Kõiksuguste e-riistapuude puhul on nende otstarbekusest räägitud, kuid e-lugerid on tekitanud ehk kõige rohkem furoori. Küsimusele, kas üks tehniline vidin, olgugi et silmasõbraliku tindi ja mugava kasutajaliidesega, suudab asendada paberraamatut, on praegu veel vara vastata. Siiski on tõsiasi see, et e-raamatuäri areneb jõudsalt.

Hiljuti avaldati The New York Timesis artikkel sellest, kuidas suured e-raamatute laenutajad Scribd ja Oyster, mida võib pidada kirjandusmaailma Spotifyks ja Netflixiks (kasutaja maksab iga kuu teatud summa ja saab laenutada piiramatul hulgal teoseid), koostavad ulatuslikke e-lugejauuringuid (“As New Services Track habits, the E-Books Are Reading You”, The New York Times, 24.12.2013). Nii selgub, millised lugemisharjumused laenutajatel õigupoolest on – millised raamatud loetakse täielikult läbi, kui palju peatükke vahele jäetakse, mida üldse ei loeta. Selle info põhjal teevad firmad autoritele ettepanekuid, kuidas peaks teoseid “komponeerima”, et rohkem inimesi neid “läbiksid”. Nimelt saab kirjanik autoritasu alles siis, kui teosest on loetud teatud protsent lehekülgi.

Nii mõnedki välisautorid võtavad statistikapõhiseid nõuandeid raamatuid kirjutades arvesse, kuid omaette küsimus on see, kas Eesti üsna kitsal (e-)kirjandusmaastikul selline asi toimiks.

Kirjanik Indrek Hargla, e-raamatuäri üks suuremaid vastaseid, arvab, et ei toimiks. “E-raamatuturg on pärisraamatuga võrreldes mikroskoopiline ja jääbki selliseks, nii Eestis kui mujal. Faili “laenutamine” näib üldse kuuluvat rohkem üleloomuliku valdkonda,” nendib Hargla. Ka Andrus Kivirähk on kahtleval seisukohal. “Kellegi soovide aimamine kuulub rohkem reklaamibüroode maailma. Ja lõppude lõpuks – kui näiteks mõni loll võtab kätte Dostojevski, loeb paar lehekülge ja jätab pooleli, mis järeldusi sellest siis teha saab? Kas Dostojevski oleks pidanud teisiti kirjutama, sedasi, et lollile meeldiks? Ei ole ju nii,” arvab Kivirähk.

Rahva Raamatu turundusosakonna esindaja Toomas Aasmäe on aga arvamusel, et selline statistika oleks nii raamatumüüjatele kui kirjanikele huvitav ning lisab, et läinud aastal Rahva Raamatu e-raamatute müük enam kui kahekordistus.

E-raamatuäri autorisõbralikuks pidada on aga raske, sest tulu, mida kirjanikud e-müügist saavad, on käibemaksu ja vahendustasude tõttu sisuliselt olematu. Nimelt on e-raamat seaduse silmis elektrooniline teenus, mistõttu kehtib sellel 20protsendiline käibemaks, nii on e-raamatute hinnad üsna kõrged. Eesti Kirjastuste Liidu 6. jaanuaril esitatud pöördumises digiteoste käibemaksu alandamiseks otsitakse samuti sellele probleemile lahendust. “E-raamatute äri põhineb ettekujutusel, et nupule vajutamine ja faili konverteerimine e-pubi (e-raamatu formaat – toim.) ning võrku üles riputamine on palju vaevalisem ja suuremat loomingulist pingutust nõudev töö kui autorile raamatu kirjutamine,” kommenteerib Indrek Hargla.

Autoritasude kõrval on probleemne ka e-raamatute tavainimesele kättesaadavaks tegemine. Võib küll soetada isikliku e-lugeri ning sellele tekste peale osta, kuid tutvumiseks on tegu liiga suure investeeringuga. Inimene vaatab seejärel vanast harjumusest raamatukogu poole, mis pakuvadki kolmenädalast e-lugeri laenutamisvõimalust, ent sealgi on omad kitsaskohad.

