss. Kompleksi kuulub ka marmorpitsist seintega Salim Chisti hauakamber, kuhu naised tulevad selleks, et siduda seina külge punane pael, sest legendi järgi aitab see kaasa järeltulija peatsele sünnile.

Muide, ka Varanasis on koht, Lolarka tiik, kus lastetud paarid käivad end pesemas, et jumalikul teel viljastuda. Samuti on Himaalaja jalamil Dehra Duni lähistel Sahastradhara koopad sama mõjuga. Küllap on neid kohti Indias rohkemgi. Mis tore idee oleks korraldada sinna reise lastetutele eesti paaridele.

Pille: Pärast Taj Mahali külastust jäime ööbima Agra linna. Ei raatsinud õhtut lihtsalt niisama hotellitoas mööda saata ja läksime linna peale jalutama. Ka seal nagu Delhiski pöörduvad igal sammul sinu poole rikšamehed, kes soovitavad tu ngivalt jalutamise asemel kasutada nende imetoredat sõiduvahendit. Esimese hooga ei uskunud oma kõrvu – sõltumata tee pikkusest ja kulutatud ajast sooviti saada viis ruupiat. Eesti rahas on see vaid mõni kroon.
Kui aga juba mitmes mees tuli sama jutuga, tekkis huvi, millest nii madal hind. Sõbralik teejuht rääkiski, et asjaga käib kaasas üks väike nüanss – kui me oleme nõus külastama paari kauplust, kuhu ta meid viib, saab ta poodidelt komisjonitasu. Kui me lisaks ka midagi ostame, saab tema 10 protsenti ostu pealt.

See õhtu kujunes meie reisiteel üheks meeleolukamaks.

Lii: Mina olen seda meelt, et India avastamist peaks alustama Rajastanist, sest just siin me näeme piltpostkaardi Indiat elevantide ja kaamelite, mägede ja kõrbete, värvikireva kunstkäsitöö, kulla ja kalliskivide, vuntside ja turbanite ning leekivatesse neookangastesse riietatud maanaistega, kes kannavad veepotti pea peal.

Lisaks on Rajastani piirkond kõige turistisõbralikum Indias. Teed Delhi-Agra-Jaipuri marsruudil on erinevalt ülejäänud Põhja-Indiast suurepärased.

Jaipur on Rajastani toretsev pealinn, maharadžade residents. Selle juurde käivad vältimatult jutud Madonnast, kes paari päeva pärast sõidab siia inkognito puhkama, ja Angelina Joliest, kes käib Jaipuris kalliskive ostmas. Nende kahe ameerika leediga seoses meenub, et nüüdsest on võimalik ka mitteindialasel India last lapsendada. Imiku võib muidugi osta mustalt turult mõnesaja euro eest, tütarlapse saab ehk mõnesaja ruupia eestki, aga siis sa ei saa teda maalt välja viia. Jaipuri vanalinna nimetatakse Roosaks Linnaks, sest aastal 1883, kui linna oli saabumas inglise prints Albert, värvis maharadža kõik majad roosaks. See jäigi traditsiooniks. Eks ole see ka väga odav linna restaureerimise viis – tõmmata lihtsalt majad roosa värviga üle.
Pille: Samas peetakse just Jaipuri linna paleekompleksi, mis rajati 18. sajandil, hinduistliku linnaplaneeringu ja arhitektuuri tipuks.

Sõidame umbes 10 kilomeetrit linnast välja, et näha mäejalamil asetsevat maalilist Amberi kindlusekompleksi. Juba eemalt mõjub see võimsa ja massiivsena ning tekib tahtmine osa saada turistidele pakutavast atraktsioonist – minna üles mäkke ning siseneda kindlusesse iidsete radžade kombel elevandi seljas. Suure looma õõtsuv samm tekitab alguses pisut ebakindlust, kuid rahulik liikumine annab võimaluse vaadelda ümbritsevat avarust kõigepealt alt üles ja seejärel vastupidi.

Lii: Jaipurist pisut enam kui saja ­kilomeetri kaugusel on Ajmer, kõige kuulsam palverännukoht India moslemitele, India Meka, ja sealt vaid üheteist kilomeetri kaugusele jääb Push­kar, üks hindu kõige pühamatest linnadest, mis on ühtlasi populaarne ­peatuskoht lääne hipidele, kes otsivad vaimset vabanemist, ent ei ütle ära ka odavast narkotsist.

Rongiga Delhisse sõites oli minu kupees noorpaar Siberist, kes väitsid, et nemad ei lähe mitte kunagi nii labasele turismimarsruudile kui Agra-Jaipur. Nii mõtlevad paljud noored maadeavastajad mitte ainult Indias, sest eks ole ju tore tunda end massist kõrgemale tõstetuna. Aga noored radikaalid unustavad ära, et inimesed ei liigu ühes suunas kindlasti mitte rahaahnete turismifirmade kihutustöö tõttu. Kohad, mis inimesi tõmbavad, on jõukohad. Neisse on akumuleerunud ajaloolised, kultuurilised ja vaimsed väärtused.

