Kaine teater, purjus teater
Vana-aasta lõpul korraldas NO-teatri kunstiline juht Tiit Ojasoo enda lavastatud Slawomir Mrozheki näitemängu “Ulgumerel” eriversiooni näitamise. Ühekordse projekti pealkirjaks oli siis “Ulgumerelainetel”.
Näitlejad Gert Raudsep, Tambet Tuisk ja Jaak Prints tervitasid publikut jalutussaalis, istudes alkoholipudelitest lookas laua taga. Muudkui rüüpasid ja räuskasid kordamööda ja läbisegi mikrofoni igasuguseid seiku teatriajaloost, et kuidas see või teine tunnustatud näitleja jokkis peaga lavale sattunud ja mis imelikku nalja siis seeläbi juhtunud. See lämisemine ja mäuramine võis kesta nii veerand tundi. Seejärel kamandati publik saali, kus läks lahti Mrozheki näitemäng.
Ojasoo eksperimendi mõte oli publikule näidata ja tõestada, kuivõrd nõme ja vastik on teha kunsti purjus peaga. Et see oleks nagu publiku mõnitamine või nii. Näitlejad pöördusid korduvalt publiku poole avaldusega, et mida te meist vaatate, me oleme ju purjus, hakake õige koju astuma. Millegipärast ei lahkunud aga keegi – tundus, et kõik pealtvaatajad elasid laval toimuvale huviga kaasa. Jah, igav ei hakanud.
Ja ega näitlejad muidugi maani täis ei olnudki. Kuigi igaüks oli hinge alla pannud vähemalt pool pudelit viina, nagu hiljem kuulda sai. Kui nad oleksid maani täis olnud, siis hakanuks vast tõesti vastik. Aga antud õhtul olid nad pigem kergelt või keskmiselt shvipsis ja mängisid tüki siiski kandvalt otsast lõpuni välja. Küll lõdvemas tempos – etendus kestis kaks korda kauem kui harilikult – ning oma teksti ja mängu üle ehk ülepakutult lõkerdades. Kuid elamust see omal kombel igal juhul pakkus, polnud raiskuläinud teatriõhtu.
Ojasoo eksperiment kukkus selles mõttes läbi, et publiku hulgast protestikisa ei kerkinud. Aga nii või teisiti oli see tänuväärt ettevõtmine, sest tõstatas küsimusi ja pani mõtlema.
Mis on publiku suhtes viisakas ja mis mitte? Kus on teatri ja elu piirid? Mida me üleüldse teatrilt ootame? Igavat teatrit, kunsti, kultuuri võib ka kaine peaga teha. Ja ebakaineltki võib teinekord midagi huvitavat välja tulla. Kõige tähtsam on ikkagi tulemus. Panen nüüd artiklile punkti ja lähen võtan ühe kange õlle.
