Karmide Lambasaarte võlu

Fäärid ei kuulu ei Euroopa Liitu ega Schengeni viisaruumi, avastas mullu suvel neid Taanile kuuluvaid saari külastanud Andres Karjus.

Taamal udus kerkivad esimesed rannakaljud. Tekil lõõtsub käre ookeanituul ja paiskab lainetena näkku peenikest, ent tihedat raudkülma vihma. Laev annab oma tulekust valju pasunahüüuga märku ja talle vastab majakahelk kaldalt. Mõne aja pärast paljastab udu esimesed väikesed majad kaljudel, siis muuli, sadama ja teda ümbritsevad roheliste sammalkatustega hooned.

Maabudes Tórshavnis

Ookeanialuse kohta pisike laev tõmbub kai äärde ja inimesed asutavad maale minema, nende hulgas on nii saare enda elanikke, välisturiste kui neid, kes enne laeva edasi seilamist mõneks ajaks maale tulevad.

Passe ei kontrollita, sadamaväravatest algab Tórshavni kesklinn. Iga vähegi tasane maalapp on ära kasutatud ja täis ehitatud, tänavad on kitsad ja rohkete ülekäiguradadega, päris linna südamesse autoga ei pääsegi. Majaseinad on eredavärvilised, katustel ei kasva mitte ainult sammal, vaid siin-seal ka tihe hein. Fääri saarte pealinn koosneb enamjaolt just nendest väikestest puumajakestest ja nende üksikuist suuremaist vendadest sadama ääres ja mõnel pool veel.

Esmapilgul tundub igas teises resideeruvat kampsuni- või lõngapood, ent see on nii vaid “turistitsoonis”. Tórshavn on suurim linn Fääridel, seal elab pisut alla poole arhipelaagi 48 500 inimesest. Saared asuvad poolel teel Norra ja Islandi vahel, Šotimaast põhjas ja kuuluvad Taani Kuningriigile nagu Gröönimaagi. Neile on antud omajagu vabadust autonoomia kujul, kuid emamaa valitsejate hallata on ikkagi riigikaitse, välissuhted ja õigussüsteem, kehtib Taani kroon.

Keel ja rahvas

Fäärlased on põhjamaiselt kinnist tüüpi, ent samas külalislahke ja abivalmis rahvas. Näiteks kui Tórshavnis teed küsisime, jalutati meiega sihtkohta lausa kaasa, et kindel olla pärale jõudmises; samuti rääkis saartel kauem viibinud sõber lugusid sellest, kui lihtne on seal hääletada ja kuidas inimesed pakuvad enda juures öömaja, kui telkimiseks ikka tõeliselt halb ilm on.

Fääridel räägitav keel ongi fääri keel, mis sarnaneb kirjapildi poolest islandi keelega, häälduse poolest on nad aga samavõrra erinevad kui näiteks taani ja norra omavahel. Fääri tähestikus leiduvad skandinaavia æ, ø, ent sarnaselt islandiga ka ð ja í, á, ý, ú, ó. Loomulikult on Taani ülemvõim jätnud oma jälje paljude laenude ja häälduskujudena.

Hakkama saab saarte peal üldiselt inglise ning muidugi taani keelega, mida õpitakse seal juba algkoolis.

Võõrvõimude all

Fäärlaste saaga järgi (mis pandi kirja Islandil umbes 13. sajandil) koloniseerisid Fääri saared põgenikud Norrast Harald Kaunisjuukse valitsusajal 9. sajandil, esimeseks neist märgitakse Grimur Gambanit.

Ilmselt leidus saartel siiski varematest aegadest iiri asundusi. Olles olnud kordamööda nii Norra, Taani kui Briti vägede kontrolli all, on fäärlased näinud raskeid ja raskemaid aegu, ent nüüdseks on saareprovintsist saanud nüüdisaegse majandusega ühiskond, mis hoiab samal ajal elus vanu traditsoone ning võtab suunda aina suurema autonoomia poole.

