Katariina Lauk ei ole pärast lavakooli lõpetamist 1994. aastal näitemänguilmast kunagi kadunud olnud. Ta on mänginud laval ja filmis, andnud intervjuusid. Siiski on mitmed tema talendi austajad kurtnud, et pärast hiigelrolle Linnateatris 1994-2001 olevat Katariina varjus olnud. Enam ei ole. Tema viimased tööd VAT Teatris räägivad näitlejanna uuest avanemisest. Esiteks "Nürnberg" koos taas lavale meelitatud Aarne Ükskülaga, teiseks kogu trupi sädelema pannud "Misantroop", mis tõstis esile Laugu koomikutalendi, ning nüüd ka Maria roll Andrus Kivirähki kirjutatud ning teatri juhi Aare Toikka lavastatud näidendis "Ingel, ingel, vii mind taeva", mis balansseerib erutavalt ajaloo- ja kunstitõe piiril.

Katariina, miks on VAT Teatris hea mängida?
See sobib eluperioodiga, milles olen. Kui ma pean perioodi täpsemalt kirjeldama, siis see on teadlikult valitud koosseisulise näitleja periood. Ma hindan seda tööd ja aega, mis mul siin on. Väikesel trupil on palju plusse - inimesed jõuavad üksteiseni kiiremini, suhtlemistasand on hoopis teine kui suures teatris. On ka miinuseid - pole korralikke mängupaiku. Need ei vasta potentsiaalile, mis VAT Teatril tegelikult on. See piirab ka loomingulist vabadust ja näitlejate arvu.

On see kokkusattumus, et valisid kindla tööpaiga just ajal, kui töötus Eestis järsult suureneb?
Kui sa seda niimoodi väljendad, siis see on kokkusattumus.

Kui lugeda üle su rollid enne "Misantroopi", siis tunduvad need üsna traagilised või vähemalt mittekoomilised. Millal sul eelmine koomiline osa oli?
Minu meelest on kõigis mu rollides olnud teatud annus koomikat. Ma pole seda kunagi välistanud. Aga žanri poolest oli viimane koomiline "Armastusega ei naljatleta" Draamateatris Tiit Ojasoo lavastuses. Ja ega neid rohkem polegi olnud, kui lavakooli katkendid kõrvale jätta. Aga ma ei tunne, et oleksin kuidagi kallutatud olnud. Suures osas on see minu enda valik.

Kas on ette tulnud, et sul ei lasta mingit osa mängida, mida oled tahtnud?
Ei olegi vist sellist asja olnud.

Kui sa 1994 lavaka lõpetasid, said kohe mitu väga olulist rolli Eesti ilmselt selle aja kõige kõrgematasemelises teatris - Linnateatris ("Romeo ja Julia", "Rocco ja tema vennad", "Ainus ja igavene elu", "Arkaadia" jt). Kuivõrd see kiire tõus sul pea ringi käima ajas?
Kui sa pead silmas, et kas ma läksin sel ajal uhkemaks, ülbemaks ja edevamaks, siis - kindlasti. Kindlasti mõjutas see mu enesehinnangut. Koormus läks suuremaks, aga ka vastutus läks suuremaks. Kui nii noor inimene tunneb nii suurt vastutust, siis ta tahes-tahtmata muutub.

Kui palju sa varem Kivirähki loominguga tuttav olid?
Mõnd raamatut ikka olen lugenud, aga mitte kõiki. "Mees, kes teadis ussisõnu" oli minu jaoks suur elamus. Aeg-ajalt loen, mida ta lehes kirjutab - jutte ja nupukesi. Ja mõningaid tema näitemängusid olen näinud. Ühes isegi mänginud - see oli "Sibulad ja šokolaad" tudengina.

Juhtub väga harva, et näitekirjanik kirjutab spetsiaalselt ühele näitlejale näidendi. Kuidas see juhtus?
Ma tunnen, et sellest tehakse sündmus, kuigi sündmust ei ole. Sellest on kerge kinni hakata ja see üles puhuda. See, et mina astusin ligi ühele väga heale näitekirjanikule ja palusin midagi endale kirjutada - minu meelest on see liikuva elu loomulik osa, mida ma üle tähtsustada ei oska.

