Uue aastatuhande eesti teatrit on suurima jõuga kujundanud Tiit Ojasoo, vaimulaadilt pigem eelmisse sajandisse kuuluv geenius, kes läheneb nii elule kui kunstile modernistliku meeletuse ja postmodernse kõikelubavusega. Modernismivaim tärkas silmakirjalikus maailmas, kus pealtnäha valitsesid ratsionaalsus ja progress. Selle varjus kasvasid aga eraldatus ja tühjus. Pidetussekalduvat hinge- ja tungimaailmagi püüti edendada teadustele omase eksperimenteerimiskirega, eraeluliste mudelite ning suhetega mängides.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel