Kunstihoone väljapanek üllatas aasta lõpul millegi tavatuga - maali- või videoväljapaneku asemel oli vaadata hiigelhulgal fotosid Peipsiveere vanausuliste elust. Fotograafid Annika Haas, Birgit Püve ja Age Peterson moodustavad sõpruskonna, keda peale ühise sünnikümnendi ühendab armastus ka Peipsi kandi ,,sibulakülade" vastu. Seda paika on nad väisanud alates 2000. aastast eesmärgiga jäädvustada üht omapärast eestivenelaste rahvakultuuri ilmingut Kolkjas, Varnjas, Kasepääl ja paljudes teisteski Peipsi rannakülades. Aastatega on kogunenud üle kolme tuhande foto, millest kuraator Harry Liivrand valis näitusele umbes kuuendik.

Oma loomingulise keskuse, galerii AmbulARTooriumi asupaigaks on tüdrukutekolmik valinud Kasepää küla.  2007. aastal sai kunagine eestiaegne amulatoorium enam-vähem korda ning paiga korduvkülastajatest (revisitors) piltnikud lõid ühtlasi keskpunkti oma radiaalsetele fotorännakutele ümbruskonnas. Kuuldavasti on uus kunstikeskus ärgitanud positiivset vastukaja ka kohalike hulgas. (Meenutagem, missugune paiga väärtustamise tähendusega kultuurisündmus oli Jaan Manitski rajatud Viinistu kunstimuuseum ühe kaluriküla rahva jaoks.

Ja mitte ainult nende jaoks!).

Eelmisel aastal on fotod rännanud Kasepää galeriist väljapoolegi. Nad on tuntust kogunud Venemaal Petroskois (endine Karjala ala!), Pihkvas, Prantsusmaal Arles`s ja Suurbritannias Cardiffis. Venemaal andis rändnäitus kahtlemata ehk pisukese nostalgilise äratundmise, et vene õigeusu keerdkäikudes kunagise deržaava äärealadele paisatud rahvakilluke on alles ja kindlalt oma vana (risti)usku hoidmas.

Eesti külastaja võis  ühe kohaliku põlisvähemuse elu-olu kujutavat fotoväljapanekut kogeda mullusuvisel näitusel vabaõhumuuseumis. Võrreldes kunstihoone näitusega oli valik kordades väiksem ja väljapanek intiimsem. Tuleb tunnistada, et loomingulise troika sugestiivne ühislooming sobib ühtviisi hästi esitamiseks nii rehemajas kui valgusküllases saalis.

 Eestlastele on neid pilte vaja, et saada ettekujutust ,,oma venelastest", rahvakillust, kes sügavast religioossusest tingituna meie hulgas endassetõmbunult ja -suletult juba üle kolme sajandi elanud. Praegu ulatub Eestis elavate vanausuliste arv 15 000-ni, kellest enamik elab Peipsi-äärsetes külades. Loodud on Eesti Vanausuliste Kultuuri- ja Arendusühing, rajatud omakultuuri muuseumid Kolkjas, Varnjas ja Mustvees, 2007. aastal toimus nende pärimuskultuuri festival ,,Peipus". Vanausuliste rahvakultuur, mis oma ehitistes, rõivastuses ja kombestikus on venemõjuline, ei ole seda siiski lõpuni. Säilinud on teatud arhailisus, mis tõsi küll, moderniseeruvas maailmas kipub ähmastuma ja koos vanema põlvkonnaga tasapisi kaduma. Praegusel ajal, kus me räägime muulaste integreerimisvajadusest, peaksime teadvustama, et lõimumine on interaktsioon - ka meie, eestlased, peaks pöörama pilgu oma põliste väikerahvaste kultuuride tundmaõppimisele, olgu selleks siis juutide, eestirootslaste või peipsivenelaste rahvakultuur. Vene vanausulisi võib riigitruudust silmas pidades hinnata meie rahvastekanga üheks katkematumaks lõimelõngaks. Näituse tähelepanelikum külastaja märkab paaril näituse kodupildil ka sini-must-valget laualippu.

 

Minu enda põgus kokkupuude vanausulistega jääb seitsmekümnendate aastate algussesse.

