Kastreeritud ajakirjandus
Eesti riik kavatseb lähiaastatel integratsioonile eraldada ligikaudu miljard krooni. See teeb 159 miljonit krooni aastas ajavahemikus 2008–2013, nagu on arvutanud venekeelne Postimees (18. märts 2008) – raha minevat vene ja eesti koolide õpetajate ja direktorite koolitamisele, koolide ja lasteaedade liitmisele keelekümblusprogrammiga ning Eesti kodakondsuse taotlejatele mõeldud tasuta eesti keele kursustele, samuti päästjate, politseinike ja töötute eesti keele õppele. Eesti riik kavatseb lähiaastatel integratsioonile eraldada ligikaudu miljard krooni. See teeb 159 miljonit krooni aastas ajavahemikus 2008–2013, nagu on arvutanud venekeelne Postimees (18. märts 2008) – raha minevat vene ja eesti koolide õpetajate ja direktorite koolitamisele, koolide ja lasteaedade liitmisele keelekümblusprogrammiga ning Eesti kodakondsuse taotlejatele mõeldud tasuta eesti keele kursustele, samuti päästjate, politseinike ja töötute eesti keele õppele.
Kõlab nagu vana tuttav lugu. Mäletan, kuidas mu isa, kes 90ndatel vene koolis õpetas, läbis edukalt C-kategooria keeleeksami lausa kaks korda järjest, ent eksamiruumist väljudes edukalt ka unustas kõik, mis ta õppinud oli...
Integratsiooni toetamine hariduses on ilmtingimata vajalik. Peaprobleem on aga hoopis see, et kohalikel eestlastel ja venelastel ei ole omavahel millestki rääkida! Milleks õppida keelt, kui sa seda ei kasuta? Nii jõuame kirjutava meedia rollini kahe keelkonna vahelises infovahetuses.
Kui kohalik venekeelne press kirjutab sellest, mis “müüb” venelastele, ja eestikeelne sellest, mis “müüb” eestlastele, tähendab see mõlemale eraldi edukat äriprojekti, aga ühist infovälja ei teki kunagi.
Käesolev artikkel koosneb Postimehe, mis positsioneerib ennast kakskeelse väljaandena, ühe kuu numbrite võrdlevast analüüsist. Võrdlesin eesti- ja venekeelses Postimehes rubriikide olemasolu, sisu, artiklite valikut, vahel ka pealkirju. Venekeelne Postimees ilmub viis korda nädalas, seega tema vanema vennaga võrreldes üks kord vähem. Keskmiselt on iga päev vaja teha 32 eestikeelsest leheküljest 16 venelastele. Toimetajal ei jää muud üle kui subjektiivsete valikutega “visandada oma lugeja portree”. Sellele hübriidsele visandile, mis poolenisti toimetaja autoportree, poolenisti karikatuur ühiskonnast, venekeelne Postimees uudiseid vahendabki.
Vaatame seda “kerge käega” skitseeritud pilti lähemalt. Uudised jõuavad vene lugejateni keskmiselt kaks päeva hiljem. Kui hommikused lehed toovad eesti lugejani peamiselt eelmise päeva uudiseid, siis venekeelse Postimehe lugejad saavad parimal juhul üleeilseid (sic!) uudiseid, halvimal juhul leidub ka selliseid, mis hilinevad kolm, viis või isegi kakskümmend päeva! Hea näide on 10. märtsi Postimees, kus venekeelses väljaandes esineb õiguskantslerina Allar Jõks, samas kui eestikeelses ajalehes on selles rollis juba Indrek Teder.
Proportsioonid ja struktuur
Millised rubriigid annavad tooni venekeelses väljaandes (jättes kõrvale peamised otse eesti keelest tõlgitud siseuudised ja välissõnumid)? Need on “Ilm”, “Kasu” ja “Tervis”. Eestikeelses lehes kirjutatakse seevastu rohkem kultuurist, Venemaast (tihtipeale arvamusrubriigis) ja karjäärivõimalustest. Kontrast on üsna selge. Vene publikule müüakse lehte hoopis teiste rõhuasetustega, just kui ei elakski need kaks sihtgruppi ühes ja samas riigis. Isegi kui toimetus jõuab tõlkida päeva peamised artiklid teise keelde ja ajalehtede tuum võib olla sarnane, on lõpuks ikkagi tegemist nagu teadliku meediatööga kahele eri auditooriumile.
