Kleisi  camp-klassika võtmes teostatud assamblaaže seostab autor barokikogemuse ja “eesti 1980-aastate laste-ja noortekultuuri esteetikaga”, Lõo huvikeskmes on tema sõnul “lihtsalt kahe ja kolme mõõtme suhted”.

Kiwa on eespoolnimetatud artistidest kõige kunstnikuna staažikaim, keda huvitavad ühiskonna, seksuaalsuse ja hetketabude suhted. Näitusel on väljas  eesti girlie art´i tuntuima meistri “uued digitaaltrükid, fotokollaažid leidmaterjalidest, tsitaatidest, mis tõstatavad metaküsimusi”( tsitaat pressitekstist).

Galerii nõukogu, ( TÜ professorid Jaak Kangilaski ja Jaan Elken, TÜ kunstimuuseumi direktor Inge Kukk, kunstnik Anne Parmasto,  Tartu abilinnapea Laine Jänes)  otsusega kõrvaldas galerist Margus Kiis 3.veebruaril näituselt kaks Kiwa suureformaadilist digitaaltrükki, mis kujutasid lastepornograafia tunnustega  internetist  hangitud fotokujutusi: teismelist tütarlast ennast porgandiga rahuldamas ja alaealist  suguühet matkivas poosis.

Ma ei mõista  nädalalehe „Sirp“ kunstitoimetaja  Reet Varblase ja  „Tartu Postimehe“ ajakirjaniku Raimo Hansoni positsiooni ( vt.  13. ja 12.veebruari  eelpoolnimetatud lehed ), kes tiražeerivad meelevaldseid süüdistusi, teades hästi, et uurimine Kiwa-Soansi-Härmi  poolt 2001.aasta kevadel Tallinna Kunstihoones kureeritud YBA raames eksponeeritud digitaalprintide üle Kultuuriministeeriumi nn. pornokomisjoni ( liikmed Leonhard Lapin, Peeter Sookruus, Ebe Nõmberg jt. ) poolt on lastepornograafiaks  tunnistatud, ja et ka case sugugi aegunud ei ole. Sellega seoses on vähemalt minul hästi meeles üle nelja tunni pikkused ülekuulamised Kriminaalpolitseis  kellegi Vivian Darkbloomi ( alias Kiwa jt. ) digitaalprintide asjus koos  Kunstihoone tollase intendandi Anu Liivaku jt. asjaosalistega. Kuuldavasti hävitas Kiwa tööd väljaprintinud firma ka nüüd kohe  kõik failid, teades vägagi hästi, et seaduse järgi on süüdi mitte ainult autor, vaid ka levitaja ja galerii puhul  ka pinna  valdaja.

Eesti kriitikutest on Kiwa loomingut lastepornoga varem seostanud Mari Sobolev ja Tõnu Kaalep.

Kas Kiwa  on pühendanud tööl “Ma olen tsitaat” i-vi, 2005 (!) kujutatud teksti ( tõlge ingl. keelest ) lasteporno vastu võitlemisele, jääb kaheselt mõistetavaks: “pühendatud süütuse ilule, tegelikule laste kuritarvitamise ärahoidmisele, kõigile noortele tüdrukutele galaktikas, madrusesärkide armastajatele, kogu maailma tüdrukute kunstile, suve viimasele päevale”.

Tsitaadid “Kähku! Teeme armastust!” ja selle juurde kuuluv ennast rahuldava alaealise fotokujutis ( jäi kuni 15. veebruarini näitusele ) räägivad muust. Rabab fotokoopia ühelt kollaažilt (väidetavalt katke eesti noorteajakirjandusest 1990.aastate alguses ilmunud lugejakirjast) : “ Tere! Olen 12-aastane. Selles vanuses poisse ja tüdrukuid peetakse  küll alles lasteks, kuid mina seda pole. Mulle  tundub, et on perversne pidada seksi millekski keelatuks ja halvaks. On nõme elada kogu elu ainult ühe mehega ja süütult abielluda. Minu esimene mees võttis mind 11-aastaselt. Tema oli siis 18. Pärast seda on mul olnud 7-8 meest. Ja selles pole minu arust midagi hullu. Seks on mõnna.”

Kas rikutus on vaid vaataja silmades?

Jaan Elken