Ma olen viimastel aastatel aru saanud, et ma vajan popmuusikat. Ehtsat korralikku kommertspoppi. Ei, jaa, ma olen kommertspopist varem ka lugu pidanud, eluaeg, aga nüüd tunnen ta järele selget janu. Nutikas, heade saundidega, rõõmus, kaval, laborites masside kaasahaaramiseks täpselt kokkuvalatud pop – see annab võimaluse tunda ennast normaalse inimesena, tunda õhinat n-ö kõikidega koos. Ja mõjub kui puhkus mudasest põrandaalusest muusikamülkast, pretensioonikast art-popist ja indist ning paiguti ülemäära futust hiphopist. Nii et kui lauale maandub mõne särava või paljutõotava popartisti uus album, siis rebin ma ta kilest lahti suurema ootuserutusega kui mõne tiraažis 100 ilmunud Los Angelese savupeade kasseti. Kuigi, tuleb tunnistada, et need savupeade kassetid on märksa sagedamini rahuldust pakkuvad kui värsked popteosed. Eks mu ootused on muidugi kategooriates „Thriller“, Justin Timberlake, Taylor Swift, Miley Cyrus.

Kas Liis Lemsalu esimene eestikeelne plaat kustutab mu popijanu? Avardab selle kogemusesahtlit?