Kaivanto liigirikkus

Kaire Nurk seletab soome modernismiklassiku loomingut.

Helsingi Taidehallis häälestas Kaivanto mullune detsembri-näitus esmakohtumisel järgmisteks piiritlusteks: soomlaste vaprus Talvesõjas, Magritte’i diskursus, Soome põhjala-maastik. Tallinna Kunstihoones on osa kuulsaid töid, näiteks lõputusse perspektiivi kaugenev üldsegi mitte claude-monet’like vesiroosidega kaetud veeväli (“Õitsev meri”, 1973) ja naisvorme meenutav, üleni tulpides maastik (“Hommik”, 1972), mida liigitatakse kunstniku ökoloogiliste hoiatustööde kilda, asendatud mitmesuguste psühholoogiliste, kunstniku ego-maastikega.
Laiemas panoraamis avaneb ka Kaivanto mitmekihiline seostevõrk kunstiajalooga, kunstniku eruditsioon, kirg olla kontaktis eri ajastute ja kultuuridega – antiigist ja kristlusest Rousseau, Rodini ja Fellinini. Ning kõike seda saatmas palsamina pehmendava allhoovusena paradiisisaar Põhja-Hämest – Arkkusaari, mille kohta on kunstnik ise lausunud: “Seal näeb kõike, nagu seisaks  kõrval, kaugelt ja selgelt.” “Mälestusi Arkkusaarilt” (1974) on segatehnikas töö, kus käe- ja loodusdetailid, linnupead ja inimnäod ning õitsev männikasv kui hubiseva leegiga küünal.

Kui Taidehalli ekspositsioonis olid magritte’liku “nägemisgrammatikaga” seostatavad tööd koondatud suurimasse, avasaali, siis Tallinna-näitusel kohtame kalapeaks muunduvat pöialt, fallose ja linnutiibade sümbioosi  kõigisse näitusesaalidesse laialipillutatuna. Samuti leiab kõigis saalides vaheldusrikkas kooseksistentsis skulptuurid, objektid ja maalid ning segatehnikas joonistused neljast loominguaastakümnest.
Vahelduvad tegelased eri ajastutest ja põlvkondadest, sümboolsed figuurikompositsioonid (“Tõusev, vastupäeva osutav sinine mees”, 1992; “Prints Balthasar Carlose ratsut meenutav hobune”, 1992, mis meenutab Picasso haavatud hobuse kujundit, jt), militaarne kujund – nikeldatud pronksist kiiskav kiiver, indiaanisümboolika (“Üks isiklik tragöödia”, 1969–89), ekspressiivsed näovisioonid, macho-kujund ja peopesast lahtirebenenud sõrmed, mitmed-mitmed loojangud – “päike kastab ketta merre ja tõuseb siis uuesti üles, punasena, uuendatuna, nagu oleks ta olnud all ja joonud”. Knut Hamsuni “Paani” – või ükskõik millise Põhjamaa kirjaniku looduskirjeldus sobib Kaivanto psühho- peisaaže sõnas saatma. Ökoloogilistest kujunditest on valdav kõrkjamotiiv – Arkkusaari aastatuhandeid puhas liivarand on ühe inimpõlve jooksul hääbumas vohavasse kõrkjastikku… 
Lapsepõlve saatnud sõjavägivald (ekspositsioonis koolipoisiaegsed joonistused teise ilmasõja lennukeist-tankidest) on kasvanud patsifismiteemaks. Üks mõjuvamaid – pinnast rammiv kiivris pea – “Tank kõrbes” (1973– 2001).
Näituse igas ruumis leiab ka autoportree või sisekaemusliku enesessepöördumise. Peeglisse kraabitud “Autoportee. Pariis 9.12.1977” mõjub kui eaka da Vinci silmavaade elupõhjast.
Arusaadavalt ei soosi isiknäitus kunstniku vaatlemist kontekstis, kuid vähemalt peaks Kaivanto näitus igale Eesti vaatajale olema mõjuv ja meeldejääv fakt seni mälus domineerinud soome geomeetrilise minimalismi kõrval. Isiklikult mulle mõjus ergastavaimalt magritte’lik sisunihete vormistamine visuaalsete tajuefektidena n-ö soomeliku sisuga täidetult. Kui Eesti värskeim Magritte’i arendus Alice Kaselt tundub fragmentaarsem, subjektiivsem, psühholoogilisem, siis Kaivanto on eelkõige seotud oma maa ja rahvuse ajaloo juurtega. 

Näitust vaadates vormus üha selgemaks ka tunne, et viimane aeg on üle saada nn modernismi sisendatud kompleksist, et XX sajandi kunstieksperimentide pärandi kasutamine on hirmsasti out või siis lihtsalt (labane) postmodernism.
Tundub võimalik kasutada üht paralleeli, ja nimelt: kui renessansi poolteistsajand töötas välja uued kujutamisprintsiibid (joonperspektiiv, anatoomiline (inim)figuur jms), siis kasutati neid järgemööda neli sajandit ega nimetatud seda postrenessansiks. Samamoodi võiksime nüüd valehäbita võtta aktiivsesse loovasse kasutusse kogu nn modernistliku (foovidest alates, või pisut varasemast) tehnoloogilise pagasi ja seda näiteks neli sajandit kõrvu ja sümbioosis renessansliku realismikaanoniga rakendada. Seda tegelikult tehaksegi, aga veel ei tõlgendata eriti täiskõlalisel ja positiivsel toonil. Mõtlesin sellele, kui lugesin Kaivantot kaitsmas traditsioonilist visuaalset kunsti, maali ja skulptuuri (teab mitmendat korda juba sel teemal sõnu pruugitakse!). Kunstniku lausutu – “tänapäeval ei peaks me vajama uusi kujutamisvorme” – on heas korrelatsioonis näitusetööde suure liigirikkusega.
XX sajandi moodsa kunsti nn puhtad vormiuuendused on rakendatavad sisukategooria piiramatu arvu vastete korral. Kimmo Kaivanto looming on ülimalt sisutihe ja vormilt modernne, ja seda mitte sellepärast, et tegu on post- ja perifeerianähtusega metropoli koha- ja ajaklišee suhtes.

Kimmo Kaivanto näitus kestab Tallinna Kunstihoones 17. veebruarini.