Kas soome on paha maa?
Aku Louhimies (37) on viimase viie aastaga murdnud end Soome tipplavastajate ringi. Mis sest, et tema kontol on alles kolm täispikka filmi. Neist viimane, reedest Eesti kinodesse jõudev "Paha maa" on olnud ühteviisi mokka mööda kriitikuile kui ka vaatajaile ning noppis pea kõik Soome filmiauhinnad. Rääkimata siis erakordsest festivaliedust (Göteborg, Moskva, Leeds jt). Aga uhkeks Aku selle kõige sees läinud pole. Kehitab õlgu ja tunnistab, et rahajõed pole voolama hakanud, kõik tuleb täpselt sama raskelt kätte kui ennegi. Soome filmid valmivad peamiselt riigi toel nagu Eestis, ja sealgi on suund n-ö ülevalt alla – arvestatakse rohkem vaataja nõudmistega, aga mitte autori sisemise põlemisega.
Kohtume pühapäeval (26.02) ühe vanalinna hotelli fuajees. Täpselt tund aega on jäänud Soome-Rootsi hokimatši ülekandeni. Aknast paistab Niguliste torn. "Homme on meil seal võtted, tule vaatama," kutsub Aku. Nigulistes filmib ta oma järgmise filmi viimast stseeni. "See on üks täiesti teistmoodi film, ja ära siis lehte niisugust pilti pane, mis lõpu reedaks, eks!"
Räägi mulle, kuidas "Paha maa" saab puudutada ühtaegu multimiljonäri hingekeeli, vasakpoolse intelligendi maailmataju, Hollywoodi meelelahutusega läbiloputatud väikest inimest... Sinu film ületas kiiresti rahvuse piirid ja on üks läinud aasta tähelepanuväärsemaid filme Euroopas? Mis nipiga?
Ma ei tea, ütle sina mulle? Mina olen ainult režissöör. (Tagasihoidlikkuse maski tagant kiirgab suur enesekindlus ja valgustatus.)"Paha maa" tegemine oli mulle endale väga oluline. Ja see, et ta väljaspool Soomet nii hästi on vastu võetud, üllatab mindki. Ja tõestab veel kord, et lokaalne teema saab olla universaalne.
Oled sa näinud "Tõlkes kaduma läinud"? Seal on mu meelest sama lugu. Et hästi väike ja personaalne lugu, aga mõjub universaalselt. Film on ennekõike emotsionaalne meedium, see peab lähedalt puudutama. See on üldse kunsti eesmärk, puudutada, diskussiooni tekitada…
"Paha maa" on võitnud kiriku-žürii preemia, teisalt on teda on peetud ülimalt ateistlikuks… Vihkajate leeri jaoks on talumatu see, et Soome kui "väikese turvalise, sotsiaalsete garantiidega heaoluühiskonna" kuvand siin kokku kukub. Näiteks alkoholism on Soomes tõsine probleem, keegi ei taha sellele otsa vaadata. Euroopa Liiduga liitumine viis alkoholi hinnad veelgi alla... Aga nagu ikka, tehakse nägu, et probleemi pole.
Filmi tootjafirmaga oli sul arusaamatusi? Kas nad nõudsid õnnelikku lõppu?
Ei, lõpp polnud kordagi küsimus. Solar Film tahtis väikseid muudatusi, ja mina ei tahtnud neid teha lasta. See oli pigem maitse küsimus. Õnneks on Soomes ikkagi lavastajal viimane sõna. Meediasse jõudis, jah, pisut paisutatud ja liialdatud info.
Kriitikud on sinu töid võrrelnud Aki Kaurismäki ja Lars von Trieriga…
Tõesti? Need on suured nimed… (Jälle see tagasihoidlikkus…)Kaurismäki filmid on minu omadega võrreldes täiesti vastupidised – nad on distantseeritud, stiliseeritud, nagu muinasjutud. Tema stiil on selline… kritiseerida metafooride ja sümbolite kaudu. Tänu Kaurismäkile on maailmal aga väga kitsas arusaam "soome filmist". Mina tahtsin jõuda nii suure tõepärasuseni kui võimalik. Näiteks need vägivallakohad. Ma tegin politseiga koostööd, et mitte millegagi mööda panna. Näiteks... mitu korda peab tolmuimejaga inimest lööma, et ta ära sureks... või kuidas šokiseisundis inimene reageerib... Me näeme iga päev visuaalseid vägivallakaadreid...
