Kapitalism – tundmatu ideaal

Marek Kallin leiab erinevalt tarbimiskriitikutest, et kapitalism parandab maailma.

Bertrand Russell ütles kord: “Maailma probleem on selles, et rumalad on ülienesekindlad, samal ajal kui arukamad on takerdunud kahtlustesse.” Ma olen kaugel sellest, et pidada end targaks, kuid ikkagi paneb mind tarbimiskriitikute jutu puhul imestama nende vankumatu enesekindlus. On see Naomi Klein, Teemu Mäki või keegi kolmas – nad tunduvad alati teadvat, mis on inimestele parim, mis on hea ja mis on halb. Elegantses sõnastuses mustvalge maailmapilt näib masse ka alati veenvat.

Selle artikli eesmärk pole kuulutada tarbimiskriitikuid valeprohvetiteks. Pigem tahaks meenutada, et maailmas on ka halltoone ning suurima materiaalse kasinuse nõudjad osutuvad vahel hüvede nautijateks nende jagamise asemel.

Ma olen nõus, et vaesus on

globaliseeruvas maailmas oluline probleem, ent kas siis kapitalism lõi maailma vaesuse? Ei, ta päris selle feodalismist ja on inimkonna pika ajalooga võrreldes väga lühikesel ajavahemikul tootnud enneolematu koguse rikkust. Suvaline Brasiilia getonoor võib täna loota keskmiselt pikemale elueale kui 500 aasta eest elanud aadlik, rääkimata tegutsemisvabadusest. Kogu aastatel 1500–1820 toimunud majanduskasv moodustab arvutuste kohaselt vaid kolm protsenti sellest, mis on toimunud pärast kapitalismi laialdasemat levikut.

Mäki ilukõneleb ökoloogiaprobleemidest, mille pärast me peame kahtlemata muret tundma, kuid mis puutub tema metafoori maakera ärasöömisest oma jalge alt, siis kas polnud omal ajal ökofanaatikute Al Gore Rooma Klubi, mis ennustas maavarade lõppu ja looduskeskkonna krahhi juba 1990. aastaks? Otsekui irooniana tuli “Harmoonia” esietendusega samal päeval teade, et Holland seab sisse 45eurose maksu kõikidele riigist väljuvatele pikamaalendudele. Äkki meile pole vaja tarbimise drastilist vähendamist või ökoutoopiaid, vaid lihtsalt kapitalismi orgaanilist osa, paindlikku maksustamist?

Mis puutub nauditava ja hea elu elamisse, siis jällegi: ma elasin 14 aastat oma elust riigis, mis ei lubanud mulle midagi, mida ma tahtsin, lõpuks isegi mitte tükikest apelsini. Kellel on õigust tulla mulle ütlema, et tarbimine on kuritegu? Kas siis märksa kõrgemal tasemel vaimne nauding on kassi pea maharaiumine ja sellele onaneerimine, nagu Teemu Mäki kunsti sildi all tegi – mitte hea söök heas restoranis või hea muusika headest kõlaritest?

Mäki teooria “rõhumisrattast” näib väitvat, et meil pole valikut, et me oleme kohustatud ostma reklaamitavaid asju, võtma pangalaenu jne jne. Ei – inimestel on valik olemas ja kui arvatakse, et massiivse reklaamiga on võimalik kõike maha müüa, siis mõelge kas või praegusele kinnisvarakriisile.

Millegipärast ei kohta me tarbimiskriitikuid elamas kommuunides, üritades oma utoopiaid mikrotasandil ellu viia, näiteks luua täielikult ennastvarustavat ökosüsteemi osalusdemokraatia raames. Ei, nad naudivad kapitalismi saavutusi täiega, samal ajal seda sõimates. Nagu ka Lenin elas nii enne kui pärast Oktoobrirevolutsiooni luksuses.

Absoluutselt naeruväärne

on väita, nagu oleks tänapäeva soomlane või eestlane süüdi selles, et arengumaades keegi nälgib. See on teadlik valetamine ja statistikaga manipuleerimine. Tänu kapitalismi põhjustatud tehnilisele progressile ja tarbimise suurenemisele on näljahädaliste arv kapitalismi levikuga tunduvalt vähenenud. 30 aastat tagasi elas 37 protsenti arengumaade rahvastikust näljas, tänaseks on tänu jälgile röövellikule turbokapitalismile see protsent vähenenud 18ni (kuigi rahvastik on kasvanud). Need on ÜRO Põllumajandusorganisatsiooni ametlikud andmed. Ja pange tähele – näljahädad leiavad peagu eranditult aset mittedemokraatlikes riikides. Hiina või India – kumma riigiga teil näljahädad seostuvad?

Kõvasti on kära tehtud lapstööjõu ümber. Et kuidas ikka Michael Jordan sai kõrgemat palka kui kõik Nike’i lapstöölised kokku. See peaaegu hävitas korporatsiooni maine ja pani neid sulgema tuhandeid töökohti arengumaades. Aga seda vasakpoolsed silmakirjatsejad teile ei räägi, et Nike maksis näiteks Vietnamis riigi keskmisest neli korda kõrgemat palka ja tehastesse oli metsik tung. Ja kuidas sealt vallandatud lapsed olid sunnitud töötama prostituutidena või kümneid kordi madalama palga eest kohalikele krahvidele.

Millal saavad

globaliseerumisvastased aru, et Lääs ei ole ükskõik kui suurte toetustega võimeline tõstma arengumaid materiaalses plaanis sellele tasemele, kus nad ise on?

Tarbimisvastaste soovitatud drastiline impordi piiramine näiteks Hiinast tooks kaasa majanduskatastroofi. Tänu oma massiivsele ekspordile tõstab Hiina iga kuu vaesusest välja umbes miljon inimest. See on win-win süsteem, mida globalismikriitikud tahavad hävitada. Vean kihla, et kui Teemu Mäki läheks oma jutuga India tehasetööliste juurde, ta kistaks lõhki.

Vaesus on teatud arengumaade endi tekitatud probleem, selles pole kuidagi süüdi Lääne tarbija. Nii Nigeerial kui ka Araabia Ühendemiraatidel on suured naftavarud. Miks vaevleb üks metsikus vaesuses ja teine supleb rikkuses? Sest ühes valitseb korruptsioon ja relvade võim, aga teises raha võim ehk kapitalism. Miks me ei kuule Kleini või Mäki kriitikat nende Aafrika diktaatorite või korruptantide pihta, kes kogu välismaa toidu- ja rahaabi oma kaukasse panevad? Ikka on tegemist “valge mehe süüga”?

“Tööorjus” või “palgaorjus” on üldse kummalised väljendid. Et vabatahtlik leping tööandja ja töövõtja vahel on hoopis orjus? Proovitagu NSVLi-taolises riigis oma tööorjusest loobuda. Ehk saadakse siis teada, mida rõhumine tegelikult tähendab.