Kui rääkida kaanepersoonidest ja olulisematest tsitaatidest ajalehe esiküljel, siis kattusid need eesti- ja venekeelses Postimehes terve kuu jooksul ainult korra. Täpselt sama olukord on rubriikides “Päeva pluss” ja “Päeva miinus”. Venelaste “miinuste” seas domineerisid krimiuudised ja avariid. Eestlaste “mi inused” on seevastu pikitud rahvusvaheliste uudistega, mis ilmselt peaks näitama eesti lugeja laiemat silmaringi. Eestikeelses väljaandes esinev võimalus anda toimetusele SMSiga vihje venekeelses versioonis puudub.
Rubriik “Kõva sõna” venekeelses lehes balansseeris aga lausa mõttetuse ääre peal. Oma tühjuse poolest võiks neid tsitaate võrrelda omaaegse Pionerskaja Pravda ajupesu tasemega.
Ja veel üks väike, aga tähtis detail – kõik venekeelsed tsitaadid on võetud eestikeelse Postimehe paber- või internetilehest. Eesti lugejatel on võimalik selles rubriigis siiski jälgida ka seda, mida avaldatakse teistes väljaannetes.
Lugude sisu seisukohast paistab venekeelses lehes silma toimetajate enesetsensuur. Tundlikumad teemad vene publiku jaoks on kas välja jäetud või pehmemaks, üldistatumaks kirjutatud. Nii juhtus näiteks uudistega Venemaa presidendivalimistest, kuna eestikeelses lehes irvitasid päris mitmed autorid valimistulemuste ettearvatavuse üle.
Vabadussamba poleemika oli kuuajalise võrdlusperioodi ajal venekeelses lehes edasi antud umbes viiendiku ulatuses. Kui eestikeelses lehes arutati, kas integratsioon on eesti keele jaoks kahjulik või mitte, ilmus vene keeles sellest diskussioonist ainult üks kokkuvõttev artikkel. Kuu jooksul ei ilmunud vene keeles ühtegi linna- või riigiajaloo teemalist artiklit. Vene kultuuriuudised aga kattuvad üliharva eestikeelses lehes ilmuvaga. Peamiselt ilmuvad seal venelaste kirjutatud artiklid spetsiaalselt vene publiku jaoks. Näiteks ülevaateartikkel Eesti teatri aastaauhindade nominentidest rääkis ainult vene taustaga kultuuritegelastest.
Eestikeelset lavastust käsitleti korra – ühe etenduse puhul Nukuteatris –, aga vaid sellepärast, et lavastaja on tuntud venelane (Jevgeni Ibragimov – Toim).
Maksimaalselt integreeritud kultuurikajastuse pälvis märtsis mõlemas ajaleheversioonis vaid uudis Jõhvi balletifestivalist – kuigi karta on, et tänu sellele, et üritusest võttis osa Vene kollase pressi diiva ja pop-baleriin Anastassia Volotškova.
Ärimaailma suhtumist peegeldab see, et töökuulutusi venekeelses lehes praktiliselt ei ilmu. Ka reklaam on mõlemas väljaandes enamasti erinev. Erandi moodustavad ehk vaid pangareklaamid, ja suuremad toidupoeketid, nagu Säästumarket ja Selver, edastavad alati oma reklaamkampaaniaid mõlemas keeles. Isegi tooted on samad.
Kahepoolne ummik
Ka teistpidi vaadates näeme kummalisi valikuid. Viiest venekeelses Postimehes ilmunud Aleksei Günteri reportaažist Afganistanis tõlgiti eesti keelde ainult üks. Ja seda olukorras, kus ajaleht oma toimetaja ilmselt just reportaažide kirjutamise eesmärgil väliskomandeeringusse saatis. Kas olukord Afganistanis ei huvitaks kohalikke eestlasi?
Või teine näide: artikkel noore fotokunstniku Dmitri Gerassimovi isiknäitusest, mille kuraatoriks oli Hanno Soans (ja seda projekti saab otseselt võtta tema panusena eesti ja vene kunstipubliku omavahelisse integratsiooni), ei tekitanud mingit huvi eestipoolses toimetuses.
Kas ei huvita, ei teata, lihtsalt ei tõlgita? Teisalt leidis ajakirjanike Raigo Pajula ja Igor Taro artikliteseeria “Reis Peterburist Moskvasse” 100 protsenti kajastamist mõlemas väljaandes.
Tõsi, vene keeles peamiselt päevase hilinemisega ja mitmed pealkirjad olid naljakalt tõlgitud.
Ühe vene lugeja täpsustav tagasiside kirjade rubriigis, kus viidati paljudele artiklis esinenud ebatäpsustele, ilmus aga ainult venekeelses versioonis...