Delhi, Agra ja Jaipur on vägevad paigad, sest nende kindlustes, paleedes ja hauakambrites elab India kadunud hiilgus ikka veel. Ehkki paleedes pole enam uhkeid pärsia vaipu maas, tuhandeid õlilampe, mis väreleksid seinte peegelmosaiigis, ei ole lõhnalampe, kauneid tantsijannaid, vesipiipe, muusikuid. Ei ole enam peenendunud kunstimaitsega valitsejaid, kelle kireks on ehituskunst ja kes on valmis ühe taevalikult kauni kivimosaiigi pärast sadu käsitöölisi tapma. Kujutlusvõimet on vaja, et kivid elama hakkaksid. Või siis väga head giidi.

Pille: Mul oli üks soov veel täitmata – jõuda reisi lõpuks kuldsele rannaliivale Lõuna-Goas.Võtsin kuulda reisibüroo soovitusi ning valisin viimaseks nädalalõpuks tõeliselt luksusliku hotelli Intercontinentali ketist.

Õhtupimeduses Goa lõunatippu sõites tekib tunne, nagu suunduks maailma lõppu. Mida kaugemale, seda vähem asulaid on tee peal. Ja lõpuks oleme kohal – meie ees laiub tuledesäras ja puhtusest hiilgav paleesarnane hotellikompleks. Territoorium näib nii suur ja piltpostkaardilikult kaunis, et raske on esimesel silmapilgul hoomata kogu ümbritsevat ilu.
Hommikuvalguses ärgates ei pea pettuma. Siia peaks tooma nüüd kõik need kiunujad, kes on jätnud igaks juhuks Indiasse sõitmata, kuna kuulujutud räägivad kõikjal laiutavast mustusest. Vot, palun, kui teile ei meeldi India sellisena, nagu ta on, siis tulge siia hotelli hiigelterritooriumile ja ärge varvast ka väravast välja pistke. Polegi vaja, sest hotelli juurde kuulub ka kahe vookleva jõe vahele jääv ligi kilomeetri pikkune rannajoon.
 
* – Kuldne kolmnurk on populaarne India turismimarsruut, mis sisaldab Delhit, Agrat ja Jaipuri.

Abiks algajale Indias

*Kampsik selga!

Indias näib esmapilgul väga soe ka talvel, aga ära lase end päikesekiirtel ära petta. Põhja-Indias on väga kerge külmetuda, köha-nohu-kurguvalu on karmim kui Eestis. Jälgi reeglit – kui kitsedel on kampsikud seljas, siis tõmba ka sina midagi selga ja kaela ümber.

*Reisi koos lastega.

Ehkki India tundub lastega reisimiseks ebamugav, annab see võimaluse näha India parimat palet. Indialased armastavad väga oma lapsi ja vanemaid, kui sind nähakse koos lastega, tõused sa kohe odavast turistiklassist auväärse lapsevanema seisusesse, sinusse suhtutakse soojalt ja sinu lastesse armastavalt.

*Vali üks või teine.

Mõtle enne reisi läbi, mille peale sa välja lähed. Kui sa tahad säravat idamaareisi, siis lase reis korraldada professionaalsel reisibürool. See ei tule odav, aga India luksus ongi kallis.

Teine võimalus on jälgida india lihtrahva elustiili, sõita teises klassis, süüa koos indialastega, ööbida askeetlikes tingimustes. See on odav ja meeleolukas, kui sa tead, mille peale välja lähed. Halvim on osta odavalt väljamüügilt lennupilet Indiasse kuulduste põhjal, et sama odavat ja mõnusat äraelamist saab ka kohapeal. Ei, sa kohtad seal omasuguseid, kes on kuulnud, et turistidelt annab kergesti raha välja õngitseda, pakkudes vastu kehva teenust või suisa valesid. Pettunud olete lõpuks mõlemad.

*Hoolitse esmamulje eest.

Indialased on esmamulje meistrid. Panustades kõik esimesse kohtumisse, jääb sageli tähelepanuta, et homme on ka päev, kus kõik polegi nii hiilgav, kui alguses välja käidi.

Seega ära looda Indias püsikliendi soodustusele, vaid hoolitse selle eest, et iga kohtumine sinuga oleks kui esimene.

*Kanna kohalikke rõivaid.

Kui oled naine, siis arvesta sellega, et paljude india meeste kujutlus lääne naistest on tekkinud teismelisena salaja pornofilmi vaadates. Kui sa lisad lääneliku napi suveriietusega kütust sellesse lõkkesse, siin ära imesta, et sind koheldakse kui prostituuti. Otsetee hindude südamesse on kanda sari, komplimendid sajavad ja hinnad kukuvad. Lisaks on sari mugav suveriietus ja selle sidumist on lihtne selgeks õppida.