15.02.2007, 00:00
Kas pahempoolsus on lastehaigus?
Minuvanused kohustusliku sovetliku haridusega inimesed
mäletavad kindlasti, et siinses pealkirjas on parafraseeritud üht
Vladimir Lenini teost. Seesama Lenin on öelnud ka, et bolševikud
toetavad sotsiaaldemokraate, nagu köis toetab poodavat
(sõnamäng – vn podderživat tähendab ju mitut asja
korraga).
Pahempoolsus on midagi, mida on vihanud ühekorraga nii nn parempoolsed kui ka kommunistid. Need viimased polnud küll midagi muud kui kamp avantüriste, kes haarasid suures riigis võimu, aga see ei seleta parempoolsete probleemi.
Parteide ajalugu on seotud parlamentide tekkega kodanlikes Euroopa riikides, seega parimal juhul paarsada aastat vana värk, mis on ajaloo peale mõeldes täpe. Meid siin Eestis huvitab järjekordsete valimiste eel ainult asjaolu, kas keegi tõesti esindab riigivalitsemises ka töötajaid ehk tänapäevaselt ja mõnitavalt öeldult töövõtjaid (et mida mina siis niisama “võtan” ja kes “annab” ning mida ta mulle annab?).
Erakondade ajaloos on oluline see seik, et pahempoolsed jäävad alati hiljaks, nad on faasinihke võrra maas kogu ülejäänud ühiskonna arengutest. Pahempoolsed peavad tulema alati tänavale loosungite ja lippudega, et oma nõudmisi esitada. Miks ei näe me “tööandjate”, kapitalistide ja pankurite demonstratsioone? Sest parempoolsete ühiskondade otsused kogu riigi jaoks on alati kabinettides sepitsetud ja seadustega kindlustatud, kogu muu ühiskond saab neist otsustest teada takkajärele ning elab üle frustratsiooni. See ongi pahempoolsuse taimelava.
Ma ei mõtle neile asjadele niisama, vaid äsjase Eesti Tööandjate Keskliidu manifesti järel. See manifest on sedavõrd ainulaadne, et tahaks ta lausa Euroopa ajalukku vajutada – niisugust ekspluateerijate (mäletate ehk veel sedagi terminit?) jõhkrat manifesti vist polegi enne 2007. aasta Eesti juhtumit teada. Sotsiaalmaks poolenisti tööliste õlule ja pension ka veel paar aastat kaugemale, üle ühe eesti mehe eluea. Ja midagi oli seal meelemõistusetus paberis veel. Nii hullud ei olnud isegi kommunistid.
Pahempoolsuse puhul on mul aga kaks lahendamata probleemi – miks olid just kirjanikud 1920–1930. aastail Euroopas selle mõtteviisi kandjad (muusikuid, kunstnikke, arhitekte haruharva) ja miks Eestis läksid need pahempoolsed kirjamehed kommunistide jõuguga 1940. aastal ühte kampa?
Mu ainsad oletused on lihtloomulikud. Kirjanikud on Eestis, vist vene kultuuri mõjul, püüdnud esindada ühiskonna sidusust, olla narodnikutena rahva hulgas ja rääkida nendega ühte keelt. Nad pole enamasti (ajakirjanikud seevastu aeg-ajalt küll) olnud seotud parempoolsete tellimustega ülevaltpoolt, otsustuste maailmast. Kirjanik on rahvuslik ja rahvalik tüüp, kes näeb eelmainitud faasinihet ehk ühiskondlike otsustuste hilinemist rahva suhtes. Ta näeb, et kogu aeg on natukene hiljaks jäädud, kõik on juba kellegi poolt paika pandud. ja siis võtab kirjanik õiglustunde sunnil rahva mure oma õlgadele (kuidas see Allen Ginsberg ütleski – oma nõrkadele homoõlgadele?) ja tollesama rahvaga samastudes astub kõnemehena lavale.
