Kannatuste demüstifitseerija
Patrick Collerton lõi filmimaailmas möödunud aastal lõplikult läbi suurepärase dokumentaaliga “The Boy Whose Skin Fell Off” (“Poiss, kelle nahk tuli ära”), mida peaks lähemas tulevikus olema võimalus näha ka Eesti televaatajatel.
“See on lugu noormehest, kellel on geneetiline nahahaigus. Ta on sünnist saati olnud vermeis ja haavades ning pole saanud teha enamikku neid asju, mida meie iga päev teeme – käia tööl, kallistada naist. Sellegipoolest on ta terase vaimuga, viskab nalja enda ja elu üle,” tutvustas Patrick oma filmi, kui ta enne selle valmimist Eestis käis.
Patrick muretses, et Jonny – nii on dokumentaalikangelase nimi - võib tema äraoleku ajal surra. Mäletan, et mõtlesin seda juttu kuulates endamisi: taevas, miks see noor mees – mis sellest, et budarahuliku olekuga ja budakiilaks aetud – tegeleb sääraste tontlike teemadega? Patrick minu segadust ei märganud, pajatas aga edasi. Rääkis oma plaanist alustada filmi peategelase sisseloetud tekstiga: “Tere, mina olen Jonny ja praeguseks hetkeks olen ma juba surnud.” Sõnade saateks pidi tulema sinine taevas tasa sõudvate pilvedega.
Kirjeldatud kujundit silme ette manades meenus mulle, mida olin kuulnud enne Patrickuga tutvumist tema kohta räägitavat. Mehel oli mõni aasta tagasi avastatud vähk. Ta oli kaua raskelt haige olnud ning vähist jagu saanud. Eks ise põdenul, võidelnul ja võitnul ole suurem šanss näidata inimlikke kannatusi haletsuse sompa vajumata. Patrick korjas mu mõtte üles. Ta ei pidanud rõhukat pausi ega vaadanud mind pilguga “mis sina ka tead”, vaid asus asjalikult analüüsima oma haiguse eellugu.
“Olin kahekümne kolmene, kui läksin tööle BBC-sse, hakkasin uurivat ajakirjandust tegema. Uudishimu inimeste ja nende varjatud pooluste vastu oli määratult suur. Aga kõik käis kuidagi liiga kähku ja läks liiga järsult ülesmäge. Ei jõudnud pealetulevate emotsioonidega toime tulla. Segadus hinges – milline on õige tee? Olin jõudnud väga palju korda saata, teeninud palju raha, lennanud läbi kogu maailma... kuid peab ütlema, et ma olin väga-väga väsinud. Nii leidsingi end kahekümnendate eluaastate lõpuks haiglavoodis.”
Filmimees tunnistas, et mitmeski mõttes oli haigus olnud talle tasakaalustava mõjuga. Kuigi ka kohutav, ja ta poleks mingi hinna eest soovinud seda uuesti läbi teha. “Kui lebad kuude viisi onkoloogiaosakonnas, ümberringi vanad inimesed, kellest enamus valmistub surema, siis ainus, mis järele jääb, on su enda tugev iseloom. Mida suurem sa isiksusena oled, seda suuremad on šansid. Haigus on hea lakmuspaber – saad kiirelt teada, kes sa oled. Saad teada, kes on su sõbrad. Mina kirjutasin keemiaravi ajal romaani, mille käsikirja on näinud ainult üks inimene, Peeter Laurits.”
Loen kuuldust välja tunnustuse Peetrile, tunnustuse eesti sõpradele. Ometi jääb arusaamatuks, kuidas jõudis filmi- ja ajakirjandusrindel laialt tegutsev britt siia maailmanurka. Miks ta on jäänudki Eesti vahet pendeldama?
Herkki Merila meenutas Patricku esimest tulemist nii. Oli aasta 1995, kui tema ja ta kolleeg European Art Magazine’ist autoga läbi Pariisi, Praha ja Bratislava Baltikumi sõitsid. Mehed olid teel olnud kuus nädalat ja ropult väsinud. Sellegipoolest tundus neile toonane Eesti elu värske ja energeetiline – palju võimsaid ideid oli õhus, palju mängulisust. “Tahtsid vist oma väiksele saareriigile rääkida, et kusagil on suur Euroopa, kus elab huvitav eestlaste hõim. Sõitsid mingi naljaka punase autoga, mille rool oli valel pool. Tegid sellega postimaja juures paugu, nii et pärast pidid lennukiga tagasi minema...” Herkki ütles, et toona, pikkade ja hõredate juustega, nägi Patrick välja palju väiksem ja ohutum kui praegu.
Kolm aastat hiljem, 1998, tehti koos Sacco & Vanzettiga ühine reklaamiprojekt. Inglaste abiga toodi Ühispanga Bondi-reklaami rahvusvaheline staar – Bondi-filmide härra Q ehk briti filminäitleja Desmond Llewelyn. Pärast seda tööd tagasi Inglismaale naastes haigestuski Patrick tõsiselt.