Viimasel ajal on jälle päevakorda tõusnud debatt täieliku iseseisvuse üle, seda koostöös kuningriigi teise alama Gröönimaaga.

Fäärid ei kuulu Euroopa Liitu (nad ise said selle vastu hääletada) ega ka ­Schen­geni tso oni, ent tänu muudele ­lepetele pole Euroopast sinna reisides mingit viisat vaja.

Suurimad majandus- ja toiduallikad on siiani olnud lambapidamine (ka nimi Føroyar tähendab “lambasaari”) ja kalandus, sealhulgas vaalapüük – seda kõike peegeldab ka rahvustoitude valik.

Viimasel paaril kümnendil on aina rohkem rõhku pandud turismindusele.

Mäed, linnud ja päkapikukülad

Sõites Tórshavnist välja, jääb teele ainult väikseid külasid ja üksikuid maju. Kaheksateistkümnest saarest on siiski asustatud kõik peale ühe väikse kaljunuki. Maastikku iseloomustavad järsud teravatipulised mäed, mis kaetud küll roheka sambla ja madala puhmastikuga, ent pole ühtegi suuremat puud. Rannikul näeb omapäraseid merest tõusvaid kaljusambaid ja osa otse merest kerkivaid kaljusaari meenutab suuri rohelisi püramiide. Nõlvadelt voolavad allikad ja nired, mis moodustavad peenikesi jugasid. Saari eraldavad pikad kitsad ookeaniribad, nii et mõnel pool võibki ennast leida sillal Atlandit ületamas. Mitmed ühendusteed lähevad läbi tunnelite või üle kõrgete mägede, osale saartele pääseb ainult paadi või kopteriga. Asula algust ja lõppu märkiv liiklusmärk vastab enamasti avanevale vaatepildile, kujutades nelja väikest maja siledal maalapil mäenõlva ja ranniku vahel. Suvel näevad asulad oma eredavärviliste majakestega erkrohelistel nõlvadel välja nagu päkapikukülad, eriti ülalt mäeveerelt vaadatuna.

Fäärlastel on sajanditepikkused kogemused iga natukenegi siledama maalapi ärakasutamises. Sõites piki ühe põhjapoolse saare rannikut kulgevat mägiteed, märkasime all veepiiril lagedat platsi, mis osutus suureks jalgpalliväljakuks. See asetses kitsal rannaribal niimoodi, et ühe värava taga oli kaljusein, teise taga vaba vesi ja üks külg oli päris vastu ookeani­avarust (kui pall üle aia läheb, vaevalt keegi talle järele tahab minna).

Lambad ja hobused silkavad Fääridel poolvabalt ringi nagu Islandilgi, seega näeb neid tihti nii tee ääres kui ka tee peal. Sama edukalt ronivad lambad ka mööda järske nõlvu, mille peale vähemalt algaja mägironija küll pead vangutaks. Suuri metsloomi seal ei leidu, küll aga kõige erinevamaid merelinde, osast on välja arenenud ka kohalikud alaliigid, keda leidub ainult Fääridel.

Tähelepanuväärne on ka siinne lunni­populatsioon. Tegemist on väikse merelinnuga, kes meenutab malbe näoga tillukest pingviini ja on äratuntav laia kirevavärvilise noka järgi. Lendama on nad kohmakad, ent selle-eest ujuvad nagu kalad. Kuna lunnid meenutavad pigem mänguloomi kui pärislinde, on esmapilgul natuke raske uskuda, et midagi sellist võikski olemas olla ja ringi lennata.

Tänu merelisele eluviisile maitsevad nad pisut nagu tuunikala. Nende püüdmine käib pika varrega kahva abil (lennu pealt) ja osal saartel on nad siiani oluline toiduallikas.