Nn koomiksi-vägivald põhiliselt...
Jah, aga me peame siin Euroopas millegi poolest Ameerika filmitööstusest erinema. Ma tahtsin, et minu filmis oleks teistmoodi. Ka seksistseenid. Ameerika filmis näeme paarikest suudlemas, ja siis on juba hommik ja linnud ja liblikad. No ei käi need asjad nii.
"Paha maa" õnnetutel karakteritel oled sa võtnud ära igasuguse lootuse oma elu rööpasse lükata...
Vaata, inimese valikud on piiratud aja ja ruumiga. Minnes üht teed, välistad teise, aga seda ei tea kunagi, mis see tee endaga kaasa toob. Mida sa iganes teed, see puudutab ka teisi inimesi. Mõte, et iga meie otsustus muudab kogu maailma meie ümber, kipub nii tihti meelest minema. Aga lootuse puudumine... ma usun, et lootus saab filmis olla ka ilma teda otseselt eksponeerimata.
Oled teinud ka dokumentaalfilme, see žanr on ühiskonnakriitikaks lihtsam, kas Sa ei leia?
Aga vaata, on väga palju asju, mida dokumentaalfilmis poleks eetiliselt õige teha. Ok, naljaga pooleks, aga sa ei saa dokus inimest tappa, eks ole.
Kust sa oma lood leiad?
See on mu kolmas film. Ja praegu teen oma neljandat. Nii et raske on üldistada. Lugu peab mulle esiteks emotsionaalselt omane olema. Südamesse minema. Lugusid on igal pool. Aga seda kiputakse unustama, et stsenaristi töö on väga oluline ja väga raske. Raamatu põhjal ei saa teha filmi, see tuleb täielikult ümber teha. Literatuursus välja võtta ja elu asemele panna. On ju väga palju asju, mida filmis üldse väljendada ei saa...
Vaatasin "Paha maad" DVD-lt, seal on palju väljajäetud stseene, mis oleksid filmi täiesti ümber pööranud. Sa ei klammerdu stsenaariumi külge?
Ma töötan harilikult vähemalt kahe kaameraga. Ja improviseerin väga palju. Põhjalikult läbi töötatud stsenaarium on küll kõige alus, aga ma katsetan alati igaks juhuks ka teisi variante. Nii tekibki harilikult palju seda materjali, mis filmi ei jõua. Aga digitehnikaga pole ka kahju rohkem üles võtta kui hädavajalik. No näiteks, võib-olla tuleb mul montaaži ajal mõte, et tahaks väga siia suurt plaani sellest tüdrukust (kadreerib mind üle laua, nii et portreteerijast saab hetkeks portreteeritav). Ja siis on mul see olemas.
Teine asi on dialoogid – ma tahan, et näitlejad räägiksid üksteisega nagu päris elus. Spontaanselt. Muidugi, stsenarist on näinud oma vaeva, et tekst oleks suupärane, aga võtteplatsil tuleb mõni asi ikkagi paremini välja. Ja minu eesmärk on luua keskkond, kus näitlejad usaldaks mind nii palju, et julgeksid katsetada. Nad teavad, et filmi jõuab vaid parim.
Viimased eesti filmid on monteeritud näiteks Saksamaal või Soomes, ja see on jama. Nad ei taju keelelisi nüansse, rääkimata siis emotsionaalsetest ootustest...
Loomulikult! Montaaž on üks kolmest filmi alustalast. Krzysztof Kie?lowsky õpetas, et film koosneb kolmest komponendist: kõigepealt pead enda jaoks selgeks tegema, miks sa tahad seda filmi teha, siis, kellega sa tahad seda teha, ja montaaž on koht, kus film oma lõpliku identiteedi leiab. Ehk siis, kõik eelnev on materjali kogumine montaaži jaoks. Muide, üks mu õpetajatest Helsingis oli ka Arvo Iho…
Ahaa, "Iho poisid" on ju meie
n-ö uus generatsioon.