“Ma arvan, et iga raskus, mis mu teele nüüd ette jääb, tundub vähiga võrreldes tühine. Küllap see kõlab sentimentaalselt, aga nüüd oskan hinnata suhteid, armastust ja tööd palju paremini. Oma tee lõpus pole kuigi tähtis, kuhu sa oled jõudnud ja mida saavutanud. Palju tähtsam on, kes sa oled olnud inimesena. Küsin endalt iga jumala päev: kas see, mida ma teen, on oluline? Raha ei loe.”
Varasema karjääri jooksul on Collerton teinud karmi uurivat dokumentalistikat. Filminud peidetud kaameraga, kehastunud ümber diileriks või pätiks ja jäädvustanud põrandaalust maailma. Kolm aastat pesitses ta näiteks Londoni Victioria jaamas, et paljastada seal tegutsevaid illegaalseid taksojuhte, kes maale tulevatelt turistidelt raha välja pressivad.
“Enam ma sellist tööd teha ei taha,” tunnistab ta nüüd. Siis mõtles viivu, ise hambaorgiga mängides, nii et kaitsevärvi pükstele pudenes pindu. “Mulle siiski meeldib rohkem, kui inimesed on filmimisega nõus. Mis Jonny’sse puutub, siis tema tuli ise minu juurde. Tahtis, et ma temast filmi teeksin. Ega ma teda sellegipoolest siidkinnastes kohelnud, vaid küsisin otse: “Võib-olla kardad sa surma? Tahad, et ma sulle viimast meelelahutust pakun?” Jonny aga arvas, et inimesed peaksid tundma reaalset elu – haigused ja kannatused on osa sellest.”
Emmy võitnud dokumentaalfilmis jälgib rahulik erapooletu kaamera, kuidas haige noormees käib matusebüroos endale kirstu valimas. Kuidas ta korraldab sõpradele lahkumispeo ja valib omaenda matmistseremoonia tarvis laulu. Vaidleb venna ja emaga pisiasjade üle.
Linateos pole paljas pisarate väljaväänaja. Hooti tuleb ette inimlikke stseene, mis panevad itsitama või lausa lahtise suuga naerma. Tõestus sellest, et ainult priskel õitsval elul pole huumori peale patenti. Koomikat varjavad ka märksa morbiidsemad olukorrad.
“Dokumentalistika on žanr, mis võib olla raske ja teha valu. Dokumentalist topib oma nina ebamugavatesse olukordadesse. Ent inimesed enamasti austavad su motiive, kui saavad aru, et need pole omakasupüüdlikud.”
Hetkel on režissööril käsil uus tõsielufilm. Seekord tuleb juttu noormehest, kellel on munandivähk. Kulissideks on sama onkoloogiahaigla sama osakond, kus Patrick ise mõned aastad tagasi elu pärast võitles.
Pille Rünk, Allfilmi produtsent
Eesti on Patrickule hästi südamelähedane paik, kuigi eestlaste kohta ütleb ta, et see on üks lootusetu rahvas. Miks? Sest eestlastele pole miski küllalt hea. Parimal juhul ütlevad nad “pole paha”. Taoline võimetus vaimustuda ajab teda närvi.
Minu esimene koostöö Patrickuga oli 2003. aastal, kui panime kokku kuuest filmist koosnevat lühifilmide kassetti. Too Eesti-Inglise eksperimentaalprojekt osutus edukaks - üks filmidest määrati 2004. a. parima Euroopa lühifilmi nominendiks.
Patricku viimati valminud film, “The Boy Whose Skin Fell Off”, sai Inglismaal kõigi aegade kõige kõrgema reitingu. Tavaliselt saavad nii suure publikumenu osaliseks seebid ja draamad. Ent Patrick pole mees, keda auhinnad ja kiidusõnad rikuksid. Märksa rohkem kui auhinnatrall köidab tema tähelepanu järgmine töö, mis räägib elust onkoloogiahaiglas. Nagu pärjatud film nii pole seegi mingi nutulugu, vaid ambivalentne ja humoorikas vaade haigete maailma. Sest kuigi Patrick tegeleb ränkade teemadega, on ta loomult optimist.
Herkki Erich Merila, fotograaf
Kui Patrickuga restoranis oleme, keerab ta laua taga istudes oma särgiserva vaikselt üles ja teeb suitsu. Patrick on suhkruhaige ja eks ta ole pidanud maast madalast leppima asjadega, millega on raske leppida. Londonistki kolis ta ära ja läks põhja elama, sest London on palju närvilisem linn kui Newcastle. Natuke zen on ta alati olnud. Rahulik, mõtlik, malbe. Peoolukorras võib siiski ka päris pöörane olla ning piljardit mängib väga hästi - see on vist brittidel veres.
Peeter Laurits, fotograaf
Patrick on selline sõber, kelle käikudest jääb värin südamesse. Esimesel aastal Kütiorus külas käies sai ta sõbraks meie ristipoja Jakubiga.
Jakub oli siis 10-aastane, inglise keelt veel ei osanud, aga
suhtlemisvajadus oli määratu. Jooksutas Patrickut Kütioru jäärakuid pidi ja seletas talle, miks ei ole elektrit tarvis, kui jalad jaksavad.
Patrick jooksis nagu jõudis, aga kui ta hiljem haigevoodisse jäi, kirjutas Jakubile romaani, mida ei tohi avaldada enne, kui Jakub on inglise keele selgeks õppinud ja romaani läbi lugenud.