Vaalad punase mere kaldal

Meri annab, meri võtab. See ütlemine iseloomustab fäärlaste elu läinud sajanditel päris hästi. Ühelt poolt on ikka meremehi ookeanilainetesse kadunud, vastu on saadud aga kala, merelinde ja vaalu.

Viimaste jahtimine on sügavalt fääri kultuurile omane traditsioon, mida vaatamata loomakaitsjate ohtratele protestidele jätkatakse kangekaelselt tänase päevani ja peaaegu samade meetoditega nagu aastasajad tagasi. Igal suvel toimuvad külades, millel on vastav luba, suured k ogupere püügiüritused, mis on seadustega rangelt reguleeritud. Vaalade kättesaamiseks saadetakse kõigepealt merele hulk paatkondi, kes parve üles otsivad ja hakkavad poolringi moodustades teda kalda poole ajama. Püügiluba on vaid neil asulail, mille rand on madal ja aeglaselt sügavaks minev, sest vaalaparv tuleb vana kombe järgi madalatele ajada, kust enam pääsu pole. Seejärel tõmmatakse nad pootshaagitaoliste ritvadega hingamisavasid pidi veepiirile ja tapetakse käsitsi, lõigates selleks otstarbeks kasutatava spetsiaalse pussiga läbi nende selgroo. Varem toimus see nii, et kui vaal madalasse vette saadi, torgiti teda, kuni loom hinge heitis, ent selle meetodi vastane võitlus väljastpoolt on suutnud fäärlased kallutada eelmainitud “humaansema” viisi poole. Üht- või teistpidi kaasneb püütavail sellega suur verekaotus ja pärast sellist üritust loksuvad rannas tumepunased lained. Igal aastal kütitakse niiviisi umbes 900 vaalalist, suurema osa neist moodustavad grindad, kes kasvavad kuni kuue meetri pikkuseks.

Vaalatappu (grindadráp) võivad loomulikult pealt vaatama minna ka külmema närviga turistid, tegu pole siiski neile korraldatud etendusega. Mereimetajatest saadud liha ja rasv läheb fäärlaste toidulauale, keskajal kasutati ära suurem osa vaalast.

Kuidas sinna saada

Põhjuseid selle kauge maanurga külastamiseks leidub mitmeid.

Linnuhuvilisele on nad lausa paradiisisaared, raske mägimaastik pakub matkaelamusi, minna tasuks juba ainuüksi vaadete pärast. National Geographic hindas eelmisel aastal Fääri saared maailma saarereisi-sihtkohtade hulgas esimeseks, eespool seega näiteks Lofootidest, Kanaaridest ja Hawaiist.

Tórshavni sadama kõrval asub ajalooline rannikukindustus kahuritega, lõuna pool Kirkjubøuri külas keskajal ehitatud siiani kasutusel olevad kirik ja talu. Fääre on võimalik avastada mitmel moel – jala, paadiga, autoga, helikopteriga (regulaarsed liinid), suvehooajal korraldatakse mitmesuguseid tuure, loomulikult käivad ka liinibussid.

Võimalik on ka rentida hobust. Väikse rahva kohta on neil palju muusikuid ja ansambleid, suviti korraldatakse mitmeid muusikafestivale, suurimaks neist Summarfestivalurin, kus esinevad tihti mujal maailmaski tuntud bändid.

Kui olete valmis trotsima Fääride ilma – paar vihmata päeva kuus (kui veab) ja temperatuur, mis püsib 2 ja 12 plusskraadi vahel –, siis on tegemist ühe igati põneva sihtpunktiga. Lennata saab sinna Skandinaaviast ja Inglismaalt, laev läheb Norrast Bergenist ja Šotimaalt ning käib ka Islandil.

Seda ühtainsat laeva opereeriv Smyril Line on Fääri majanduse uhkus. Edasi saab Fääridelt lennata ka Islandile ja Gröönimaale, seega saab sealt jätkata Põhja-Atlandi imepäraste nurkade avastamist.