Hetkel laenutavad lugereid välja nii Tallinna Keskraamatukogu kui Tartu Linnaraamatukogu (Tallinna Keskraamatukogul on kaks seadet, kuid 2014. aasta esimeses kvartalis soetatakse neid hulganisti juurde, Tartu Linnaraamatukogul on lugereid seitse). Mõlema raamatukogu lugeritel on vaikimisi peal sellised (tasuta) digiteosed, mille autor on oma õigustest loobunud või on tema surmast möödunud vähemalt 70 aastat. Tallinna Keskraamatukogul on ka oma e-raamatute laenutamise süsteem ELLU, kuid selle kasutamiseks peab omama seadet, mille veebilehitseja lubab rohkem kui ühe “akna” lahti teha. Ent probleemi teeb sügavamaks see, et hetkel pole digiraamatute väljaandjatel kohustust teoste õigusi raamatukogudele edasi müüa ning seepärast on raamatute valik võrdlemisi väike.

“Praegu kehtib Tallinna Keskraamatukogu ja Eesti Kirjastuste Liidu kokkulepe, et ostetud e-raamatu litsentsi kehtivus on 35 laenutuskorda. See tähendab seda, et kui 35 korda on e-raamatut laenatud, tuleb Tallinna Keskraamatukogul osta uus e-raamatu litsents. See kokkulepe ei ole autoritele ja kirjastustele siduv, aga see julgustab neid meile e-raamatuid laenutamiseks müüma. E-raamatuid oleme saanud osta Eesti Digiraamatute Keskuse vahendusel ja mõned e-raamatud ka otse autorilt või kirjastajalt,” lisab Tallinna Keskraamatukogu teenindusjuht Triinu Seppam. Teine suurem digiraamatute väljaandja Digira teoseid kogudele edasi ei müü.

Nii näib, et e-raamatute tutvustamine laiemale lugejaskonnale on seaduseaukude tõttu üsna keeruline. Raamatukogud on selle tarbeks loonud mitmesuguseid süsteeme, kuid nende potentsiaali ei ole võimalik täielikult kasutada, sest huvipakkuv kirjandus ei jõua õigesse kohta.

Digira esindaja Andres Suurna põhjendab kirjastuse poliitikat sellega, et praegune autoriõiguse seadus hõlmab vaid trükiseid, mitte e-raamatuid. Selle järgi tähendab digiraamatu laenutamine hoopis teose avalikku esitamist ning kuni vastavate seaduste loomiseni ei taha Digira oma teoseid Tallinna Keskraamatukogule edasi müüa. Samuti pole Suurna sõnul ELLU jätkusuutlik programm, kuna see ei maksa autorile autoritasu.

Samas on juba praegu olukordi, kus e-lugeri kompaktsus ja ühenduvus teda alternatiividest esile tõstavad. Üheks näiteks on mõnekümneleheküljelised tekstid, näiteks teadusartiklid, mida varem pidi kas arvutiekraanilt või väljaprindituna lugema. Olemasoleva tekstifaili lugerisse tõstmine on aga silma- ja loodussõbralik. Teine äärmus on sõnaraamatud ja sõnastikud, ent samas on need juba nutitelefonide pärusmaaks muutunud ja üks sõna või mõiste on lugeri jaoks liiga lühike žanr. Seega näibki kõige tõenäolisem sihtmärk olevat keskmise pikkusega tekstid. Nagu esimesed uuringud näitavad, eelistavad e-lugejad oma igapäevast annust saada lühikeste peatükkidena, mida on hea jõudehetkel manustada.

Pikema ilukirjanduse osas paistab e-raamatutel olevat kaks võimalikku sihtpunkti. Kui nii lugerite kui digiraamatute hinnad oluliselt ei lange, on nad määratud jääma nišitooteks, mida saavad endale lubada jõukamad tarbijad. Teise võimaluse pakub välja Indrek Hargla – et e-lugerid algatavad revolutsiooni ja nõnda kaovad vahelülid kirjaniku ja lugeja vahel. Kui praegusel juhul on e-ilukirjanduse müümine kahjulik nii autorile kui lugejale, siis teineteisega otse kaupa tehes võiksid mõlemad rahule jääda.

Eestikeelsete e-raamatute esikolmikud

Müük

Rahva Raamat

1. Andrus Kivirähk “Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”

2. Kalle Muuli “Isamaa tagatuba”

3. Henning Mankell “Enne külma”

Apollo

1. Gunnar Press “Härra sportlane Viljar Loor

2. E. L. James “Viiskümmend vabastatud varjundit”

3. E. L. James “Viiskümmend halli varjundit”

Laenutus

Tallinna Keskraamatukogu:

1. Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”

2. Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus”

3. Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja timuka tütar”

Andmed 6. jaanuari seisuga.

Tartu Linnaraamatukogu statistika ei olnud kahjuks kättesaadav.