“KanaNahk” teelahkmel

Eesti tuntuim tegevuskunstiüritus laiendab žanripiire. Harry Liivranna tähelepanekuid.

Video- ja  performance’i-festival
“KanaNahk 2002”
Rakveres ja Haapsalus 25.-26. juulil.
Kolmas “Kananahk”, selle suve ilmselt oodatuim kunstiüritus Eestis, ei pakkunud varasemate kordadega võib-olla sarnast kvaliteeti, kuid igav polnud ta ka sugugi. Keelemängud ja apokalüptilised teemad andsid festivalil tooni.
Efektselt juhatas festivali sisse kanada kunstniku Sylvie Cottoni tabusid trotsiv kehakunsti etendus “Minu keha, minu stuudio: homöopaatia”: rituaalne enesepesemine päädis pesuvee pudelisse kallamise ja ärajoomisega. Pärast 1980. aastat (Noorsooteatri “Multiplitseeritud inimene”) nägin ma Eestis teist korda stiilipuhast ja tehniliselt nauditavat multimeediumit (Chicago kunstnikest näitetrupi “How to Manage Fear”).
Tuntud keelemänge Gary Hilli laadis etendas omamoodi inglise kunstnik Clare Charnley. Haapsalu Kultuurikeskuse laval “pidas” Charnley eestikeelse kõne Eesti kunstipoliitikast, korrates papagoina järgi lauseid, mida talle kõrvaklappi luges Katrin Kivimaa. Tänu näitlejameisterlikkusele tegi Charnley saalis lolliks nii mõnegi vaataja, kes ei osanud vahet teha sõnalisel simulatsioonil ja tõel. Teine inglane Tom Gilhespy esitles seestpõlevate pakkudena geniaalseid tarbedisaini objekte. Lõbusalt testis kommunikatsioonivahendite kättesaadavust riialane Eriks Bozis. Slava Mižin, Konstantin Skotnikov ja Dmitri Bulnõgin Novosibirskist tõestasid oma monthypythonliku anaalhuumoriga filmikestes, et Venemaa tegelikkus inspireerib endiselt lõputult absurdseid olukordi, mida Lääs enesestmõistetavalt tüüpilise veneliku totrusena määratleb. Kuid sellise vaatepunkti piiratust on Oleg Kulik ammu tõestanud. Naerdes siberlaste filmide üle, naersime me õigupoolest iseenda üle, või kuidas? Igal juhul on naer terviseks.

Eestlastest jätsid mulle parima mulje Jüri Ojaveri soolisi rollimänge kujutav performance ühes Haapsalu kõrtsis, Jaan Toomiku ja Jaan Paavle müstiline suitsu haihtumise aktsioon Haapsalu vanal lennuväljal, mis mängis efektselt kujundi tähenduslikkusele, ning Avangardi-duo (Margus Tamm ja Sandra Jõgeva) situatsionistlik sotsiaalpsühholoogiline eksperiment pensionäridega. Kandes ingliskeelsete optimistlike tekstidega T-särke, jalutasid Tallinnast kohale transporditud pensionärid mõlemas linnas vapralt ringi, osutades sümboolselt nagu elavad skulptuurid ühiskonnas tõrjututena käsitletud vanusegruppide alternatiivsetele ja eneseirooniliselt positiivset programmi kiirgavatele sotsialiseerimisvõimalustele.
Üldse, Avangardil tasub silma peal hoida, nende iroonilised aktsioonid muutuvad järjest mitmetähenduslikumaks ja läbimõeldumaks, aga ka teravalt provokatiivsemaks (kollektiivse alateadvuse süümega manipuleeriv environment “Happy Holocaust” naerugaasises Rakvere teatriruumis, milles juutidest ameerika kunstnikud suutsid näha ainult nende mõnitamist) nagu mõne teisegi Toomiku tegevuskunsti magistrandi etendused (Ester Faimani Haapsalu kalmistu kõrval ristteel korraldatud performance “Kaelani sees kuni surma saabumiseni” poomisrituaali ja Püha Õhtusöömaaja aineil). Festivali “maskoti” (Teet Veispaku defineering) Allan Sudaki alias Elaani etteaste mõjus skandaalselt diletantlikuna – nende sõnadega iseloomustas tema tööd eelmisel aastal ka Heie Treier, pehmendades karme sõnu siiski selgitusega, et äärmuste talumine on “KanaNahka” sisse programmeeritud. Mina nii ei arva, isetegevuslased peaks professionaalide ürituselt ikka eemal hoidma. Kas tase polegi oluline?

Tehes üldisemaid kriitilisi märkusi, mõtlen esimese “KanaNahaga” võrreldes tänavuse programmi ajalise intensiivsuse ja kontsentreerituse puudumisele ning välismaiste staarkülaliste puudumisele, kes teisel korral kergitasid hoobilt festivali rahvusvahelist renomeed. Festivali transformatsioon Eesti kaootilisuselt kõige täiuslikuma urbanistliku struktuuriga linnast kenasse, aga unisesse kuurortlinna lisas “KanaNahale” küll revolutsiooni eksportimise vaimu leftwing’ilikus mõttes, kuid sellega idee piirdus – Haapsalus esitletud videod ja performance’id polnud kohaspetsiifilised, vaid universaalsed. Sama hästi oleks festivali teine päev võinud toimuda Võrus. Ärgu saadaku must valesti aru, ma ei pane kahtluse alla geograafiliselt erinevaid tegevuspaiku, ma tahaksin sel juhul lihtsalt rohkem lähtumist kohalikust kontekstist.
“KanaNahka” pöörase entusiasmiga vedavad Teet Veispak, Jaan Toomik ja Paul Rodgers on seni festivali juhtinud ilma kindla ideelise programmita. Vähemasti mina pole seda kusagilt lugenud, kui tegevusprogrammiks formaalselt mitte pidada keskendumist tegevuskunstidele ja videole ning professionaalidele. Loomulikult on pealkirjas kõik ära öeldud, mille tekitamine festivali eesmärgiks on, aga siiski. Olukorras, kus Eestis on teisigi tegevuskunsti festivale, hakkab hägustuma “KanaNaha” identiteet, mis seni toetub tegelikult ainult organisaatorite autoriteedile ja tutvuskonnale.

See pole etteheide. Suund performance’ile kui spetsiifiliselt lavastuslikule tegevuskunstile on asendumas aga situatsionistlike etteastete ja anarhistlike häppeningidega, mis on olnud rohkem Paide tegevuskunstifestivali “Aeg. Ruum. Liikumine” pärusmaa. Sealjuures on huvitav mõlema festivali promostrateegia. Paide festivaliga kaasneb alati kataloog eessõnade ning teoste kirjeldustega, “KanaNahal” pole ei katalooge ega põhjalikke pressiteateid. Kui Paide festival, mis mängib välja kontrakultuurilisuse ja luuserliku hipilikkuse kaarti, on sujuvalt pakendanud oma imago kunstimaailmas hästi müüvasse institutsionaliseeritud vormi, siis “KanaNahk” käitubki nagu 1960. aastate avangardliikumine, silme ees kunsti demokratiseerimine ja vabastamine institutsioonide orjusest. “Kananahal” peab publikuga rääkima kunstiteos ise, mitte kuraatori seinatekst, ning vaatajale ei suruta asjaosalise arvamust peale.
Mis saab edasi? Seda näeme järgmisel aastal. Soovin parimat.
Loe ka B 8