Kas “Medium is the message?”
Me teame, et ajalehtedes kirjutatakse kunstist. Mis saab aga siis kui kunst hakkab ekspluateerima ajakirjandust?
Seda ongi väga mitmel moel ja tasandil võimalik kogeda Eesti Päevalehe 100. sünnipäevale pühendatud näitusel „Ajaleht kunstis“.
Väljapanek, mis sai alguse Vaal galeriist, jätkab oma teekonda terve aasta jooksul Eesti suuremates linnades. Hetkel on maabutud Rakveres.
Nähtus on fenomen iseenesest, mis annab läbilõike sellest, kuidas on sajandi jooksul eesti kunstnikud näinud ja kujutanud ajalehe positsiooni ning olemust ühiskonnas. Kelle jaoks oli see vahend, kellele eesmärk omaette.
Mis sõnumit kannab endas 1896. aastal valminud düsseldorfi koolkonna esindaja Oskar Hoffmanni maal, millel talupojad on kõrtsilauas lehte lugemas või hoopis Jaan Elkeni kollaaž „Mehhaaniline võileib“ 2005. aastast?
Seega peegledub kogu väljapanekus teravalt ka ajalehe kui infokandja ja levitaja retseptsioon kunstimaailmas.
Näituse käigus ilmneb selgelt, kuidas kahekümnenda sajandi alguse kunstis representeeriti ajalehte sotsiaalses olustikumiljöös, viie, - kuuekümnendatel propagandistlikus võtmes, üheksakümnendatel aastatel aga juba kriitilise alltekstiga.
Loomulikult on näitusel ka täielikke üllatusleide, mis pärinevad Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi pimedatest hoidlasoppidest ning mis pole päevalgust juba aastakümneid näinud. Oma panuse on andnud ka erakogud ja galeriid.
„On olemas kaks maailma: üks eksisteerib iseenesest – reaalne maailma, mille konstateerimiseks pole vaja rääkida. Teine on kunstimaailm. Temast peab rääkima, sest kui me temast ei räägi, lakkab ta olemast…“ Need ilusad read on öelnud Oscar Wilde.
Sellel väljapanekul saavad aga kokku nii reaalne kui ka kunstimaailm, moodustades üsnagi kõnetava koosluse.
Kunstielu ja kunstnikke soovis totalitaarne režiim kontrollida ja kasutada oma ideoloogia levitamiseks. Kunstist rääkimine ja kirjutamine oli ja on üks võimu teostamise vahendeid ning eriti ilmekalt oli seda ju nõukogudeaegne valitsev kunstidiskursus. Antud näitusekontekstis avaldub aga vastupidine protsess. Kunstnikud on võtnud võimust, “kirjutades” ajalehe ning ajakirjanduse kaasabil omamoodi uue kunstiajaloo.
Elades maailmas, kus on järjest rohkem informatiooni ja üha vähem tähendust, on kirjutava meedia, ajalehe kujutamine kunstis eriti aktuaalne. Samas pole informatsioonil mitte just alati midagi ühendust tähendusega.
Kui Johannes Saar, kirjeldas ühiskondlikku tagasisidet kunstile 1990. aastate ajakirjaduses kui “koerte haukumist”, siis võib öelda, et sel näitusel “hauguvad” kunstnikud vastu.
Siinkirjutajale oli imekspandav Eduard Wiiralti juba 1941. aastal valminud seinakalender „Sirp ja Vasar“, mis distantseeritult edasi antuna pidavat olema justkui sümboolne kättemaks töölisele ja kolhoositarile.
Väga tähenduslik on ka eesti postmodernismi ühe võtmekunstniku Raul Rajangu varajane kapitalismikriitiline taies, „1955. a. Plymouth ja päike“. Viimatinimetatud teos läks haamri alla ka viimasel Vaala oksjonil.