(Vaatan, et kell läheneb kolmele, hokiülekanne ei oota, viskan
veel viimase mõtte). Superkinode kodulehel on "Paha maa"
sünopsises kirjas: "Enne kinno minekut tehke lühinimekiri
positiivsetest asjadest elus. Siis ei unusta ära." Mis sa kostad?
"Väga hea," muigab ta. "Las olla. Vaatajal on alati õigus."
Aku teatab hotellist väljudest veendunult, et homme saan ma võtteplatsil näha säravaid soomlasi. Surun ka pöidlad pihku, aga ei midagi. Hoki kuld jäigi võtmata. Aga üks uus soome film sai siinsamas Eestis üles võetud sellegipoolest.
***
Jõuame fotograafiga esmaspäeval (27.02) läbi paksu tuisu, silmad lund täis, just võttetiimi lõunapausi ajaks Nigulistesse. "Nii ei saa!" peatab uksel administraator, selgitades, et lumiste (loe: niiskete ja seega muuseumieksponaatidele ohtlike) riietega ei tohi saali siseneda. Ja kas meil üldse pildistamiseks luba on??? Õnneks saab luba hangitud ja astume edasi võtteplatsile-kontserdisaali. Fotograaf saab vaevu kaamera välja võtta ja juba järgmine kodanik uurib: kas meil luba on? On-on. Mõtlen ehmunult, et kuidas nad siia küll kaamerate ja prožektoritega filmimehed sisse lasid, kui üks iseenesestmõistetavalt ilma välguta pildistav fotograaf endast niisugust ohtu kujutab…
Teadjate sõnul on soomlased juba kella kuuest hommikul seal toimetanud ning muuseumitädid endast välja viinud (eksponaatidele ohtlikult lähedale minnes jne). Nagu nõiaväel ilmub äkki mu selja taha muuseumi direktor Tarmo Saaret, kes uurib, kust ma ülepea teadsin siia uudistama tulla. Mina vastu, et kuidas soomlased otsaga ülepea Nigulistesse jõudsid. "No aga miks mitte tulla vastu teise kunstivalla kitsikusele? Peaasi, et sigadusi ei tehtaks, muidu pole meil midagi selle vastu. Tegemist on ikkagi tunnustatud režissööriga, eksole? Aga kas te teate äkki täpsemalt, millest lugu räägib?"
Lugu räägib pastorist, kes "on ka inimene". Ehk siis sissevaade väikese maakoguduse 40aastase pastori ellu, kellele tehakse ootamatult ettepanek asuda piiskopi kohale. Tõus karjääriredelil pole asi, mida end kirikumässajaks pidav mees iga hinna eest ihaldaks. Kuid piiskopi selgitusel tuleb muutunud aegade vaimule vastu tulla ja hobusesaba ning kauboisaabastega roki-pastor sobiks ideaalselt uute nõudmistega. Peaosas on Samuli Edelmann, kelle kõlav hääl hõljub Niguliste lae all Aku dirigeerimisel võimsalt ja kaua. Tegu on ju soome kõige enam plaate müünud meesartistiga!
"Paljas mehes" teevad kaasa paljud "Paha maa" ja "Rahutute" osalised. "Jah, meeskond on praktiliselt sama," tunnistab Aku. Ja miks seda peakski muutma, kui asi klapib. Näitlejad usaldavad teda ja tema neid. Kõik eeldused hea filmi valmimiseks on seega täidetud.
Soome usurahvas neid oma kirikutesse filmima ei lubanud, seepärast otsitigi abi "liberaalsemast" Eestist. Selgub, et ka "Paha maa" raudtee-stseen filmiti Tallinnas, sest Helsingis öeldi viimasel hetkel "Ei". "Eesti ja Soome võiksid filmivallas palju rohkem koostööd teha," unistab Aku, kes, olles väga nõudlik ja valiv näitlejate suhtes, sooviks meelsasti kunagi ka eesti näitlejatega filmi teha.
