Kana
Jeani, viiekümneaastase veiniimportööri jalge ette langeb selgest, pilvitust taevast, teisisõnu eikusagilt, pehme patsatuse saatel mingi komps, mis osutub pooleldi kitkutud kanaks. Ja mitte lihtsalt jalge ette, vaid poole meetri kaugusele kinganinadest. Taevas on täiesti tühi, seal ei lenda ühtki kanapillajat, veel enam, terve ümbrus on täiesti tühi, ühegi linnu, looma või lihunikuta, seega jääb kana päritolu saladuseks. Saladuseks on see jäänud tänaseni. Jean on palverändur, kes juba varahommikust saadik marsib Lõuna-Prantsusmaa inimtühjal maanteel Santiago de Compostela poole, vaevates end jumala olemasolu probleemiga. Jeanile turgatas pähe lubadus, et kui te ei muretse, mida hamba alla panna, toidavad teid taeva linnud. Kas see kana oli märk või juhus? Mina kohtusin Jeaniga siis, kui ta oli enam kui kuu aega teel olnud, mõõtes, seljakott seljas, iga päev umbes kahekümne kilomeetri jagu maanteed.
Temasuguseid ja teistsuguseid, üldse igasuguseid palverändureid voorib igal aastal Santiago poole tuhandeid. Inimesi, kes otsivad midagi. Kes pole rahul peavoolu pealiskaudsuse ja massimentaliteediga. Kes on sügavalt usklikud, veel sügavamalt uskmatud või sootuks midagi muud. Hipisid, matemaatikuid, pensionäre, visionääre, protestante, katoliiklasi, New Age’i huvilisi ja muid.
Ilmastikuolusid arvesse võttes on mõistlikum minna kevadel või sügisel, sest suvel on liiga palav ja talvel liiga ligane. Mina läksin augusti teisel nädalal. Astusin lennukist 25kraadisesse sumedasse õhku lennujaamaäärsel tühermaal, kus, ronides kiirteeservast veidi eemale, võis magamiskoti rahumeeli lahti rullida. Nii kulus esimene õhtu põhiliselt reisiväsimusest puhkamisele. Järgmise päeva distants oli 15 km baskimaa mägedes, ülejärgmisel juba 20 km, mis osutuski keskmiseks päevaseks vahemaaks.
Olgu loetletud eri võimalused ööd veeta, mis omal nahal proovitud.
Telk. Iseseisvale ja vaesele inimesele, kellel pole raha, et hotelli minna, kuid keda takistab albergue’i minemast tõik, et tema uneruumis norsatakse, lastakse püksituult või lobisetakse. Mul aga juhtus ükskord nii, et Biskaia lahe rannikul telkides tõusis öösel tugev torm ning rebis vaiad maast. Unise ja vanduvana telgist välja ronides, et vaiu kinnitada, veendusin, et 0,6 kilose telgiga ei maksa ookeaniäärsete tuulte kätte hüppama minna: tuul puhus telgi puu otsa ning puistas asjad sealt välja. Ees ootas väga kõle ning vastik koidik, mille sisustas vettinud ja kärisema kippuva telgi allasikutamine ning laialipuistatud varustuse ülesnoppimine. Sellised vihmavalingud panid mu telgi veel mitmel korral proovile, ning selgus, et niisugune kerge peavari üle poole tunni vett kinni ei pea. Seega, telgi soetamisel tasuks rõhuda pigem veekindlusele kui kergusele.
Sillaalused. Eelisteks on väga kindel vihmavari, teatav rõudmuuvilik romantika (eriti hea, kui suupill või mõni teine närvesööva tämbriga helipulk kaasa napsata), ja grafitid, mis mõnel pool kangesti meenutavad teadetetulpi rändureile. Alguses häiriv automüra muutub peagi kõrvuhellitavaks unelauluks. Sillaaluste kõige negatiivsemaks küljeks on nähtaval olemine, mistõttu sinna saab parkida alles hämaruses. Samuti on hommikuse pesemisega kehvasti.
Tühjad majad, varikatuste alused ja muu seesugune. Tühjad majad on hüva kraam, kui õnnestub leida mõni, mis ei ole täis roojatud. Ühe tööstushoone varikatuse all äratas mind suigatusest purjus seltskond ja tuikuv neiu, kes just minu varjulise peidupaiga vahetusse lähedusse oli asunud end kergendama. Mühatasin midagi, vastuseks kõlas hüsteerilisevõitu itsitamine ja lustakas “Hola!”. Ning siis jätkas neiu end sugugi segada laskmata ennist pooleli jäänud tegevust.
