Käimla Kaja

Kunstiakadeemia sünnipäeva puhul tõi arhitekt-kunstnik-teoreetik-kriitik Leonhard Lapin (pildil) arhiivi tudengipõlvest pärit vetsuseinalehed. Õnneks võib tõdeda, et kooli tualettruumides, koridorides ning liftis pulbitseb tänagi obstsöönne loovus.

Leo, mida kujutab endast Käimla Kaja?

Esimesel kursusel saadeti meid kolhoosi, minu mäletamist mööda oli see kolm nädalat septembris. Kolhoos, kus käisime, Tallinna lähedal Jüri piirkond, oli just see, kuhu linnast saadeti välja igasugu koloriitseid inimesi. Üks selline endine tegelane oli meie töödejuhataja. Sealse kolhoosi ühe kultuuri- või ametiasutuse peldikus andsin välja Käimla Kaja esimese numbri.

Millal see oli?

Esimesel kursusel – 1966. Meil isegi vedas! Irina Raud rääkis, et neid sunniti lausa ehitusel töötama, et arhitektid end lihtsatest tööinimestest paremaks ei peaks.

Ikka “inimeseks” kasvatati!

Kolhoosis käimine oli osa sovetlikust töökasvatusest. Koolis õppimisega küll alustada ei saanud, aga õppisime üksteist tundma, ühed vähem, teised rohkem. Mõned hakkasid pärast lausa kokku elama.

Minu meelest on takkajärgi selline väljaanne eesti kunsti kohta nii kujundlik. Naljaga pooleks, ­Duchamp’i pissuaari, Toomiku sitapurgi ning vabadusvõitluse koondkuju.

Duchamp’ist ei teadnud ma siis muidugi veel midagi. Tegime seda, mis pähe tuli, vabas vormis. Näiteks figureerib seal töödejuhataja. Ta oli käre naine, kandis rohelist mantlit. Sellepärast kutsusime teda Krokodilliks. Kajastasime aktuaalseid momente, tiivustatuna oma tegemistest ja kohalikust värvikast kontingendist.

Minu selle aja fotod ja varased tööd viisin kõik Kumus praegu lahti tehtud pop art’i näitusele.