Päeval, kui venekeelses lehes justkui ei ole ruumi tähtsate sündmuste kajastamisele (nagu president Toomas Hendrik Ilvese kõne europarlamendis või uudised naaberriikidest), saab sama leht lubada erakorralist ilmaennustuse lehekülge! Siis, kui eesti lugejad arutlevad vabadussamba üle, saab venekeelsest rubriigist “Kasu” teada, milises olukorras on viisakas naisel kätt suudelda. Ajal, kui eesti lugeja kiristab hambaid riigikogu palkade üle, loevad venelased hiina restoranist Koplis.
Allkirjakampaania riigikogulaste palgatõusu vastu korraldati siiski mõlemas lehes. Leht trükkis ära spetsiaalselt kujundatud stopp-märgiga kupongi, see paluti välja lõigata, kirjutada sellele oma nimi ja allkiri, margistada ja saata toimetusse. Eesti keeles ilmus see kupong viis korda ning 12. märtsil juba koos ülevaatega kampaania tulemustest. Venekeelne variant stopp-märgiga kupongist ilmus esimest korda aga... selsamal 12. märtsil! Ajab naerma, eks?
Teine ja viimane kord ilmus see kupong venekeelses Postimehes 18. märtsil – samal päeval, kui eestikeelne toimetus valmistas 19. märtsi numbrisse ette lugu sellest, et interneti- ja postikampaania tulemused on antud üle riigikogu esimehele Ene Ergmale. Ei tea, kes keegi üldse mõtles selle “strateegia” absurdsuse peale?
Õnneks oli kampaania dubleeritud internetis, nii et võrguühendusega varustatud venelased ei olnud nii apolitiseeritud olukorras. Muide, mida siis pakuti venekeelsele auditooriumile ajavahemikus 4.–12. märts? Võimalust kuni 8. märtsini tasulise kuulutusega õnnitleda oma naisi rahvusvahelise naistepäeva puhul!
Tagajärjed ja ettepanekud
Tundub, et venekeelse Postimehe toimetus reageeris algusaegadel kõvasti üle oma konkurentide tagasiside peale, mis väitis, et väljaanne on puhas eestikeelse Postimehe koopia ja seega ei ole sel meediaturul piisavalt lisaväärtust. Praegusest võrdlusest saaks aga järeldada, et eesti- ja venekeelne kirjutav press kui ühiskonna mikromudel ei ole isekeskis integreerunud. Paberlehe ja internetiväljaande toimetus jaguneb vene ja eesti keelkondade vahel. Toimetused ei suhtle piisavalt omavahel, info ei liigu ühiskonna infoallika enda sees.
Võib arvata, et samades tingimustes töötavad ka teised Eesti meediakanalid, mille kollektiiv on mitmerahvuseline, kaasa arvatud rahvusringhääling. Meediatöötajad ei tunneta oma vastutust integratsiooniprotsessis. Venelased aga endiselt ei tunne huvi eestlase maailma vastu ja vastupidi. Integratsiooniraha läheb aga aina mitmesugustesse “keelekümbluste” programmidesse...
Kuidas annaks olukorda parandada? Ideaalis oleks tore, kui värsked päevauudised saaks otsekohe vene keelde tõlgitud. Äkki võtta paar tõlki juurde, et vabaneda vene keeles ilmuvate uudiste arhailisusest? Vähemalt tunneksid nn mitte-eestlastest lugejad ennast rohkem Euroopa kodanikena, selmet lugeda lehest mahedat Euraasia fusion’it. Ja kui eestikeelsed kirjutajad teaksid, et nende arvamus jõuab otse, toimetaja poolt lahjendamata kohaliku vene publikuni, äkki lisaks see vastutust ja piiraks leimi?
Kas kunagi tuleb aeg, kui vähemalt üks kohalik venekeelne päevaleht ei meenuta oma vanamoodsuse ja tuhmuse tõttu lehte Večernij Tallinn kusagilt 1984. aastast? Äkki tekib siis selle tulevikuväljaande lugejatel võimalus siseneda 21. sajandi Euroopasse? Vene keeles kirjutajad võiksid tasapisi süstemaatiliselt tegeleda “giididena” eesti ajaleheauditooriumi jaoks ja vastupidi. Võiks olla ju lausa eraldi ametnik, kes näiteks rahvustikuministeeriumi töötajana te geleks team building’uga ja meenutaks ajalehetöötajatele olulisi integratsiooniprioriteete?
Võib-olla poleks ka venekeelsed subtiitrid ETVs nii paha mõte? Ja kui venekeelsed subtiitrid võivad eesti rahvuslasi liialt häirida, siis võiks teha ju hoopis eraldi sagedusega kanali, mis hakkaks subtiitritega ETV kanalit üle kandma?
