Kahuriväelane Silvio Järvis jutustab oma sõjakäiguloo - alates armeesse minemisest, lahingutest Narva all, taganemisest punaarmee eest kuni vangilaagriteni Siberis ning kodumaale ja vabadusse naasmiseni.

Enne neid suuri lahinguid veetsin tohutult ilusa jaanipäeva tagalas. Relvameistrid kutsuti 20 päevaks peastaabi juurde tagalasse, kus oli relvurite töökoda ja saime õpetust. Tutvusin seal neiuga, kellest mul on praegu pooleli novell “Metsaülema tütar”. See oli mu esimene sügavam armumine. Ma olin 19, tema oli 17. Aga ma ei puutunud teda!
Ta palus, viimasel ööl, kuule, Silvio, sa lähed ära, ma tahan, et sust mingi mälestus jääb minule. Vastasin, et ma rikun su elu ära niimoodi, leppime kokku, et ma tulen tagasi kümne päeva pärast ja abiellume. Olin ju kompanii relvur, mul oli liikumisvõimalus teatud ulatuses. 14. juulil läksin rindele tagasi, aga 24. juulil hakkas madin pihta.

Vaata, nüüd ma räägin sulle loo, mis mitte kuskil kirjas pole olnud. 26. juuli hommikul … Mõned räägivad, et see toimus 24. ja 25. juulil, aga minu peas on olnud kogu aeg 25. ja 26. juuli.
Nii. 46. rügemendi ülem Tuuling oli viimane äraandja ja pätt. Poolteist pataljoni pani Tuuling magama! Kaks meest, Tuuling ja Vent, kes määrati 47. rügemendi ülemaks, olid mõlemad kadunud, kui 26ndal algas see suur hommikune lahing. Taheti ühendust nendega saada – ei saanud 47. rügemendi II pataljoni ülem Rebane oma Ventiga ühendust, ei saanud meie väeosad Tuulinguga ühendust. Kadunud!
Algas see kõik niimoodi, et venelased alustasid 25. juulil rünnakut Krivasoost. Tahtsid haarata meid kotti. Aga see ebaõnnestus, sest 45. rügemendi ülem Riipalu oli niivõrd tubli kamandamisega ja tema mehed olid tublid, näitasid neile trääsa.
25nda õhtul teadsime, et 46. rügement tõmmatakse tagasi koos teiste SS-üksustega, kus olid taanlased, hollandlased, prantslased. Et hommikul kell kaheksa hakkame taganema Sinimägedesse.
Minu rühm oli pearühmast eraldi paremal käel, kahe kahuriga. Pearühm, nelja kahuriga, oli olnud oma positsioonil juba mitu kuud ja venelased olid nende positsiooni selle aja sees sisse lasknud.
Kui siis 26nda hommikul hakkas madin peale kell kuus, meie – meil oli taandumine ette nähtud kell kaheksa – magasime. Kõik. Terve rinne magas! Aga eelmisel päeval läks kaks meest üle ja nad viisid teate, et me hakkame hommikul kell kaheksa liikuma. Järelikult – on vaja anda tulelöök kõige magusama une ajal. Ja seda ka tehti.