Näidendi läbimängu vaadates aga kogesin midagi muud. Lühidalt – soostusin kõigega, mis laval toimus, kuigi jah … Esmavaatamisel polnud veel ka müstifikatsioonidega kavalehte, ja ka Sirbi esiküljel ilmus alles pärast esietendust analoogne müstifikatsioon (lugejakiri -- toim.)  mida siinkohal tsiteerin: “Tõsi, kahtlemata leidub Teie teoses ka teraselt esitatud päevaprobleemide käsitlust (Eesti agraarprobleemid, põlvkondade küsimus), kuid selle keskne telg -- sodoomiliste üksikasjadega “vürtsitatud“ “armastuslugu” ei ärata igas normaalsete instinktidega  lugejas midagi peale vastikustunde. Rääkimata sellest, et sodoomilise kiindumuse traditsioon on eesti kultuuris absoluutselt võõras nähtus ( kui ehk välja arvata vaid Kitzbergi “Libahunt” …

Vähe sellest, müstifikatsiooni ( ja kas see ongi läbinisti müstifikatsioon?) autor pöördub  Vanemuise juhi Aivar Mäe poole palvega peatada proovid inimväärikust ja eesti kultuuri blameeriva teosega.

  Esietendusel, nagu ikka, oli saal puupüsti täis, aga mis olulisem – fuajees kepslesid arglikud uted (teatriomanik Rein Kilgi laudast). Paljud uudistasid himukalt neid lambukesi, kes lisasid libahundi legendile midagi religioosset.

Kahe vaatamise järgselt võin öelda järgmist: et sodoomia elemendid varjusid näitlejate suurepärase mängu taha, ei hakanud päevakajaliselt kõlama. Ja ma mõtlesin, revideerisin enda kui näidendi lugeja esmaarvamust, et kui ka eestlasel on midagi kiindumiselähedast ute suhes, siis ei pea seda veel kriminaalselt tõlgendama. Sest -- meenusid omaaegsed kohtupsühhiaatri kogemused ja erialane lugemus, ning just see, et kui meil olid koduloomadega intiimsuhted karistatavad, siis kusagil Kesk-Aasia liiduvabariikides vaadati sellisele väärastumisele (kui selles üldse on  väärastumise elemente?) läbi sõrmede, ning noored poisid praktiseerisid seal juba 10-12 aastaselt kõikvõimalikke suhteid kitsedega, ja ikka et eluks vajalikke kogemusi saada. Ma ei tea, kas Kivirähk oli sellest  etnopsühholoogilisest (etnopsühhiaatrilisest) seksuaalelu variandist  teadlik  või mitte,  ja ega see tähtis polegi.

Lavastus näitas veelkord, et esteetiline  külg (aspekt) võidutses kanooniliste moraal-eetiliste tõekspidamiste üle. Ja ikkagi oli tegu iroonilis-paroodilis-mängulise teksti ja esitlusega. Näen selles eesti dramaturgia uut kvaliteeti, tõsi, ainult Kivirähu taolisele talendile ohutut. Igatahes kadedaks tegi.

  Kui lavastaja Undist rääkida, siis oli ta   Kivirähu teksti mitmetahulisust adekvaatselt tabanud. Ja mis olulisem: Unt tõi järjekordselt Vanemuisesse värske tuulepuhangu.

   Näitlejate ansambel oli suurepärane. Läbinisti aga oli eeslaval Lembit Eelmäe – nii lahti ja loomulik oli ta mäng. Keegi mu kõrval sosistas, et “küll ta on tabanud ära selle eestlasele nii omase ksenofoobia”?!  Milline määratlus! Vist oli tegemist sotsiaalpoliitikuga?

Ainukese naistegelasena kepsutas laval kitsena Kersti Heinloo, tegi seda erootilises registris, ning suutis end ka esietendusel koguda, kui ta karvased kitsenahast püksid maha kukkusid. Seda polnud muidugi ette nähtud.

Salapäraselt ja kummaliselt (nagu Tommingast varemgi olen kohanud ) mõjus külavanem Rein Tommingase esituses. Imbetsillina mõjus ka Margus Jaanovits. Kurb oli ta saatus, nii tahtnuks teda veel näha. Romeo vend (Indrek Taalma) oli esimestes stseenides veidi plakatlik, ehk liialt parodeeriv, klisheelik, kuid siis muutus üha tõsimeelsemaks ja traaglisemaks, ning sikutanud peast paruka, otsustas kiilaspäisena minna kloostrisse. Omamoodi õige tegu.

   Ja peategelane Romeo. Kõigepealt küsimus: on või oli tal midagi ühist William Shakespeare´i Romeoga? Isegi palju. Mis kõige mõjuvam: lisaks Tuisu sarmile oli temas palju romantilist, ning lõpufaasis, kus grotesk kadus, ilmusid traagilised noodid. Näitlejasaavutus igatahes.

   Kokkuvõttes: kas just kassatükk, aga uudis kindlasti, ja mitte ainult kõmutekitav. Lõpetaksin Kivirähu enda tsitaadiga Sirbist:

“Jumala eest, armsad inimesed, tegemist ei ole sodoomia propageerimisega! See on vaid autori väike vallatus, katse siduda omavahel kokku õrn ja rõve, nii nagu segunevad kartulisalatis kartul ja hapukoor, nii et ühte pole võimalik süüa teiseta… Ei, ei, tegemist on ikka ainult kirjandusega, mitte eluga.”

  Selle lausmanifestsele eneseõigustamisele kirjutan kahel käel alla.