Elasin Tartu kesklinna lähedal väikesel Põik tänaval ja vanausuliste väike palvela paiknes minu kodust praktiliselt kiviviske kaugusel. Siis ma veel ei teadnud, et enne pommitamist oli see olnud uhke torniga hoone. Kui tavaliselt laupäeva öösiti olin sunnitud ärkama ,,Kaunase" restoranist Annelinna poole siirduva peoseltskonna  huilgamistest, siis pühapäeva keskhommikul seisid tänaval mu akende all vaikses vestluses äsja palvekojast väljunud pikahabemelised mehed ja mustades kirikurõivastes naised. Teinekord nägin neid lilledega kirikusse sisenemas. Mis neist eriti meelde on jäänud: mitte kunagi ei rääkinud ega naernud nad valjusti, neis oli kaugelepaistvat väärikust. Eesti kaheteistkümnest vanausuliste kogudusest käib Tartu kogudus seal koos siiani.

Veel meenub üks iseloomulik seik. Peipsiääre külades oli 1970ndate aastate lõpul õitsval järjel sibula- ja kurgikasvatus, nõutud kaup läks Leningradi turule. Aiaharimisega tegelesid peamiselt naised, mehed töötasid kolhoosi kaluribrigaadides. Talvel oli naistel vaba aega rohkem. Mäletan, et tolleaegne naha- ja jalatsikombinaat, kus kujundajana töötasin, otsustas nimetatud olukorda ära kasutada: Kasepääle rajati õmblustsehh, kus töökad naised aiandusperioodi lõppedes jalatsipealseid õmblesid. Kevadtuulte saabumisega aga kadusid kõik õmblusmamslid teadagi mullatöödele, projekt oli selleks korraks lõppenud. 

 

Aedviljakasvatus ja kalapüük on ka praegu Peipsiääre asukate põhiline majandustegevus, kuigi tagant on kadunud Venemaa turg. Fotodelgi on sibulavanikud ja -peenrad ning meie suurim järv põhitegijateks.   Kogu väljapanek jaguneb allosadeks: portreed, olme ja tegevused ning vaikelulised detailid. Suures saalis on kogu selle kultuuri kvintessents, rannarahva elu põhimotiivid: põlluharimine ja kalastus, hall argipäev, peod ja meelelahutused, usulised rituaalid oma pühaduses ja noortepeod oma patususes. On hardalt last süles hoidev valges kirikurätis noorik nagu nn ,,Kasepää madonna", ja koomilisevõitu karusnahkade ja kunstlilledega dekoreeritud nooremas vanaduses ,,bojaaritar". Fotod on trükitud lõuendile, mistõttu mõjuvad peaaegu hüperrealistlike maalidena. Eriti mõjusad on interjöörid, milles segunenud eri kümnendite mööblistiilid ja maitsed, samas pole 21. sajand veel kohale jõudnud. Või siiski: ühel köögilaual on mobiiltelefon kõrvuti peaaegu täielikult ajaloounustusse vajunud joogiseenepurgiga. (Kes mäletab veel selle joogi maitset?).

 

 Fotograafidel on õnnestunud üles leida huvitavaid detaile nii asjade kui inimeste puhul, mida jätkub kõikidesse näitusesaalidesse. Olgu selleks näiteks üksik rauk-memm aknal, tegus provintsiprominent maasikapeenral või väikesed laps-kirikulised. Kogu näituse naelaks on kahtlemata kiriklike rituaalide ülesvõtted, mis on nii ehedad, et peaaegu näib kuulduvat ristitava lapsukese nuttu. Taoliste tabude vahendamine on lubatud ainult inimestele, keda usaldatakse. Kuigi fotoportreedest aimub teatud poseeritust, ei häiri see eriti, bordüürina kulgevad portreemosaiigid Kolkja, Varnja ja Kasepää küla elanikest toetavad näitusetervikut, sidudes kokku eri teemasid. Tegemist on kuraatori ja kujundaja Kersti Tormise väga hea koostööga. Kuraatori suurepärane idee esitada avaral näitusepinnal loomingut, mis on ühekorraga kunstiline foto, sotsiaaldokumentalistika kui rahvakultuuri väljendus, väärib täit tunnustust. Pildid valis Liivrand välja pärast Kasepääl kohal käimist, mõte näitus korraldada tekkis juba juulis 2007, mil ta AmbulARTooriumi esmakordselt külastas. Kuna tegemist on kunstihoonega, näib Liivranda fotode valikul enam paelunud inimene kui esteetiline olend.

