Kasahhi Teabeministeerium teatab
Borat: Cultural Learnings of America for Make Benefit Glorious Nation of Kazakhstan 2006. Stsenaristid Sacha Baron Cohen, Anthony Hines, Peter Baynham, Dan Mazer, Todd Phillips. Režissöör Larry Charles. Mängivad Sacha Baron Cohen (Borat), Ken Davitian (Azamat), Luenell (Luenell), Pamela Anderson (iseendana, tiitrites märkimata), Mitchell Falk (Kasahstani peaminister, tiitrites märkimata).
Veel üks lugu metslase taltsutamisest linnatsivilisatsioonis. Nagu “Tarzani seiklused New Yorgis” (1942) või “Krokodill Dundee” (1986). Ameerika stiilis (= road-movie) ja võttestikus (= slapstick-komöödia). Ka naljad on ameerika omad, parajalt labased ja sundimatu hoogsusega tehtud.
Kasahstani riigitelevisiooni reporter Borat Sagdiyev (Sacha Baron Cohen) saab teabeministeeriumilt ülesande teha film Ameerikast, et aidata riiki tuua 21. sajandisse. Õilis ülesanne ununeb saabumisõhtul hotellis teleri ees, kui mees armub seriaali “Baywatch” kaunitari CJ Parkerisse (Pamela Anderson). Borat tahab vaid jõuda Californiasse, et naida kaunitar.
Sacha Cohen (s 1971) alustas kui Briti telekoomik Ali G aastal 2000 ja jõudis võltsreporterina tõmmata haneks mitmed poliitikud ja pornostaarid. Talle nõustuti intervjuud andma, kuna selline rumal reporter tundus täiesti kahjutuna. Ka siin filmis pole tänavastseenidest osavõtjail aimu, et mees tegutseb hoopis rollis.
Kinomaailmaga kursisolijaile tundub, et Borat on oma maski võtnud kolmekümnendate aastate koomikukvarteti vendade Marxide vanimalt, Groucholt. Siit tema tumedad juuksed ja vuntsid. Ka räme näkkupaiskuv huumor. Burleskikomöödia. Ameeriklased näevad Boratis meest Marsilt, justkui teise tsivilisatsiooni esindajat, kes vaatab nende elu kummalise nurga alt.
Meie, kes me kunagi pidime N Liidu Kesk-Aasiaga kursis olema, tundub Borat hoopis aserbaidžaanlasena, või siis ka moldaavlase-rumeenlasena.
Ja Kasahhi auul või kišlakk meenutab pigem Kaukaasia segipekstud küla või veel enam Balkani äärelinna. Muide, Venemaa kinoinstitutsioonid ei soovitanud filmi linastada.
Kuid olgu, suum cuique, igaühele oma (Cicero).
Oluline on, et film on hoogne ja “häbitu” komöödia, sest siin tehakse nalja ka ühiskondlike tabude ümber, olgu neiks nii erinevad nähtused nagu juudid või ekskremendid.
Film on saanud arvukalt auhindu, mainekaim ehk Kuldgloobus parimale komöödianäitlejale ja adapteeritud stsenaariumi Oscari nominatsioon. Ka arvukatelt kriitikute ühingutelt, publikult ja ajakirjanduselt.