Bussipeatused on ebamugavad: kitsaste pinkidega ega kaitse eriti vihma eest. Sõltub muidugi tuule suunast. Asi on seda väärt vaid juhul, kui õnnestub ärgata piisavalt vara, et näha hommikuste tööleruttajate näoilmeid, kes jahmunult koduses bussiooteputkas laiutavat mustlaslaagrit tunnistavad.
Lehmakoogiseid, tihti ka kookideta karjamaid oleks soovitatav vältida, ja sugugi mitte kookide pärast, mis, kui lehmi just äsja seal peal pole olnud, on kuivanud ega kahjusta eriti varustust. Aasapealse uneelamuse muudab rõvedaks hoopis hommikune kaste, mis tungib kontideni, kui pole eriliselt sooja magamiskotti.
Ning albergue’id ehk palverändurite öömajad. Varieeruva kvaliteediga. Enamasti sisaldavad kahekordsete naridega magalaid, mõnikord ka pesemisvõimalust ja kööki, kus saab ise süüa valmistada. Hind 0–12 eurot, harilikult siiski 3 eurot. Eeliseks hinna-kvaliteedi ülisoodne suhe ning head võimalused rännu- ning jutukaaslasi soetada. Miinuseks vähene privaatsus.
Vana klaasitehas. Põneva kogemuse mõttes maksab proovida; sõba ma seal silmale ei saanud (igasugused õudusfilmid tulid ühtelugu meelde), aga elamus oli vägev.
Pooleliolevad ehitused. Sealt tuleb hommikuti väga vara jalga lasta, kui ei taha sõimata saada, sest ehitusmehed on kole krapsakad, pealegi on seal tolmune ja seadusevastane.
Reisikaaslastest
Jeanist oli alguses juttu.
Üks kanepisõltlasest jooga- ja tuleneelamishuviline noormees teatas, et tegelikult tal ei ole narkoprobleemi.
Üks Provence’ist pärit, ent Bosnias teeniv ohvitser rääkis, et käib mõnikümmend kilomeetrit iga kord, kui teenistuselt puhkusele saab. Et väljendada oma pühendumist katoliku kirikule.
Üks saksa tüdruk ütles, et tahab inimesi aidata. Tont teab, kuidas. Praegu ronib ta Austraalias mägedes.
Üks slovakist noorsand, kes peab Kirde-Galiitsias hipikommuuni, ütles, et ehkki armastab palverännuradu, vihkab ta südamest Santiago linna ennast. Ning läheb sellest alati ringiga mööda. Samuti õpetas ta, kuidas sellel maal tasuta elada saab: tuleb lihtsalt hispaania keel soravalt (aga mitte väga põhjalikult) ära õppida, ja siis tuleb õhtuti minna külaeitedega juttu tegema. Sugulaste tervise järele pärinud, tuleb küsida, kas saaks juustu, leiba ja veini osta. Raha lükatakse peaaegu alati põlgusega tagasi, sest ega siin mingi kõrts ole.
Ja siis üks šveitsi mänguasjade müüjast noormees, kes oli startinud kusagilt Berni lähistelt (jah, terve tee jalgsi ehk kokku umbes 2000 km), ütles, et jahib mingit sorti valgustumist, sest elu olla järsku kole pimedaks läinud. Et ei saanud enam sotti, nii et väheke valgustust kuluks marjaks ära. Tal oli pulstunud hele habe ja peenelt nikerdatud rändurikepp, mille küljes kõlkusid isevoolitud helmekeed. Ta ütles, et võib vabalt paljal asfaldil magada, aga üle 20 kilomeetri enam päevas käia ei suuda, sest vana väsimus istub sügaval kontides. Kui ma temaga kohtusin, oli ta ligi pool aastat teel olnud. Tal polnud aimugi, kuidas ta koju tagasi jõuab, kuna nii lennupilet kui ka raha tal puudusid. Samuti rääkis ta, et on selle rännu jooksul enamate tüdrukutega vahekorras olnud kui kogu eelneva elu jooksul.
Olgu kohe öeldud, et Paulo Coelho “Palverännaku” laadis esoteerilisi elamusi ma seal ei kogenud muul moel kui aeg-ajalt tõsiusklike “pendlikõigutajatega” kokku puutudes. Nõnda on tõenäoline, et seesuguste ootustega varustatud palverännuhuviline pettub. Üldse võib pettumus oodata neid minejaid, kel on mingid kindlad ootused ja kujutlused selle kohta, mida üks õige palveränd peab endast kujutama. Vana tõdemus, et lihtsam on öelda, mida mitte teha, kui seda, mida tuleks teha, omandab käesolevas kontekstis lausa reegli iseloomu. Sest igasugused eelhäälestused võivad varjutada selle, mida niisugusel retkel tõepoolest kogeda on võimalik. Ma ei ütle hoopiski, et imed või ebatavalised kogemused – kas või taevast kukkuv kana – olemata jääksid. Kas pole seegi ime, et igal aastal võtavad tuhanded moodsate mugavustega harjunud inimesed ette hoopiski hõlbutu 800 kilomeetri pikkuse teekonna?
Ajaloost
Nimi Santiago tuleb apostel Jaakobus Vanema nimest (hisp Sant Iago ehk püha Jaakobus), kelle luud legendi kohaselt seal puhkavad. Pühaku säilmed olla 814. aastal avastanud Iria Flavia piiskop Theodemir, kelle juhtis õigesse paika täht, sarnaselt Kristuse sündimise legendiga. Arvatakse, et just selle sündmuse ajel sai paik lisanimeks Compostela, mis on lühendvorm Campus Stellae’st ehk Tähtede Väljast.
Mis puutub Santiago de Compostela linna endasse, siis sellest pole justkui midagi rääkida. Palverännubutafooria (suveniirid, suveniirid, oksendamiseni suveniire, ja tänavamuusikud), avar barokse põhifassaadiga katedraal, kus küllap kolm korda päevas peetakse jumalateenistusi palveränduritele (kui veab, näeb ka maailma suurimat viirukipanni – botafumeiro’t –, mis kuplivõlvi kinnitatud röögatu keti otsas pakse lõhnavaid pilvi välja paisates edasi-tagasi vuhiseb), ülikoolilinnak ja eeslinnad.
Sel päeval, kui ma Santiagosse jõudsin, sadas vihma, mu paljad jalad lärtsusid lombist lompi, sest sandaalid olid varvastele paar pirakat villi hõõrunud, autod kihutasid ja signaalitasid palverändureid tervitades lustlikult. Sooja oli ainult viisteist kraadi, olin üleni läbi ligunenud, kuid ei peljanud miskipärast sugugi haigeks jäämist. Ega jäänudki.
Maailma lõpust
Fisterra (ladina keeles Finis Terrae e maailma lõpp) on koht Atlandi ookeani rannikul, u 70 km Santiagost lääne poole, kus Kolumbuse-eelsete eurooplaste arvates maailm lõpeb. Muistsed keldid arvasid, et sealtkaudu jätkavad surnute hinged teekonda teise ilma.
Tänapäeval põletavad sinna jõudnud palverändurid seal mõne oma rännakul kasutatud riideeseme. Komme võib tulla keltide tavast seal päikest kummardada ning ohvreid tuua. Tuletorni taga on kaljujärsak, umbes 30 meetrit allpool aga ookean. Kõikjal kalju-uuretes ja -lõhedes leidub hulgaliselt väikesi tuhahunnikuid ja linnupesi.
Ronisin päris alla välja, kus vahused lained vastu kaljut raksatasid. Seal ukerdas ringi üks merekarpide püüdja, muidu oli sünge veepiir üpris inimtühi. Otsustanud end maailma äärel ookeani kasta, koorisin riided seljast, ent selle peale lähenes austrikorjaja pead raputades ning kätega keelavalt vehkides. Veele lähenedes sain peagi aru, miks mees minu pärast hirmu tundis: kaljurünk, mida lainevall tabas, värises mu jalge all. Hakkas kõhe. Ja külm, sest oli parasjagu päikeseloojangu aeg.
Kangekaelselt oma otsusest kinni hoides leidsin, et targem on asjaga kähku ühele poole saada. Kümne küünega kaljupragudesse klammerdudes nihkusin veele nii lähedale, kui julgesin. Suplusest ei tasunud isegi mõelda, aidanuks, kui varbadki niiskeks saanuks. Lähenev laine möirgas ähvardavalt ja kastis mind vee alla. Nii saingi tunda seda, mida võisid tunda merehädalised, keda mäslev meri vastu kaljusid puruks virutab. Kohutavat tõmmet, ookeani õudset jõudu. See laine oleks mu ikkagi äärepealt merre pühkinud, nii et olin peagi nagu õlitatud välk kloppiva südame ja tilkuvate juustega kõrgemal kaljul tagasi.
End kuivatades kuulsin vilet ning käteplaksutamist. Pilku teravasti üle kaljude lastes avastasin suitsujoa ning alasti noormehe, kes, nägu laialt naerul, üles-alla kargles, mulle vaheldumisi ülestõstetud pöidlaid näitas, plaksutas ja vilistas. Siis oli aeg süüdata omaenda väike riidehunnik. Merekarpide püüdja vangutas endiselt laitvalt pead.
