Kuid keskmeeste ootamatul võimuletulekul on üks ohver. See on Kesknädal, rahvalik parteileht ja samal ajal hoogne huumoriväljaanne, kes loetavuse nimel ei ole kohkunud millegi ees. Või õieti, ta on süüdimatult miksinud vanu (uudise ja poliitkommentaari koosesitamine ja muud nõukogude ajakirjanduse harjumuspärased nõksud), veidi uuemaid (varase Ekspressi stiilis kollane sahinate rubriik, kus esitatakse kinnitamata kuulujutte) ja just nagu päris uusi võtteid (ka kõige lollimate lugejakirjade käsitlemine rahva häälena, nagu oli trendikas mõelda netikommentaaride käivitamise ajal, mis sest, et enamik kirju on tulvil lihtsameelsust, sõimu, lollust või paranoiat).

Nüüd on Kesknädala olukord komplitseerunud, keskpartei on võimul, vihavaenlane reformierakond on järsku koalitsioonipartneriks muutunud, mis tekitab sõimukeelu. Kõik see kokku tähendab šokki, peataolekut ja ootamatu lahendusena brežnevliku kiidujutu pealetungi. Loeme viimast Kesknädalat: “Viimase kümnendi suurim Eesti päästmise aktsioon Keskerakonna ja Reformierakonna eestvedamisel on alanud.” – “Ühiskond hakkaks nagu terveks saama. Eesti elu meenutab hetkel inimest, kes pärast mitmeaastast põdemist ennast üles ajanud ja tasakaalu leidmiseks jõudu kosub. “

See ei ole midagi enamat kui nõukogude ajakirjanduse klassika. Brežnev on tagasi, ja Kesknädal pigis. Kui kaua saab ennast ja äsjaseid vihavaenlasi kiita? Kus on see lugeja, kes ei saa aru kasutatud demagoogiavõtete armetusest? Kuidas võiksid Allan Alaküla, Raivo Palmaru ja Heimar Lenk ikkagi tõestada, et nende tehtav on midagi muud kui ENSV, versioon 2.0?

*

Äsja Raatuse galeriis näituse avanud Kiwa, aga ka mõnede Jasper Zoova ja Liina Siibi varasemate tööde puhul on mind tükk aega huvitanud pedofiilse idee levik kunstis. Nimetatud kunstnikud kasutavad juba tükk aega oma töödes alaealisi modelle, tihti selgelt erootilises kontekstis. See on lapsepõlve teema käsitlemine, öeldakse mulle seepeale. Aga see – näiteks Kiwa tüdrukutekultus – näeb vaataja jaoks välja nagu see teine asi. Miks ma ei ole lugenud ühtki asjalikku käsitlust sellest teemast, kui üks Mari Sobolevi kirjatöö maha arvata? Uu, kriitikud! Päästke kunstnikud kahtlusest, põhjendage asja!

*

Kui mõni eesti elu olulistest kinnismõtetest lähemal ajal variseb, siis on see ettekujutus “õukonnameediast”. Õukonnas on nüüd uued inimesed. Neil ei ole meediat. (Iseasi, kas eelmistelgi oli.) Nad peavad ise hakkama saama. Nad juba räägivadki opositsioonilise meedia vägivallast.