Samas on inimene kultuurilooja (ükski kultuur pole bioloogiliselt sünnipärane), mistõttu pakub näitus huvi ka etnoloogilises plaanis, kuivõrd etnoloogia ülesandeks on dokumenteerida inimest kultuuris.

Kuraator on määratlenud näitusefotosid visuaalseks  kultuurantroploogiliseks uurimistööks.

Kuigi kõnesoleva näituse fotosid võib käsitleda kultuurantropoloogilises/etnoloogilises kontekstis ja nendes on hulganisti mitmeid rahvakultuuri uurijale huvipakkuvaid detaile (rõivastumisviis, vanausuliste rätikute sidumise komme, omakonstrueeritud õhukummidega jääsõidukid karakatitsad   ehk ,,kummijukud", kirikurituaalid ja -pühad jne), on kultuurantropoloogia, sh visuaalantropoloogia, veelgi avaram nähtus. Praeguse näituse fotosid julgeksin liigitada ka etnoloogilise dokumentaalfotograafia või sotsiaaldokumentalistika alla.

Kultuurantropoloog uurib inimest nii sotsiaalses kui kultuurilises plaanis, mistõttu see on omamoodi kultuuri tõlkimise teadus. Kuigi kolm fotograafi on fotokunstnikud selle sõna parimas tähenduses, pole nad siiski päris visuaalantropoloogid, vaid liiguvad oma loominguga pigem etnograafilise foto ja dokumentaalfotograafia piirimail. Fotograafias väljendub sotsiaaldokumentalistika valitseva süsteemi kitsaskohtadele osundamises ja eri sotsiaalsete gruppide ilustamata kujutamises. Kuulsamaid selles valdkonnas on saksa fotograaf August Sander, kes portreteeris võrdse huviga nii kodutuid kui pankureid. Sanderilt pärineb ka põhitõde, mis kuulub lahutamatult dokumentaalfotograafia juurde: õigesti näha, õigesti tähele panna, õigesti mõelda. Seetõttu vaatab taolistelt piltidelt vastu argine elutegelikkus, uuega segunenud vana, ka vaesus ja kasimatus.

 

Ka Peipsiveere näitusepiltidel kujutatud interjöörid on, mõni erand väljaarvatud,  ajastudokumendid, mis näitavad ääremaa kesiseid olulised. Oma kirevuses mõjuvad nad tänasele vaatajale pisut banaalseltki - selliseid kodupilte ei avaldaks ükski stiiliajakiri.

Fotoobjektiivide ette jäänud inimesed on vaesed, kuid sõbralikud ja lahked, mõned lapsed küll  kasimatud, kuid rõõmsad ja vahetud, mõnede keskealiste meeste nägudelt aimub töötu resigneeritust, ning mõned käed ei kanna klotser- vaid eluülikooli pitsersõrmust. Need on pildid parimas fotodokumentalistika  tähenduses: fotodelt aimub elamisrõõmu, kuid ka nukrust, vaesust ja töötaolekut, sotsiaalset hooldamatust.  Samas kõik see kokku loob omamoodi esteetika. Midagi sellist, mida me kogeme näiteks Johannes Pääsukese eelmise sajandi Tartu agulipiltidel.

Näituse kordaminekust kõnelevad ka sissekanded külalisraamatus, milles muuhulgas kutsutakse üles ka Beresje kandi vanausulisi pildistama. Kunstihoone näitust, mis avatud veel selle pühapäevani, tasub külastada kindlasti, kasvõi sellepärast, et teada saada, millisest elamusest oleks muidu ilma jäänud.

 

Reedel, 16. jaanuaril kell 16 toimub kunstihoones aga fotograafide ümarlaud näitusevaatajatega - kõik huvilised on oodatud!