Madarik-Lauristin kirjutas oma teosed vanglas. Seal viibis ta aastatel 1924-38, vahepeal oli 19 päeva vaba. 23. veebruaril 1931, ära kandnud esimese seitsmeaastase vanglakaristuse, leidis ta eest hoopis teistsuguse vaba maailma, kus tuttavate read olid hõredaks muutunud. ""Looming" kaenlas, krimpsus mütsilodu peas, vanamoeline palitu seljas, kirju koitanud sall kaelas, katkised saapad jalas, seisin imestavate pilkude all," kirjeldas ta oma 19 vabaduspäeva jutustuses "Teist korda noor vang" (lk 14, 16). Võib-olla ei osanudki ta enam selles Eesti maailmas elada. Igatahes pidi ta üle piiri Venemaale saadetama, kuid vahelejäämine viis ta uuesti müüritagusesse maailma, kus kõik tema viimase aja tuttavad elasid. Suure tõenäosusega lisas Eesti Vabariik talle nii kolm eluaastat, sest NSV Liidus oleks Lauristin vaevalt 1941. aastani elanud, vaid kadunud 1937.-38. aastal Stalini hakklihamasinasse.

Seal aga, kuhu ta nüüd teist korda sattus, "vajusid päevad nagu vette. Vangid, vahid ladusid halle, süngeid tunde üksteise kõrvale nagu turbapätse, ühesuguseid ja igavaid. Ei vaheldust, ei rõõmu, ei kurbust ega muret. Mis tehtud täna, teed aasta, kahe-kolmegi pärast. Samad seinad, sama söök, kivistunud ühetaolisus" ("Teist korda ...", lk 96).

Polnud palju asju, mis võinuks ühetaolisust leevendada. Üks neist oli kirjutamine. Võimalik, et ka Anvelt, kunagine Eesti Töörahva Kommuuna karm juht, tõrjus kirjutamisega lootusetusest ja tegevusetusest tõusnud depressiooni, kui ta oma jutustuste kallal pusis 1921. aastal põrandaalusena juudi surnuaia vahi majas ning hiljem NSV Liidus.

Kogu sedalaadi andetute, kuid kirglike autorite toodangut kõlbab hästi iseloomustama Madariku romaani "Riigikukutajad" kommentaar "Eesti kirjanike leksikonis": "... stiililt lakooniline, karakterite kujutamisel pealiskaudne, huvi pakub põrandaaluse tegevuse kujutamine, kusjuures illegaalse võitluse üksikasju ja meetodeid ei saanud M. täpselt kirja panna, sest oleks sellega need avalikustanud" (lk 319). Ühesõnaga, huvi pakub see, mida täpselt teha ei saanud.

Tulemus oleks paarkümmend aastat tagasi tundunud naljakas, nüüd pigem huvitav või kohutav. Nagu Nõukogude sõjaväest mahajäänud militaarmaastik, kohutava võimsuse ajast puretud armetu jäänuk. Kasulik lugemine, sest pärast seda oskad jälle kirjandust ja vabadust hinnata.