Karu kroonikad: Nõidus, seatapmine, kunst, mäss!
Mida arvata kirikuõpetajast, kes usub nõidust?
Vähemalt nelipühipastor Allan Laur väitis “Kahvli” otse-eetris end iga päev tegelevat nõiduse ohvritega. Seepärast hoiatas ta vaatajaid Harry Potteri filmi eest. Ma mõtlen nüüd usu, ebausu ja teaduse suhetest ja ka sellest, kuidas lahkusud ja muidumuretsejad kasutavad massikultuuri sündmusi enesereklaamiks.
*
Mida arvata reisirongist, kus näidatakse seatapmist?
“Esmalt löödi vaguni teleekraanidel kirvega pea maha suurel valgel hanel, kogu ettevõtmist näidati lähedal ja üksikasjaliselt. Viieminutise video mõnda veristamisstseeni näidati mitu korda. Kui hanega olid asjad ühel pool, asuti siga tapma ja kõik reisijad võisid näha, kuidas lõhki lõigatud kõhuga siga viimaks jalgupidi üles riputati. “
See on BNSi kirjeldus konduktori koduvideost, mida Tampere-Helsingi rongis reisijate hirmuks näidati. Kuid kas see oli ikka koduvideo? Äkki oli see kuidagi konduktori kätte sattunud kunstiteos? Äkki oli see näiteks Jaan Toomiku uus video, kus Jaan Paavle ja Elaan tapavad kõigepealt hane ja siis sea, et tekitada katarsist? (Kunstikriitikutele: kas saate aru, et ma heidan praegu nalja ega räägi vana head s…purgijuttu? Toomik on teile muidugi püha nagu Pärt muusikuile, tema kallal naljatada ei tohi…)
*
Mida arvata provintsilinnast, kus mässatakse kultuuri vastu?
Rakveres on selline asi toimumas. Kohalikus esindusgaleriis näidatud Inessa Josingu näitusest “Christmas Forever” (Ristilöödud päkapikk aknal, kuhjade viisi sponsorfirma kitšsuveniire müügiks, keset saali päkapikukiriku altar küünalde ja soovisedelitega) lõplikult välja vihastatud, kirjutas hulk tuntud inimesi, nende hulgas pedagooge, kunstnikke, kirikutegelasi, linnaosavanemaid ja majaomanike seltsi esimehi avaliku kirja, milles nõudis koleduse lõpetamist. Lisaks Teet Veispaku kureeritud kunstinäitustele ajas allakirjutanuid vihale ka Eesti pea ainus moodsa teatri festival “Baltoscandal”. Kõigis neis esineb “eetikanormide eiramine, lodevate elukommete propageerimine, kristliku usu naeruvääristamine ja vandalismile õhutamine”.
Maksumaksja rahast ja kristlusest kõnelemine kultuuri puhul teeb mind alati valvsaks. Mõte sellest, et niigi kitšilembeses ja silmakirjalikus provintsiõhustikus lämmatatakse mis tahes kõrvalekalle, mis tahes mitteväikekodanlik kultuurivõrse, ajab mind vihale, et mitte öelda midagi enamat.
Häbi, Rakvere “moralistid” ja “kristlased”!