30.01.2002, 00:00
Karu kroonikad: Brežnev Kesknädalas, pedofiilid kunstisaalis, kuhu kadus õukonnameedia?
Vaatan põnevusega, kuidas uus valitsus tegutsema hakkab. Võibolla nad isegi
saavutavad midagi? Võibolla on ettekujutus keskerakonna ja reformierakonna
liidust kui üldise kompromissi või rahvusliku kokkuleppe kandjaist isegi õige?
Kuid keskmeeste ootamatul võimuletulekul on üks ohver. See on
Kesknädal, rahvalik parteileht ja samal ajal hoogne huumoriväljaanne, kes
loetavuse nimel ei ole kohkunud millegi ees. Või õieti, ta on süüdimatult
miksinud vanu (uudise ja poliitkommentaari koosesitamine ja muud nõukogude
ajakirjanduse harjumuspärased nõksud), veidi uuemaid (varase Ekspressi stiilis
kollane sahinate rubriik, kus esitatakse kinnitamata kuulujutte) ja just nagu
päris uusi võtteid (ka kõige lollimate lugejakirjade käsitlemine rahva häälena,
nagu oli trendikas mõelda netikommentaaride käivitamise ajal, mis sest, et
enamik kirju on tulvil lihtsameelsust, sõimu, lollust või paranoiat).
Nüüd
on Kesknädala olukord komplitseerunud, keskpartei on võimul, vihavaenlane
reformierakond on järsku koalitsioonipartneriks muutunud, mis tekitab
sõimukeelu. Kõik see kokku tähendab šokki, peataolekut ja ootamatu lahendusena
brežnevliku kiidujutu pealetungi. Loeme viimast Kesknädalat: “Viimase kümnendi
suurim Eesti päästmise aktsioon Keskerakonna ja Reformierakonna eestvedamisel
on alanud.” – “Ühiskond hakkaks nagu terveks saama. Eesti elu meenutab hetkel
inimest, kes pärast mitmeaastast põdemist ennast üles ajanud ja tasakaalu
leidmiseks jõudu kosub. “
See ei ole midagi enamat kui nõukogude
ajakirjanduse klassika. Brežnev on tagasi, ja Kesknädal pigis. Kui kaua saab
ennast ja äsjaseid vihavaenlasi kiita? Kus on see lugeja, kes ei saa aru
kasutatud demagoogiavõtete armetusest? Kuidas võiksid Allan Alaküla, Raivo
Palmaru ja Heimar Lenk ikkagi tõestada, et nende tehtav on midagi muud kui
ENSV, versioon 2.0?
*
Äsja Raatuse galeriis näituse avanud Kiwa, aga ka
mõnede Jasper Zoova ja Liina Siibi varasemate tööde puhul on mind tükk aega
huvitanud pedofiilse idee levik kunstis. Nimetatud kunstnikud kasutavad juba
tükk aega oma töödes alaealisi modelle, tihti selgelt erootilises kontekstis.
See on lapsepõlve teema käsitlemine, öeldakse mulle seepeale. Aga see – näiteks
Kiwa tüdrukutekultus – näeb vaataja jaoks välja nagu see teine asi. Miks ma ei
ole lugenud ühtki asjalikku käsitlust sellest teemast, kui üks Mari Sobolevi
kirjatöö maha arvata? Uu, kriitikud! Päästke kunstnikud kahtlusest, põhjendage
asja!