Sealjuures on eksponeeritud ka Andres Sütevaka skandaalne, radikaalselt eurosketiline töö, mis korduvalt näitustelt kõrvaldatud ning kitsarinnalisest tsensuurist läbi pole pääsenud. Koomiline on ka Seaküla Simsoni plastiliinist makett „Ajalehelugeja“, millest oleks pidanud saama elusuuruses skulptuur Päevalehele, kuid jäi oma ebakonventsionaalse poosi (lahtiste mantlihõlmadega kõvakübaras meesterahvas) tõttu siiski teostamata, jäädes vaid dekoratiivseks riiulikaunistuseks toimetuses.
Suuremal osal töödes on kujutatud inimest ajalehte lugemas. Tüüpilises istuvas poosis inimeste käes näeme vaid valget lehte. Me ei tea, kas nad loevad surma- või tutuvumiskuulutusi, uudiseid või ilmateadet või hoopis kunstikommentaare.
Ajakirjanikul tuleks siinkohal arvatavasti jääda põhimõttele, mida järgis radikaalne avangardist Allan Ginberg, et kui me kellelegi ei näita, võime vabalt kirjutada ükskõik mida.
Meedias vahendatav nn reaalsus on teinekord reaalsem kui reaalsus ise, mis võibki hävitada lõpuks tõelise reaalsuse. Sellele mõttele sekundeerib eriti hästi Ene Õunapuu-Korstniku maal lehehelugejast ajalehetulba najal, kes lendlevasse paberpahna suisa ära uppumas.
Agur Kruusingu hüperrealismile lähenev maal “Trükisõna talumatu veenvus” alasti tütarlapsest revolvri ja ajalehega on tegelikult ka näituse alapealkiri.
Siinkohal peaks meelde tuletama seda, kuidas meedia üksi loob sündmuseid, sõltumata teinekord sellest, missugune on sõnumi sisu - kas konformistlik või õõnestav.
Kunstnikud analüüsivad samas 20. sajandi postmodernistliku revolutsiooni tingimustes tähenduse hävitamise hiigelprotsessi, mida võib võrrelda isegi informatsiooni inflatsiooniga. See, mis näiteks Endel Kõksi teose “Üks päev Tel Avivis” puhul rabab tähendusega, tapetakse samas tähenduse poolt.
Poliitilise nihilismi karikeerivas laadis on Valeri Vinogradov koomiksilaadses kollaažidest sarjas lahti rullinud eesti päevapoliitlised teemad. Mitte-eestlasena suudab ta kõrvalseisjana näha ja märgata eesti ajakirjanduse nihestumisi ning väärastumisi hoopis teise nurga alt.
Samas on just kollaaž tehnikana postmodernsusloo kuulutamise peamine vahend, mis kaasab kunstivaatleja tähendusotsingutesse. Kollaž, milles sisalduvad ka ajalehelõiked, on olemuselt heterogeenne. Tähendused pole neis kunagi üheselt mõistetavad ega stabiilsed. Peamine on tsiteerimine, väljavõtted, akumulatsioon, olemasolevate kujundite kordamine.
Jüri Ojaver läheneb asjale aga hoopis kolmandal tasandil, ehk siis rubriigis „lugeja kirjad“. „Jüri Ojaveri kiri ajalehele“ on omamoodi pihtimus, kus autor soovib avalik-õigusliku kanali kaudu publikule selgeks teha moodsa kunsti põhimõtteid läbi Joseph Beuys´i kunstikreedo.
MacLuhani formuleering Medium is the message on kahtlemata sellise simultsiooniajastu võtmesõna. Meedium ongi siinkohal sõnum. Pärast kõikide sisude ja sõnumite haihtumist meediumis haihtub viimaks ka meedium kui selline.
Kokkuvõttes ei tähenda Medium is the message mitte ainult sõnumi vaid, vaid ka meediumi lõppu.
Näitus „Ajaleht kunstis“ ei paku mitte ühte täielikku kunstikogemust, pigem erinevaid lähenemisnurki ja inerpreteerimisvõimalusi vaatajale.
Ajakirjandus ei peegelda ju mitte alati kõige objektivistlikumat arusaama teadmistest ja tõest. Lugeja aktsepteerib seda aga tihtipeale kui iseenesestmõistetavat tervemõistuslikku vaadet maailmast.
