Kätlin Kaldmaa : Eesti asjadest
Hans H. Luik joonistab oma arvamusavalduses (Kintz ei ole kole, ent on üliõnnetu – EE 12. 5. 2011)välja ühe püramiidi põhja. Eesti proosa alles kogub end pärast iseseisvumise saavutamisega kaasnenud ridadevahelist tühjust ja nõukogude sotsiaalse realismi hülgamist. Need uue aja romaanid on teel. Seni tuleb läbi ajada sellega, mis on.
Kirjandus on püramiid. Selleks, et püramiidi tippudel oleks, kuhu toetuda, peab püramiidil põhi all olema. Pean tunnistama, et mul on allergia halvasti kirjutatud ja koleda kujundusega raamatute vastu. Sellest, kas raamat on kirjutatud hästi või halvasti, on lihtne aru saada. Piisab kolme avamise testist. Kui lugenud kümme tuhat raamatut, siis sellest piisab. Kui iga kord vaatab vastu mingi jama, siis on jama. Elu on liiga lühike.
Kintz Kinzenbergi raamatust kuuldes olin sellest väga huvitatud. Pidi kõnelema vägivallast. Perevägivallast ei räägita Eestis piisavalt ja sellele ei pöörata kaugelt nii palju tähelepanu, kui peaks, ometi on see levinud laiemalt, kui keegi tunnistada tahab. Äsjane Kuldmäe juhtum on ere näide. Avalikkuse teadlikkus selles küsimuses on allpool igasugust arvestust. Perevägivald on süsteemne ja sageli vägivallatseva poole poolt põhjalikult läbimõeldud tegevus, mitte ühe tüli ja äraleppimise küsimus, nagu näikse arvavat meie väikese maailma vägevad.
Vabatahtlikkusel põhinevad organisatsioonid teevad probleemi teadvustamisel ja kannatanute abistamisel tubli tööd, aga (riiklikult eraldatud) vahendite puudumisel jõuab see vaid kõige akuutsemate juhtumiteni.
Nii et lootus oli suur, et “Ma olen kole” oleks raamat, mis tõstab vägivalla marginaalsusest natuke kõrgemale. Aga ei. Mõnikümmend loetud lehekülge annavad tunnistust asjaolust, et raamatu suurim väärtus on tõenäoliselt autori enda jaoks, teraapiline. Kurb ainult, et peategelane sest kõigest mitte midagi ei õpi ja hakkab end järgmise mehe meele järele kohandama, sisuliselt hakkab sama mustriga otsast peale. Võib küll olla, et tegemist on peene irooniaga, millele siinkirjutaja pihta ei saa.
Nende püramiidipõhja romaanidega kipub olema see lugu, et ehkki lmselgelt vajalikud, jäävad need kvaliteedilt allapoole igasugust arvestust. Kirjastatuks saamise lävepakk on viimastel aastatel piinlikult madalale langenud ja sisutoimetamise tava meil puudub. Ehkki mine tea, põhjaliku
tööga oleks raamatust ehk isegi asja saanud. Ja normaalse kaanekujundusega.
Samas on raamatud vägivalla, ükskõik millise, teemal olulised. Ka Roddy Doyle’ile on ette heidetud, et ta jätab Iiri meestest halva mulje, aga samas kirjutab ta briljantseid romaane ja just nimelt perevägivallast kõnelev “Paddy Clarke hahahaa” (e.k 2009) tõi talle 1993. aastal Bookeri. No ja Olavi Ruitlane kirjutas omalt poolt raamatu halvast eesti naisest, kelletaolisi on kommentaare lugedes Eesti otsast otsani täis. Eesti mehi, nagu inimesi ikka, on igasuguseid. Lihtsalt väga harva tuleb ette, et keegi kirjutaks raamatu sellest, kui hästi kõik on. Kui välja arvata prantsuse filosoof André Gorz, kes eluõhtul kirjutas viimase armastuskirja oma kaasale. Mõni aeg pärast raamatu ilmumist sooritasid nad koos enesetapu. Armastusest.
Eesti meestest annab kindlasti kirjutada veel väga palju romaane. Nagu ka šoti, ameerika, saksa, prantsuse, vene, poola või leedu meestest. Küllap kirjutataksegi. Tean palju toredaid eesti mehi, kes hoolitsevad laste eest ja lubavad naisel olla see, kes ta olla tahab. Oma lapse olen aga üles kasvatanud üksi ja päris mitu sõbrannat teevad sedasama. Tütred on meil igatahes vägevad – tublid, targad, ilusad ja head. Maailmaklass.
Üleolev siiski olla ei maksaks. Öelda nagu Luik, et “nimetatud Marta, Kintz ja Helen ju ongi igaüks tänaseks ainult ühe romaaniga maha saanud”, on suhteliselt lühinägelik, sest nii Helen Eelranna kui ka Kinzenbergi romaanid on ilmunud viimase poole aasta sees. Ja Marta Karu kirjutab teisi asju. Romaani kirjutamine ei ole vetsuskäik. Võrratu vene kirjanik Mihhail Šiškin, kelle “Veenuse juus” eesti keeleski olemas, elab-kirjutab üht romaani viis aastat. Jeanette Wintersonil, võrratul briti kirjanikul, läheb ühe romaani peale umbes kolm aastat. Andke aega atra seada.
