29.04.2011, 04:55
Kaks maalijat, kaks linna
Areeni kaanelugu
Maalijad Ludmilla Siim ja Jüri Palm leidsid 70ndatel oma ainese linnast ja lõid kaks vastandlikku, kuid sisukat ning küsimusi tekitavat uut maailma. Kadri Karro otsis tekkinud küsimustele vastust kunstiteadlaselt Eha Komissarovilt.
FOTO:
Sellenädalane Areeni kaanelugu on tõukunud homme Kumus avatavast näitusest „Üksi linnas. Ludmilla Siim ja Jüri Palm“, mis toob vaatajate ette kahe kunstniku, Ludmilla Siimu ja Jüri Palmi linna käsitlevad ja valdavalt 1970ndatel aastatel valminud maalid. Kasahstanis sündinud Ludmilla Siimust on meie kunstikirjutuses peamiselt räägitud kui hilisemate väljapaistvate popkunstnike Andres Toltsi ja Ando Keskküla kunstiõpetajast Tallinna 46. Keskkoolis. Siimu enda looming on jäänud kahjuks mõneti varju – paljuski on see olnud tingitud tema lahkumisest Nõukogude Liidust Soome 1977. aastal. Nagu ütleb käesolevas loos selle kohta kunstiteadlane Eha Komissarov: „Valitseva kombe kohaselt Eestist lahkunud kunstnike „ arhiiv“ suleti, nende loomingut enam ei näidatud ja nendega ei tegeletud. See, kes ära läks, oli reetur, oli Teine, kelle olemasolu tuli unustada ja kelle töid ei näidatud.“ Siim töötab maalijana väga naiselike teemadega, väärtustab moodi, glamuuri, kämpi, huumorit. Linn tema töödel on glamuurne, helge, optimistlik, tema maalid on täis ihalust teistsuguse elulaadi ja keskkonna järele. Oma kunstnikuteed graafikuna alustanud Jüri Palmi linnamaalid on aga hoopis midagi muud. Palm on sünge, eksistentsiaalne kunstnik, kelle öine linn on nimetu, vägivaldsete stseenidega austatud paik. Palmis on nii macholik meeskunstnik kui ka tõeline eksistentsiaalne maailmavalu. Ta leiab poeesiat ja pinget autokatastroofidest ja öös rüselevatest jõukudest. Linn Palmi maalidel toodab agressiivsust ja olukorra ainsaks lahenduseks on agressiivsus. Seega - naine ja mees, glamuur ja eksistentsialistlik äng, lendlevad blondid frisuurid ja murdjad koerad, moodsad mustrid ja kaabudes mehed, metropoliihalus ja anonüümsed surijad. Kujunditest ja tähendustest tiinet, sügaval Nõukogude ajal loodud maalikunsti nähes võib nii mõnigi vaataja jõuda järeldusele, et Siimu ja Palmi tööd mõjuvad ka kolmkümmend aastat hiljem moodsalt. Ja mis veelgi hirmutavam – tekitavad mõtteid.