Kaks muinasjuttu, õnneliku lõpuga
Quentin Tarantino “Vääritud tõprad”
CC
Plazas alates 21. augustist.
François Ozoni “Ricky”
kinos Sõprus alates 6. augustist.
“Once upon a
time / Ükskord ennemuiste...”. Mitte ainult spageti-vesterni isale
Sergio Leonele ei avaldata sellise sissejuhatusega austust, vaid juhatatakse
vaataja üsna ühemõtteliselt muinasjuttude maailma, kus miski
ei ole võimatu. Tarantino loodud universumis ei ole pooluste jaotus
muidugi mustvalge – siin on vaid vääritud ja justkui
väärikamad tõprad (loe Jan Kausi sisukat sissevaadet 28.
augusti Sirbist). Kusjuures galantne, suisa šarmante polüglott,
kuri lurjus ohvitser Hans “Juudikütt” Landa (Cannes’i
festivalil parima näitleja auhinnaga pärjatud, briljantne
Christoph Waltz) on ikka niisugune groteskne jätis, et niisugust
annab kinoloost teist otsida. Tema oponent – juutidest koosneva
natsinottijatest karistussalga ameeriklasest juht Aldo
“Apatš” Raine (Brad Pitti nutma-ajavalt halb, et mitte
öelda mannetu osatäitmine) – on juhm sirge mees, ahv smokingis,
keda tsivilisatsioon pole rikkuda suutnud, ideaalne tööriist ajaloo
käes.
Niisiis, sümpaatia kaldumine geniaalse kurja
poolele on kenasti sisse lavastatud ning see pole tõesti eriti mugav
tõdemus. (Midagi pole teha, kõik saksa näitlejad teevad
filmis hiilgava töö). Ehk siin võib peituda kriitikute
üsnagi negatiivsete vastukajade põhjus? Frustratsioonist, et kui
kergesti me vuajeristlik loomus end jälestusväärse
naudingu-lubadusega peibutada laseb? Väga lihtne on langeda kurja
lõksu, nautides tema filigraanset piinamismängu järjekordse
ohvriga, kelle jaburate valede peale kuri saatanlikku naeru kihistab.
(Kusjuures põnevus ei tulene mitte sellest, et vaataja oleks teadmatuses
sündmuste käigust, vaid sellest, et me oleme liigagi teadlikud ja
täielikult mängu pühendatud, omamoodi kaassüü
nauding.)
Kõige lihtsam on “Tõpraid”
tituleerida maniakaalse filmifriigi ülistuseks surematule kinokunstile.
Selleks annavad põhjust dramaatilised suremised projektsiooniruumis ja
edasi elamine igavesti noorena kinoekraanil; Goebbels kui saatanlik produtsent;
kättemaksu ihuv kaunitar Shosanna (Mélanie Laurent), kelle
“pääsemine” Juudiküti käest filmi
algusminutitel on kahe ja poole tunni pikkuse meelelahutuse garantiiks ja kes
on nüüd Pariisis kinopidaja ja kes kättemaksuõhtul
moondub saksa klassikafilmidest tuttavaks looritatud femme fatale’iks;
nitrotselluloosfilmide kollektsioon, mis asendab püssirohtu; Cameroni
“Titanicu” uppumise oigav ragin kino kokkuvarisemisel kolmanda
Reichi liidrite kaela; “Operatsioon Kino”, milles olulist rolli
mängivad Inglise filmikriitik ja Saksa filmidiiva, kusjuures esimene on
selgeks häbiks James Bondi kodumaale, sest reedab end viskit tellides vale
žestiga. Kõike seda ümbritseb vihjete ja tsitaatite,
sümboolsete isa- ja ematappude tihe mets, millest ühe vaatamiskorraga
ei õnnestu kümmet protsentigi lahti kodeerida.
Näiteks sattusin ma selle “Titanicu” viite hüpoteesiga
terve teooria peale – sakslastel oli kahe sõja vahelisel ajal
väga võimas filmitööstus (mida ka
“Tõbrastes” mainitakse), mille üheks viimaseks
projektiks jäigi hiigeleelarvega propagandateos “Titanic”
(1943), mis jäi venima ja mille režissööri lasi Goebbels
lõpuks tappa. Kuidagi sai film siiski valmis, kuid esilinastuseks
plaanitud kino sai pommitabamuse. Üritati gala korraldada Pariisis, kuid
lõpuks otsus
tas Goebbels, et tuhandete inimeste paanika ja uppumisagoonia pole ehk siiski
palsam rahva hingele ajal, mil pommirahe kaela sajab. Tarantino kirjutab ajaloo
ümber ja kõik lõpeb “õnnelikult”.
Kuidagi liiga kergelt võetakse Brad Pitti tegelaskuju
kommentaari, enesekiitust meistriteose eest filmi lõpustseenis kui
režissööri õlalepatsutust iseendale. Lars von Trieri juures ei
tekiks mul kahtlustki, aga Tarantinol pole selleks mingit vajadust. Terve film
kõneleb tema filmiarmastusest ja selle armastuse objektidest, teistest,
kes on teda mõjutanud, see on Operatsioon Kino, aga mitte Operatsioon
Tarantino.
François Ozoni “Ricky”, mis
veebruarikülmas Berliinis võistluskavas esilinastudes üsna
häälekalt laitvaid reaktsioone tekitas, muutus minu jaoks pisut
mõttekamaks siis, kui leidsin fiktsioonikuninga (“Bassein”,
“5x2) narrjaburale teosele teistsuguse lähenemisnurga. Tegu ei ole
mitte looga üksikemast, kes leiab tehasest immigrandist mehekandidaadi
ning kelle üürikesest kooskogetud naudingust sünnib pontsakas
poisslaps, kellele kasvavad tiivad, vaid... Võti on filmi alguse
monoloogis, kus ema (Alexandra Lamy) istub sotsiaaltöötaja juures ja
pihib, nutumärg pilk ekraanil, kuidas ta ei saa kahe lapsega hakkama, ja
palub abi. Millist abi, jääb segaseks, aga võib oletada, et ta
annab oma lapse ära ning kõik, mis edasi juhtub, toimub tema
kahetsusvalust ja muremõtteist segi pööranud peas.
Imelast nüüd mehe ja meedia ja arstide eest emalõvi
vaprusega kaitstes, kuniks ingel minema lendab ning Madonna taas
õnnistatud olekusse naaseb – müstiline sotsiaaldraama
missugune.
Püha perekond on üks suurtest
kultuurinarratiividest, kõigile tuttavatest muinasjuttudest. Selle
tuttavlikkuse pealt Ozon, kes ise peab heaks kinoks seda, mis suudab teda
üllatada ega kulge etteaimatavaid radu mööda, stardibki, sooviga
näidata, et muinasjuttudesse uskumine teeb madalamasse kvintiili kuuluvate
viletsa elu elamisväärsemaks.