Andrus Kivirähk “Karin ja Pearu”
Lavastaja Aare Toikka, osades Katariina Unt, Raivo Trass ja Meelis Põdersoo.
VAT Teatris.

Alumine ehk põhi on “Tõe ja õiguse” ümberjutustamine, mis uudisväärtust ei oma ega üllatusi ei paku. Jääb lahjemaks pool aastat varem esietendunud Urmas Lennuki “Vargamäe voonakese” tõlgendusest. Teine kiht on juba huvitavam, see hõlmab mõttemänge, mida “Tõe ja õiguse” kahe värvikaima peategelase väljamõeldud kokkusaamine tekitab. Alates sellest, et kuna Indrek on Pearut kunagi “teisepere isaks” nimetanud, võtab Pearu süüdimatu egoismiga endale Karini äia rolli. Eriti särav on nende diskussioon armastuse üle, peamiselt lambasihvri ehk Pearu eide näite abil. (Pearu: “Minu eit ei teeks peksteski nii heledat häält nagu õnnis Krõõt ilma peksmata.” Karin: “Ei tohi oma laste ema lambasihvriks nimetada!”)

Ja lõpuks pealmine kiht, kirsid või roosid: tegevused, mis küll tulenevad eelnevast, kuid on täiesti uued ja üllatavad. Näiteks see, millist lõbu pakub Karinile kõndida Kassiaru Jaska kombel, sajalised varvaste vahel. “Tore oleks, kui mu mees mind näeks!” õhkab ta. Ning jõuab kohe Pearu abil tõdemuseni: Indrek oleks lihtsalt vait.

Kaht viimast kihti eristab see, et alumise oleks Tammsaare ise tõenäoliselt samas võtmes kirjutanud, kui keegi tal Karini ja Pearu kokku viia oleks palunud. Ülemine on juba puhas Kivirähk. (Karin: “Mina olen ka vana.” Pearu: “Mis vana sina oled! Päris laps alles.”)

Kui Kivirähki teatritekstid on harilikult nii sujuvad ja huvitavad, et hakkavad ise mängima, siis osalt selle mitmekihilisuse, osalt Tammsaare ammendamatuse tõttu on seekord lavastaja panus oluliselt suurem.

Näidendi sära koondub Karinisse. Tundub, et osa on spetsiaalselt Katariina Undile kirjutatud, varasem suurepärase koostöö näide (ka lavastajaga) on Kivirähkil ju olemas (“Ingel, ingel, vii mind taeva...”). Siit ka sajaprotsendiline õnnestumine. Mis teeb Karinist Karini? Ohjeldamatu loomulikkus ja siirus läbisegi “moodsa” kõrgkihi elu jäljendamise kirega. (“Mees võib otsida tõde ja õigust, aga naine peab elama.”) Just seda me “Karinis ja Pearus” näemegi. Kusjuures Undi Karin ei ole üheski stseenis lihtsalt tüüp, vaid täiesti kordumatu karakter.

Raivo Trassi Pearu mõjus esialgu ehmatavalt puisena. Kui ta liikus, oli seda edaspidigi tunda. Trass oli tasemel Pearu härdushoogude edasiandjana (kõik, mis puudutas Krõõta), samuti Karini kuulajana. Eriti nauditava koosmängu pakkus pikk stseen, kus Karin jutustab oma erootilistest kogemustest Paralepaga. Puudu jäi kuraasist, agressiivsusest, sest Pearu on ikka väga bravuurikas kuju – midagi sellist nagu Aarne Üksküla “Wargamäe Wabariigis”.

Kelner Juku (Meelis Põdersoo), kuigi pealkirjas nimepidi ei kajastu, on siiski aktiivselt pildil. Kivirähki originaalkujuna edastab Juku kõige paremini autori sooja ja elulähedast huumorit. On selline väike inimene, kelle jaoks kohviku põrandale sülitamine või tasuta saadud viinapits on sama tähtsad kui Edgar Savisaarele kõigi alandatute ja rõhutute saatus. Juku jääb meelde oma neutraalsuse tõttu kahe ekstsentriku vahel, tema positiivsus ei ületa triviaalset meelitamist, tema negatiivsus ametialast piiratust.

Tegelikult on näidendis neljaski oluline tegelane: Pearu hobune, kes omaniku kodu asemel 80 kilomeetri kaugusele Tallinna viib ja sellega intriigi üldse sünnitabki. Ühe suksu kohta mitte just üleloomulik, kuid siiski aplausi väärt eneseületamine.

Mis muudab Karini ja Pearu sarnaseks? Mõlemad armastavad liikuda sotsiaalses sfääris, üks kõrtsis, teine kohvikus. See ju teebki nende kohtumise võimalikuks. Mõlemad armastavad elada, mitte tuimalt tööd rabada. Nende veri on punane, mitte hall nagu Vargamäe Andresel ja Indrekul. Mõlemad tahavad, et neid imetletaks, mõlemad on egoistid, mõlemad on suured lapsed. Mõlemad on kanged protsessijad, oma tõe ja õiguse eest seisjad, kusjuures mõlemal on neist eetilistest kategooriatest täiesti segane ettekujutus. Mõlemate jutt ajab kuulajaid naerma, kusjuures kumbki ise seda ei soovi. Mõlemad on teinud “hirmsaid asju”.

Fundamentaalseid erinevusi leidsin vaid ühe: Pearul on piip ja kepp, Karinil mitte. See asjaolu otsustabki kahjuks viimase saatuse. Olen kindel, et kui Karinil olnuks kepp, poleks ta trammi alla jäänud.

Ja kes parandaks Karini matusel soosilda? Ikka ainult Pearu.