Raamatus loetletud ja kirjeldatud taimed on jagatud viide rühma. Nii saab aiarajaja hõlpsalt selgust, millised ilupuud ja -põõsad ning püsikud sobivad koos kasvama. Tuleb vaid teada, kas planeeritavasse aeda istutatav materjal eelistab vegeteerida päikesepaistelises, poolvarjulises või varjulises kohas, kas nad (puud-põõsad) sobivad kiviktaimla rajamiseks või passivad tiigiäärsete haljastamiseks. Ka selles osas, mis kuhu sobib, jagab autor lahkesti nõu.

Üllitist “300 kaunist aiataime” iseloomustab konkreetsus ja kompaktsus, aga teoses on ka rikkalikult kvaliteetset fotomaterjali. Raamat on informatiivne nii algajale kui ka edasijõudnud rohenäpule. Haberer ei tee hinnaalandust süstematiseerimisel: taimed on paigutatud järjekorda ladinakeelsete nimetuste järgi. Loomulikult on botaanika nomenklatuurkeele kõrval abiks eestikeelne register. Raamatu lisamaterjalide trump on kahtlemata “Õitsemiskalender”. (Näiteks saame teada, et Farreri lodjapuu õitseb novembrist aprillini.)

Kogenud ja vilunud aednik-autor teab täpselt, millistel taimedel on sarnased nõudmised ja kuidas tuleb istutusmaterjali omavahel sobitada, kuidas paigutada. Mõnevõrra tagasihoidlikumad on näpunäited istutusmaterjali hooldusest ning pea­aegu olematu konkreetse taime talvekindluse kirjeldus. Edasijõudnud aednikule pole teose “300 kaunist aiataime” kontekstis nimetet puudus akuutne, sest see ei ole siin peateema.

Tuleb hoiatada, et Lõuna-Saksamaa ja Eesti kliima ei ole sarnane ning seetõttu võib algaja Maarjamaa aednik saada pettumuse osaliseks, kui ta oma esimese aia rajamisel teeb taimede valiku ortodoksselt teose autori soovitusi järgides, mõned taimed, mida autor heade kavatsustega soovitab, ei pruugi meie kliimas vastu pidada.

KASULIK RAAMAT on Areeni suve­rubriik, kus ­võetakse ette koka-, aia- ja muu tarvilik ­kirjandus.