See pole normaalne. Keegi ei pea iseenesest olema ei pahem- ega parempoolne, kui töötab demokraatia, kui kõik ühiskonnakihid on otsustamisel piisaval määral esindatud. Samas olen imestanud, miks rahvuslikud erakonnad ei tahagi esindada kogu rahvust, olla pigem rahva, keele ja kultuuri taga, vaid eelistavad võõrkapitali ja muud seesugust. Et miks rahvuslikud erakonnad ei võiks olla ühe rahvuse ametiühingud või muud seesugust ? Minu meelest näitab see, et nad polegi alati rahva taga.
Eestis trügivad kõik erakonnad n-ö keskele, sest siis saab rahvalt rohkem hääli ning pärast rohkem slikerdada nii vasakule kui ka paremale. Poliitilises mõttes on igasugune keskkoht lihtsalt põhimõttelage. Olgu tegu vasak- või parempoolsusega – need on põhimõtted, ka need riigikurnajatest Keskliidu omad.
Kui nüüd tulla tagasi tolle kurikuulsa Lenini artiklini, siis tuleb tõdeda, et isand Uljanov pani ka selles asjas mööda nagu paljudes muudeski. Pahempoolsus pole lastehaigus, vaid reaktsioon, allergia ühiskonnas toimuvale ebaühiskondlikule ülekohtule. Lastehaigused on traditsiooniliselt tuulerõuged, sarlakid, leetrid, läkaköha ja muud tõved, mida tänapäeval saab juba ette ära hoida vaktsineerides. Pahempoolsus seevastu on pigem reuma, infarktid, liigesepõletikud jne, mida aitavad ravida eakate raviasutused – vanade töötajate ja pensionäride elumured. Pahempoolsus saab tänapäeval poliitikas hääli peamiselt tööeast väljuvatest või väljunud inimestelt. Tõesti, kunagi oli pahempoolsus revolutsioonilise noorsoo relv, isegi 1960ndate new left’i ajal (Joel Sang nimetas seda kunagi uuskuraks). Mingid märgid sellisest uuskurast on ju ka tänapäeval märgatavad, aga need sellid pole erakondadele häältetoojad rühmad.
Meie peame mõtlema sellele, miks rahvas saab paljudest otsustest teada liiga hilja. Miks seaduseelnõusid ei arutata ühiskonnaga ettevalmistavalt läbi, vaid nad ilmuvad juhtide käe all nagu Dannebrog taevast? Seda ka erakondade lihtliikmetele.
Miks?
Pahempoolsus on midagi, mida on vihanud ühekorraga nii nn parempoolsed kui ka kommunistid. Need viimased polnud küll midagi muud kui kamp avantüriste, kes haarasid suures riigis võimu, aga see ei seleta parempoolsete probleemi.
Parteide ajalugu on seotud parlamentide tekkega kodanlikes Euroopa riikides, seega parimal juhul paarsada aastat vana värk, mis on ajaloo peale mõeldes täpe. Meid siin Eestis huvitab järjekordsete valimiste eel ainult asjaolu, kas keegi tõesti esindab riigivalitsemises ka töötajaid ehk tänapäevaselt ja mõnitavalt öeldult töövõtjaid (et mida mina siis niisama “võtan” ja kes “annab” ning mida ta mulle annab?).
Erakondade ajaloos on oluline see seik, et pahempoolsed jäävad alati hiljaks, nad on faasinihke võrra maas kogu ülejäänud ühiskonna arengutest. Pahempoolsed peavad tulema alati tänavale loosungite ja lippudega, et oma nõudmisi esitada. Miks ei näe me “tööandjate”, kapitalistide ja pankurite demonstratsioone? Sest parempoolsete ühiskondade otsused kogu riigi jaoks on alati kabinettides sepitsetud ja seadustega kindlustatud, kogu muu ühiskond saab neist otsustest teada takkajärele ning elab üle frustratsiooni. See ongi pahempoolsuse taimelava.
Ma ei mõtle neile asjadele niisama, vaid äsjase Eesti Tööandjate Keskliidu manifesti järel. See manifest on sedavõrd ainulaadne, et tahaks ta lausa Euroopa ajalukku vajutada – niisugust ekspluateerijate (mäletate ehk veel sedagi terminit?) jõhkrat manifesti vist polegi enne 2007. aasta Eesti juhtumit teada. Sotsiaalmaks poolenisti tööliste õlule ja pension ka veel paar aastat kaugemale, üle ühe eesti mehe eluea. Ja midagi oli seal meelemõistusetus paberis veel. Nii hullud ei olnud isegi kommunistid.