Andrus väitis, et ta ei jõua kõigile lavastajatele ja truppidele kirjutada, kes temalt tellivad. Aga sinule tegi ära. Miks?
Seda pead tema käest küsima.

Marko Matverega ühes lavastuses olen ma sind näinud Linnateatri suvelavastuses "Kolm musketäri". Seal te vist eriti kokku ei puutunud.
Vastupidi, mina mängisin Mileedit, Marko Athost ja meil olid väga olulised stseenid.

Kes tegi viimase valiku, et kutsuda Matvere "Ingel, ingel, vii mind taeva" lavastusse?
Tema ise.

Aga eelviimase?
Väga palju valikuid ju ei olnudki. Vaba mees parimais aastais, täitsa loogiline, et temani jõudsime.

Näidendis on seitse osa, igaüks on pühendatud ühele surmapatule. Kas sa tundsid, et mõni neist puudutab sind lähemalt kui teised? Või kaugemalt?
Ei, neil ei olnud mingit vahet.

Oluline osa on näidendis haletsusel, mida valvur Maria suhtes tunneb. Maria vastab: "Hoidke oma haletsus endale!" Kas sind on elus rohkem haletsetud või oled pidanud teisi haletsema?
Kuidas ma seda öelda oskan? Ma ei mäleta. Antud juhul - kui sa püüad minna näitemängu pidi ja sealt kätte saada üldisemaid kontakte minu isikuga, siis see meetod ei toimi. Kui ma loon rolli, siis see on ikkagi fantaasia ja konkreetne karakter. Ma ei saa neid kas lahti mõtestada või avalikustada. Rolli loomine on ühest küljest väga isiklik asi, teisest küljest suur fantaasia. Minu jaoks on kohutavalt keeruline võtta mingid fragmendid sellest kontekstist lahti ja meedias lahata. Ma ei näe pidepunkte.

Sinu tegelaskuju tunneb eriti pöörast viha oma õemehe vastu, kelle ta vabadusse pääsemise või võimu haaramise järel esimesena ära tappa lubab. Usud sa, et tal on tõsi taga?
Kas see ongi nii tähtis, kelle ta just esimesena ära tappa tahab? Igasugune viha on tegelikult viha iseenese vastu. Kogu muu maailm on ju meie endi peegeldus. Iseenda vihkamine on suurim viha, eriti kui sa sellest ükskord ise aru saad.

Võimuga rahulolematuid on ka praegu väga palju. Küll on riigijuhtide palgad liiga suured, küll kuluhüvitised. Kui need kõik ära võtta, kas elu läheks paremaks?
Ei läheks, sest probleem on ju hoopis mujal - ahnuses.

Milles sinu ahnus väljendub?
Juba selles, et ma elan. Ega ahnus pole ainult negatiivne mõiste.

Tunned sa ise mõnd inimest, kes on vangis olnud?
Kõik me oleme omamoodi vangis. Näiteks oma tahtmiste vangis.

No aga kui me midagi ei taha, siis me oleme ju oma tahtmatuse vangis.
Jah. Väga õige. Mitte tahta on ka tahtmine.

Nimeta midagi, mida inimesed üldiselt tahavad, aga sina mitte.
Mida ma tõesti ei taha, on teatud laadi tähelepanu või uudishimu minu isiku vastu.

Samas oled sa andnud intervjuusid, mis peamiselt sellest "teatud laadist" koosnevadki.
Selle taga on olnud suur-suur edevus, mida pean oma suureks vaenlaseks. Olen temaga palju maid jaganud.

Kumma poole vaekauss kaldub?
Eks ma ikka enda poole kallutan. Aga edevus on väga visa ja salakaval vaenlane.

Oled Eestis üks kompetentsemaid inimesi, kes võib oma kogemuste abil võrrelda Inglise-Ameerika ja Mandri-Euroopa teatrisüsteeme ehk casting'ute alusel üheks lavastuseks moodustatavaid truppe ning kindlakoosseisulisi truppe. Võrdle.
Vabakutselise eelis on olla iseenda peremees. Planeerid elu nii, kuidas vaja on. Aga sellises elus on vähem turvatunnet. Koosseisulise näitleja staatus annab nii-öelda ehk pinnapealse turvatunde.

