Abel Tesfaye ehk The Weeknd teeb sellist muusikat, mis mulle justkui meeldib, aga millest ma eriti kirjutada ei taha. Osalt vist jah seetõttu, et ma ei oska. Ja ma tõmban siia kaks selgitavat joont.

Esiteks pole seesugune moodne r&b kuigivõrd seotud sellega, mismoodi kõlab üks bänd, mismoodi sünnib esitus inimlikus mõttes. Pigem jääb meie kuulda nn ­sonic fiction, heliefektide kujumuutev voolamine. Kõik saatanlikult huvitav, samas lihtsalt liiga trotslik ja tõrges, kui katsuda tema essentsi kuidagi paberile panna.

Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta päevapiletosta artikkel
3 € Osta päevapilet