Pahempoolsuse puhul on mul aga kaks lahendamata probleemi – miks olid just kirjanikud 1920–1930. aastail Euroopas selle mõtteviisi kandjad (muusikuid, kunstnikke, arhitekte haruharva) ja miks Eestis läksid need pahempoolsed kirjamehed kommunistide jõuguga 1940. aastal ühte kampa?
Mu ainsad oletused on lihtloomulikud. Kirjanikud on Eestis, vist vene kultuuri mõjul, püüdnud esindada ühiskonna sidusust, olla narodnikutena rahva hulgas ja rääkida nendega ühte keelt. Nad pole enamasti (ajakirjanikud seevastu aeg-ajalt küll) olnud seotud parempoolsete tellimustega ülevaltpoolt, otsustuste maailmast. Kirjanik on rahvuslik ja rahvalik tüüp, kes näeb eelmainitud faasinihet ehk ühiskondlike otsustuste hilinemist rahva suhtes. Ta näeb, et kogu aeg on natukene hiljaks jäädud, kõik on juba kellegi poolt paika pandud. ja siis võtab kirjanik õiglustunde sunnil rahva mure oma õlgadele (kuidas see Allen Ginsberg ütleski – oma nõrkadele homoõlgadele?) ja tollesama rahvaga samastudes astub kõnemehena lavale.
See pole normaalne. Keegi ei pea iseenesest olema ei pahem- ega parempoolne, kui töötab demokraatia, kui kõik ühiskonnakihid on otsustamisel piisaval määral esindatud. Samas olen imestanud, miks rahvuslikud erakonnad ei tahagi esindada kogu rahvust, olla pigem rahva, keele ja kultuuri taga, vaid eelistavad võõrkapitali ja muud seesugust. Et miks rahvuslikud erakonnad ei võiks olla ühe rahvuse ametiühingud või muud seesugust ? Minu meelest näitab see, et nad polegi alati rahva taga.
Eestis trügivad kõik erakonnad n-ö keskele, sest siis saab rahvalt rohkem hääli ning pärast rohkem slikerdada nii vasakule kui ka paremale. Poliitilises mõttes on igasugune keskkoht lihtsalt põhimõttelage. Olgu tegu vasak- või parempoolsusega – need on põhimõtted, ka need riigikurnajatest Keskliidu omad.
Kui nüüd tulla tagasi tolle kurikuulsa Lenini artiklini, siis tuleb tõdeda, et isand Uljanov pani ka selles asjas mööda nagu paljudes muudeski. Pahempoolsus pole lastehaigus, vaid reaktsioon, allergia ühiskonnas toimuvale ebaühiskondlikule ülekohtule. Lastehaigused on traditsiooniliselt tuulerõuged, sarlakid, leetrid, läkaköha ja muud tõved, mida tänapäeval saab juba ette ära hoida vaktsineerides. Pahempoolsus seevastu on pigem reuma, infarktid, liigesepõletikud jne, mida aitavad ravida eakate raviasutused – vanade töötajate ja pensionäride elumured. Pahempoolsus saab tänapäeval poliitikas hääli peamiselt tööeast väljuvatest või väljunud inimestelt. Tõesti, kunagi oli pahempoolsus revolutsioonilise noorsoo relv, isegi 1960ndate new left’i ajal (Joel Sang nimetas seda kunagi uuskuraks). Mingid märgid sellisest uuskurast on ju ka tänapäeval märgatavad, aga need sellid pole erakondadele häältetoojad rühmad.
Meie peame mõtlema sellele, miks rahvas saab paljudest otsustest teada liiga hilja. Miks seaduseelnõusid ei arutata ühiskonnaga ettevalmistavalt läbi, vaid nad ilmuvad juhtide käe all nagu Dannebrog taevast? Seda ka erakondade lihtliikmetele.
Miks?