Miks pinnapealse?
See, et iga kuu laekub arvele teatud summa raha, on näiline turvatunne. Materiaalne toimetulek annab alati näilise turvatunde. Sisemine turvatunne on midagi hoopis muud.

Vabakutselisena pidi sul olema tugev kohanemisvõime - iga kord uus trupp. Kui palju sul sellega raskusi oli?
See oleneb sisemisest sätestusest. Kui oled vabakutseline, siis sa kas kohaned olukordadega või lood endale ise olukorrad - see on suur vahe. Kui ma vabakutseline olin, lähtusin iseendast, valisin töö või ütlesin ära. Seetõttu ei olnud mul ka kohanemisraskusi. Kui valik pole sisemine, vaid väljast peale sunnitud, võib küll olla raske kohaneda.

Oled sa niimoodi tööst ära öelnud, et proovid juba käisid?
Olen küll.

Mitu korda?
Mis tähtsust sel on?

Puhas matemaatika.
Anna mulle matemaatikaülesandeid, ma lahendan.

Kui kiiresti sa rollist välja tuled?
Nüüd juba sekundiga. Muidugi kui ma tahan.

Siis tekib küsimus, mida sul üldse veel teatris avastada ja kogeda on.
Teatris ei olegi. Aga on avastada ja kogeda iseendas - kuigi ma ei ole sellesuunalisi eesmärke seadnud. Võib-olla uusi töömeetodeid. Ma ei jookse nende järele, aga nad võivad mu teele sattuda.

On sul rolle, millega sa tagantjärele rahul ei ole?
Ikka on mingit rahulolematust tagantjärele. Filmide puhul on see kergem tulema, sest seal ei saa näitleja mõjutada tervikprotsessi. Teed oma töö ära ja siis lõigatakse tervik kokku. On juhtunud, et montaažis lõigatakse mõni stseen välja, mis minu meelest on karakteri avamisel tähtis - või jäetakse poolikuks.

Sa oled varemgi üsna palju intervjuusid andnud. Eriti varasemates on ikka päris kummalisi küsimusi, mis teatriga üldse ei seostu.
Seal on päris kummalisi vastuseid ka.

Küsitud on näiteks seda, mis sai teie ühisfirmast Raivo E. Tammega lahkumineku järel. Kas on veel rumalamaid küsimusi olnud?
See oli ka päris rumal, mida sa praegu küsisid. Aga asi pole küsimuste rumaluses, vaid selles, mida inimesed minust teada tahavad ja kui palju ma olen neile võimeline vastama. Küsimused ja vastused peaksid ikka ühel lainel olema. Küsida võib absoluutselt kõike, iseasi, kas on vaja vastata.
Ma ei ole üldse huvitatud oma kunagiste vastuste kommenteerimisest. See on niivõrd kauge minevik, hoopis kellegi teise, mitte minu ütlemised.

Oled sa oma teatraalset, traagilise varjundiga häält kasutanud, et isiklikus elus oma tahtmist läbi suruda?
Ma ei ole niimoodi mõelnud. Kui ma olen pidanud ennast kehtestama, siis olen seda ka teinud, häälega on nii, nagu ta parajasti torust tuleb. Ma ei oska öelda, kas see on samasugune hääl, nagu laval teen.

Oled varem öelnud, et sul on vaja olla liikumises. Kuhu sa liigud?
Sinna, kuhupoole silmad sean.

Nii et oled ise oma liikumise pere­mees.
Päris otse ei saa nii öelda. On kahtmoodi liikumist, sisemist ja välimist. Esimest me saame suunata, teist mitte kuidagi, sellesse sekkuvad teised jõud.

Kas need liikumised vahel konflikti ka lähevad?
Ikka. Kas või praegu intervjuud andes. Aga ikkagi ma istun siin, sest teatud viisakus ja tahtmine olla hea inimene on mulle sisse kodeeritud.