Ka "Paljas mees" ei saa läbi ilma kohtuvaidlusteta. Stsenarist Veli-Pekka Hänninen nimelt pole rahul muudatustega, mis materjalis hiljem tehtud. Ta esitas läinud aastal kohtule hagi ja süüdistas Louhimiest ja Lasihelmifilmi autoriõiguste rikkumises. Kriminaalmenetlust ei alustatud. Politsei seisukoht oli, et lepingu tingimustest kinnipidamine või nende rikkumine on Helsingi linnakohtu otsustada.
Aku Louhimies – laia ampluaaga filmimees
* Õppinud Helsingi ülikoolis humanitaarteadusi, Kunsti- ja Disainiinstituudis filmi (1991–2000), Teatriülikoolis lavastamist (1994–1996). Osalenud paljudel töötubadel Euroopas ja USAs.
* Suure osa praktilistest oskustest omandas kooli kõrvalt teles töötades, nii assistendi, stsenaristi, operaatori kui lavastajana.
* 2004. aastal valiti ta Soome parimaks filmilavastajaks.
* Tema kolmas täispikk film "Paha maa" kogus Soome kinodes rekordarvu vaatajaid (170 000), olles aasta kokkuvõttes kolmandal kohal, "Stars Warsi" ja Harry Potteri kandadel.
* 2005. aasta alguses võitis "Paha maa" tervelt kaheksa Jussit ehk Soome filmiauhinda (parima filmi, parima lavastaja, parima stsenaariumi, pea- ja kõrvalosaliste jne eest).
* Aku on abielus soome näitlejanna ja fotokunstniku Laura Pauliina Malmivaaraga, neil on aastane tütar Alma, perre oodatakse peatselt järelkasvu. Eelmisest kooselust on Louhimiehel veel kaks last.
* Eesti televaatajale on tuttavad ka Aku esimene täispikk film "Levottomat" (Rahutud) ja "Kuutamolla" (Armastajad ja lahkujad). Samuti Soome televisiooni sarjad "Irtiottoja", Isänmaan toivot" "Universitas", "Kotikatu".
Murelike laulude maa
Syyttömänä syntymään sattui hän, tähän maahan pohjoiseen ja kylmään (Asjata sattus ta sündima, siia külmale põhjamaale).
Aku Louhimehe "Paha maa" motoks on fraas Eppu Normaali laulust "Murheellisten laulujen maa". Samast loost võetud võtmesõnad täidavad ühtlasi ka vahetiitrite ülesannet filmis.
Työttömyys, viina, kirves, perhe, lumihanki, poliisi ja viimeinen erhe (töötus, viin, kirves, perekond, lumehang, politsei ja viimane eksisamm) markeerivad filmi eri episoode, kuid illustreerivad ka nii filmi erinevate tegelaste kui ka Soome ühiskonna hingeseisundit. Tõepoolest, need on väga soomlaslikud sõnad. Laetud ehtsoomelikust – et mitte öelda kaamoslikust – melanhooliast. Eppu Normaali laulus tähistasid need ühe illusioonidega poisikese teekonda mõrtsukana trellide taha. "Pahas maas" liiguvad kõik filmi tegelased oma vältimatu allakäigu või moraalse ja füüsilise huku poole.
Aku Louhimiehe film koosneb episoodidest, milles tegelaste traagilised saatused omavahel põimuvad. Filmi alguses tutvustab kooli kirjandusõpetaja lastele Lev Tolstoi jutustust, milles kurjus kandub inimeselt inimesele, lihtsas põhjus-tagajärg seoses, põhjustades palju paha. "Paha maa" Kurja ahel algabki sellesama kirjandusõpetaja lahtilaskmisest, kuna kool peab haridusturul konkurentsis olemiseks otstarbekamaks reaalainetele panustamist ja täiendava IT-õpetaja töölevõtmist. Sellest sammust algab ka filmi sündmuste ahelkiirlaskumine põhja suunas, mis peatub alles päris lõpus, kui enam sitemaks minna ei saa.
