Kaks nostalgiatrippi
"Once Upon"
Idee
ja esitus Krõõt Juurak.
Dramaturg Berno Odo Polzer.
Esietendus 12. oktoober Kanuti Gildi Saalis.
"Võikõllane üü"
Autor Jaan Kruusvall. Lavastaja Enn Keerd. Mängivad Indrek
Taalmaa, Carmen Mikiver, Lauri Kink, Helle Kuningas, Lii Tedre.
Esietendus 14. oktoobril Endla teatri Küünis.
Eesti moodne tants seisneb tihtipeale pingutatud kontseptualismis - alustades "leidlike" tekstidega, millega iga looja püüab kavalehel oma "tantsu" sõnadesse panna, lõpetades meedias ilmuvate intervjuudega, kus vastuste asemel paljutõotavalt vaikitakse või "diipi" pannakse. Vahepeale jääb siis too "etendus" ise, milles harilikult "uuritakse" teatri kui niisuguse toimemehhanisme, lava ja saali vahekorda jne. Seetõttu ongi turvalisem minna ise kohale, puhta lehena, mitte lugeda ja kuulata, vaid kogeda. Tihti ei sünni midagi, Krõõt Juuraku etendus "Once Upon" ajal sündis nii mõndagi.
Kõigepealt see vaikne surin meelekohtades. Teate küll, selline, nagu tekib juuksuris või massaažitoolis. On lihtsalt kokku lepitud, et võõral on sellistes olukordades luba teid puudutada, ja teil pole õigust teda selle pärast ahistamises süüdistada. Teatrisituatsioon on sarnane. Me oleme ise andnud loa (läinud vabatahtlikult kohale, maksnud piletiraha) ja lubame võõral astuda meie personaalsesse ruumi niisamuti, nagu meie viibime tema ruumis.
Krõõt Juurak on laval ja mängib. Mängib nagu väike laps, ehitab lavanurka kokku kuhjatud esemetest kuningalossi ja katsub "printsessi vabastada". Seob tillukestele kummist dinosaurustele külge niidi ja kasutab neid marionettidena. Võibolla tuli see surin pähe laiast vaikusest, mida läbistasid vaid mängudinosauruste "sammud" ja keha sahin põrandal? Pärast vahepala ehk homofoonilist etüüdi kassi, koera ja linnuga läheb Krõõt-printsess peitu (lossi torni?) ja jutustab juba videoekraani vahendusel ilmselt sellesama muinasjutu, mida ta enne vaikselt läbi mängis.
Nii uskumatu kui see ka ei tundu, on selles paarikümneminutilises videojutustuses rohkem dramaturgilisi võtteid ja leidlikke lahendusi kui mõnes mitmetunnises etenduses kokku. Hea ja kerge hakkas. Lehvisin mööda Pikka tänavat alla, varvaste ja munakivide vahel mitu millimeetrit õhku. Kõik on võimalik. Lapsepõlves ja muinasjuttudes vähemalt.
* * *
Teine nostalgiatripp viis hoopis ühte teise aega. Tegelikult aeg polegi Jaan Kruusvalli seni lavastama näidendis "Võikõllane üü" (too "üü" on lõunaeestimurdeline sõna) nii oluline kui just need ühte aega ja eluviisi kinni jäänud inimesed. Ja lõpuks polegi oluline, kas nad ei oska teistmoodi või ei taha.
See eluviis on, mõistagi, too eestlasele omistatud ja kirjanduses pisut juba mütologiseeritudki töörügajalik vaikne enesetapp. Et küll ma hauas puhkan. Sest seda kardab eestlane küll nagu tuld, et tuleb äkki rügamisse paus, ja jumal hoia siis nende hullude kahtluste ja mõtete eest, et miks ma seda ülepea teen.
Igal maaeluga kokku puutunud eestlasel on äratundmist laval palju . Stereotüüpsed väikesed inimesed - kuldsete kätega mees, kolhoosijoodik, kel traktor rohkem kraavis kui kraavi pervel , kangelasordenitega pärjatud lüpsinaine, kel kolm klassi haridust jne jne. Ja suust suhu antakse neid legende edasi - kuidas tõmmati end kolhoosi ja koduse lehmapidamise vahel pooleks, kuidas kaheksandat kuud rase hangus aga heinu lakka, kuidas lapsed sündisid kartulivao vahele ja kuidas juba jalad alla võtnud pätakad joonelt karja saadeti.
Mis inimsuhetest siin veel rääkida saab. Aga Kruusvall räägib. Tuleb üks Siberist naasnud ja ükskikuks jäänud mees (Gerhard - Indrek Taalmaa) ühte ilma peremeheta tallu, kus ees lesknaine (Roosa - Carmen Mikiver), hellitatud ja ülekäte poeg (Uudu - Lauri Kink), ning surma ootav naise ema (Leontiine - Helle Kuningas). Vanaema luud ja kondid ei luba enam mõtlematult rassida, ning seetõttu on tal aega elu üle järele mõelda ning õpetust jagada.
Mees tuleb, ja ei mõtlegi ära minna, naine on tõrges ja võõrastab, kui aga elujärg aina paremaks läheb, uus sitsikleit ja zapakas, no siis on ju selge, et enne oli halvem, nüüd parem. Kui aga mehest sant saab, tahab ta tolle vanadekodusse ajada. Temast pole ju enam miskit kasu!
Kruusvall on väikeste inimeste kroonikakirjutaja. Ei ole seal midagi poeetilist, naljakat ega ülimalt traagilist, ning nii ongi lavastajal mingis mõttes kohustus võimaluse korral liialdada, vint üle keerata. Enn Keerd ongi lisanud traagikale groteskset huumorit, võibolla kartuses, et tõsist tükki ikka tänapäeva publik vaadata ei jaksa.
Lauri Kingi mängitud Uudu saab lavastuse jooksul valulikult täiskasvanuks. Ning igas etapis - karjuv teismeline, märatsev joodik, rahunenud metsatööline - on tema mäng nauditav. Indrek Taalmaal on täheldatav kaasasündinud koomikukomponent, kuid ta ei doseeri seda õnneks üle ning roll jääb tasakaalu.
Muusikalises kujunduses (Renate Valme) on püütud sõna omakorda jõuga mõjuvamaks teha ja see kuku kunagi hästi välja. Olgu see sõnum valitud lauludes nii suur kui tahes, taoline ühiskondlik realism eeldaks tagasihoidlikku, nüansseeritud helitausta, mis toetaks, aga mitte ei lammutaks niigi hapraid misantseene.
