Siiski lähen kohale üsna optimistlikult – äkki on tegu lihtsalt liialdusega. Kaalis võtab meid vastu aga tõeline kolearhitektuur. Segu Poola-Leedu piiriäärsest külalistemaja-bordell tüüpi hoonestusest ja Heimat-stiili tõlgendusest. Raskepärane klompkivi, karukujud, ohtralt nikerdatud mööbel… isegi kitši kontekstis rabav.

Taustast. 1999. aastal toimus uhke, suure osavõtjate arvuga (laekus 46 tööd) arhitektuurikonkurss, mille peapreemia 40 000 krooni võitis 1996. aastal kunstiakadeemia lõpetanud Rasmus Reinolt. Kuna raha suurtest ponnistustest hoolimata ei leitud (prioriteet oli ju riigis kunstimuuseum), jäi plaan seisma. Siis otsustas projekti vedama hakata kohalik Selgase dolomiidi maardla omanik Alver Sagur, kes  iseenese tarkusest ja oma dolomiidist ehitas välja võimsa kompleksi. Nõnda avati Kaali meteoriidikraatrite väljal 17. juunil külastuskeskus ning meteoriitika- ja paekivimuuseum. Tõsi, muuseumi ekspositsioon on kõigest ühes koridorilaadses saalis, ehitisest ülejäänu moodustab hotell koos poekesega ning seminari- ja söögisaal.

Miks siiski ei lähtutud arhitektuurivõistluse tulemusest? Alver Sagur: “Isiklikult vaatasin, et selline projekt pole minu pilgu järgi maapiirkonda sobilik. Praeguse maja idee ning eskiis on minu looming, mille teostas Saare Projekt.” Sagur lisab, et kompleksi tahaks ta edasi laiendada. Enne muuseumi ning hotelli rajas ta trahteri, nüüd sooviks ta rajada koha, kus viljeletaks “elavat” käsitööd. Tuleks sepikoda jms.

Mida arvab Pihtla vallavanem Tõnu Hütt praegusest muuseumihoonest? “Hoonet on oodatud pikka aega. On turistide seisukohast suurepärane rajatis. Ilmestab kohta. Arhitektuuri raskem kommenteerida. Mõned arvavad, et liiga palju kive sai nii sellesse paesesse kanti. Minu arust siiski sobib, kuigi seest on ehk kohati liiga pompöösne.”

Miks jäi arhitektuurikonkursi võidutöö ripakile, vastab Hütt väga lihtsalt: “Asi jäi seisma raha taha. Kuigi meil oli ju hea seljatagune, nagu akadeemik Anto Raukas.” Siiski Keskkonnaministeeriumist  Kranichi ajal toetust ei leitud, kuigi kirjutati suisa projekt kohaliku looduskaitseala arendamiseks. “Kirjale lihtsalt ei vastatud.” Nüüd on vald külastuskeskuse käima lükkamiseks panustanud ise rahalises mõttes üsna vähe ja on selle eest üsna tänulik.

On muidugi arusaadav, et vallavanemana on Hütt tänulik, et kohalike inimeste tööhõive paraneb. Kuid kas siiski on raske mõista, et ka hea arhitektuur on üks turismimagneteid? Või seda, et Kaali näol on tegu Eesti vast unikaalseima loodusmälestisega, mida peaks oskuslikult eksponeerima, mitte dolomiidiäri ripatsiks muutma.

VÕIDUTÖÖ AASTAST 1999:  Suurepärase abstraktse kompositsiooniga “Nostromo”  vääriks siiani teostamist. Idee harmoneerub kenasti meteoriitika ja kosmose temaatika; lisaks on hoone põhiplaan ülimalt loogiline ning ökonoomne.  Peale Kaalit on Rasmus Reinolt pakkunud välja teisigi põnevaid konkursiprojekte: Seewaldi ala, Lasnamäe õigeusu kirik, Marati kompleks.

SUISA VÕIGAS: Kaali muuseumi ja hotelli vastuvõturuum. Miks sellised karud? Nikerdatud lett? Ajab nutma ja naerma.

SISUSTATUD KODUMAISE KOLEDUSEGA: Seminari- ja söögisaal. NB: vaata Vesta neitsiga kaminat.

SAGUR ISE ILU TEGIJAKS: Kohaliku töösturi nägemus rustikaalsest ilust. Dolomiit on oma maardlast pärit ja korralikult töödeldud, kuid miks siiski ei võinud kasutada professionaalide abi?