"Paha maa" on tõsi-ateistlik film, selle sõna kõige ülevamas ja halastamatumas tähenduses. Filmist ja selle kangelaste elust puudub täielikult Jumala armastav käsi. Meie tegelastele sajab nii endi kui teiste tõttu kaela hiioblikke vopse ja vintsutusi ja lohutust pole. Oma õnnetusega peab igaüks ise hakkama saama, nii et probleemid kuhjuvad ja äng süveneb. Tahaks justkui kelleltki tuge otsida, aga kedagi pole. Selline elu. Kui teise läinud aasta Soome suurepärase filmi suurepärase filmitegelase Matti Nykäneni slogan "Elämä on Laiffi!" tähendab elujaatust kõigi vopsude kiuste, siis "Paha maa" tegelastele isegi ei jäeta seda võimalust. Vastupidi. Nad visatakse kõik hüppetornist pea ees alla. Ja ilma kiivrita. Ja nii mitu korda järjest.
Film on täis väga häid näitlejatöid. Isegi plakatipoiss Jasper Pääkkönen peaaegu veenab. Kuid ennekõike saab filmis nautida ülekaaluliste keskealiste soome meesnäitlejate raju orgaanikat, mis kulmineerub tolmuimejamüüja Hurskaneni (Sulevi Peltola) topelt-tolmuimejamõrvaga, nii et seinad verised. Chaplin on öelnud, et tragöödia on elu suures plaanis ja komöödia elu üldplaanis. "Paha maa" on võetudki üles suuri plaane kartmata, tuues inimliku kannatuse ja allakäigugrimassid meile hästi lähedale. Nii lähedale, et hakkab ebamugav. Kuid, siinkohal taas Chaplinit meenutades, režissöör pole päriselt loobunud ka üldplaanidest – filmi kangelaste halvad ja veel halvemad valikud loovad üksteise otsa kuhjudes tragikoomilisi olukordi, mis üheltpoolt annavad tunnistust Aku Louhimiehe kergelt kaurismäkilikust huumorimeelest, teisalt loovad turvalise distantsi vaataja ja vintsutuste käes viskleva "Paha maa" kangelaste maailma vahele. Ent ainult kuni järgmise suure plaanini. Leina, meeleheite ja mõttetu kättemaksuni, mille vastu pole ühtki teadaolevat rohtu. Isegi naer ei aita.
"Paha maa" katartiline (mis seal salata – paatoslik) lõpp on ilus ja ülendav. Ega need asjad seal filmi tegelaste jaoks paremaks ei lähe, aga vähemalt saab keegi sellest ahelast teadlikuks. Küllap ka vaataja. Põhimõtteliselt räägib "Paha maa" läheduse otsimisest ja andeksandmisest, kuid teeb seda miinusmärkide kaudu, andestuse ja läheduse võimatuse kaudu selles Kurja ahelas.
Ma vaatasin "Paha maad" Marrakechis, Marokos, ühe tavalise linnakino rahvast täis saalis, kus araablane kohtus kaamosega, selle Põhjala superrelvaga. Nagu oleks ekraanilt puhutud saali jäist hingeõhku. See polnud telereklaamidest tuttav Orbit Winterfreshi värskendav arktiline puhang, vaid kontideni tungiv põhjala meelelaadi morbiidne jõudemonstratsioon. Nii sügavat vaikust pärast filmi lõppu pole ma kunagi enne kuulnud.
"Paha maa" on igatahes viimase aja üks silmapaistvamaid Soome filme rahvusvahelistel festivalidel. Parima välismaise filmi Oscarile "Paha maad" igaks juhuks ei esitatud. Kardeti, et äkki auväärt akadeemia ei saa aru ja kohkub ära. Eesti publikut ei tohiks "Paha maa" ehmatada, võib-olla annab hoopis vihjeid, kuidas kodustada hinges ulguv kuri hunt.
Jaak Kilmi
filmikriitik