Andrus Kivirähk Katariinale kirjutatud näidendist

Kuidas sul tekkis mõte kirjutada näidend just Katariina Laugule?
Katariina ise tegi sellise ettepaneku. Mis mind väga rõõmustas. Ja andis julguse kirjutada küllaltki keeruline tükk, kuna ma teadsin, et Katariina saab hakkama. Ega ma tegelikult ei kujutagi ette, kes Eesti teatris veel Maria rolli võiks mängida. Peale selle, et Katariina on hirmuäratavalt hea näitleja, on ta ju ka välimuselt väga sobiv, teda võib vabalt ette kujutada
nii 20- kui 34aastasena.

Miks ta näidendis just vangis peab olema? On ta jätnud sulle kuidagi ahistatud inimese mulje?
Ei noh, eks see tulenes teemast. Aga miks ma just kommunistist tahtsin kirjutada - kommunistidest on maalitud ikka väga mustvalgeid pilte. Vene ajal olid need ühele poole kaldu, nüüd teisele poole, siis olid kommunistid kõik õilsad superinimesed, nüüd mingid mustad kogud, kes kiirgavad kurjust. Oleks nagu tahtnud ka mõnd tavalist surelikku näha ja kus sa muidu saad, kui ise ei tee. Pealegi on see ju psühholoogiliselt väga huvitav - mis toimub inimese hinges ja peas, kellele mõistetakse eluaegne vanglakaristus. Kuidas nii-öelda "karastub teras".

Laval on üks mees (vangivalvur) ka. Kas sa selle peale ka mõtlesid, kes võiks teda kehastada? Kuidas sa tulemusega rahul oled? Mõtlen just koosmängu seisukohalt, mitte kumbagi omaette.
Kirjutamise ajal ma mehe osatäitja peale ei mõelnud, hiljem hakkasime koos Katariina ja lavastaja Aare Toikkaga sobivas vanuses meesnäitlejaid silme eest läbi laskma ja Marko Matvere oli meie esimene valik. Ja ma olen väga rahul. Nad on ju Katariinaga vanad kolleegid ja omal ajal Linnateatris palju koos mänginud, minu meelest sobisid nad ideaalselt. Proovid olid väga tegusad ja toredad, ma oma kombe kohaselt tolknesin ise ka pidevalt kohal ja tean.

"Ingel, ingel..." ei ole dokumentaalse taustaga. Aga ikkagi tulevad meelde samasuguse saatusega naisrevolutsionäärid nagu Maria. Mulle peamiselt kaks. Vilhelmine Klementi, kes alustas revolutsioonilist võitlust 16aastaselt ja suri vanglas 25aastasena, kuid kelle mälestus on igaveseks jäädvustatud ühe Tallinna õmblusvabriku nimes. Ja Olga Lauristin, kes elas rohkem kui saja-aastaseks. Mõtlesid sa nende või veel kellegi konkreetse peale kirjutades?
Villu Klementist ma lugesin raamatut, lihtsalt selleks, et saada natuke aimu tollasest vanglaolustikust. Aga Olga Lauristini kohta käivatest materjalidest ma käisin just nimme kaarega mööda. Ma teadsin, et kõik hakkavad nagunii kohe temaga seoseid otsima, aga mina ei tahtnud kirjutada isikulugu ja jääda kinni eluloolistesse faktidesse. Põhimõtteliselt on ju tegemist ajatu looga, mis võib aset leida millal iganes. Võib-olla tekivad seoses majanduskriisiga varsti meie sekka jälle sellised Mariad, kes kavatsevad head, aga rikuvad paraku ära nii enda kui ka teiste elu.

Millisele või millistele Eesti näitlejatele sa veel lavateksti kirjutada tahaksid?
Eks selliseid näitlejaid kindlasti on ja mõnega on sel teemal ka juttu olnud. Ma konkreetsemaks ei lähe, sest lisaks näitlejatele tellivad minult tekste ju ka lavastajad ja teatrijuhid, nii et mul tööd jätkub ja ega ma kaugeltki kõike kahjuks ei jõua.