Kättpidi Veneetsias
Juba päev enne biennaali on Amsterdamist Veneetsia poole siirdujate seas palju noori inimesi. Üks tüüp visandab midagi taaskasutatud paberist joonistusblokki (hiljem selgub, et Hiina näituse kuraator) ning suurem seltskond sirvib Wallpaperit (NB: viimases teemas on kuum teema Minsk!).
Seekordne biennaal pole klassikaline majanäitus põhiplaanide, makettide ning majade fotodega, vaid pigem uute kontseptsioonide otsimine. Kas see ka peale ajakirjanike lahkumist juhukülalisi rahuldab, on iseasi.
Korraldajad tõdevad pressikal, et urbanism kui teema on tähtis. Juba praegu elab pool maailma rahvastikust linnas, varsti veelgi rohkem. Mida teha edasi? Kuidas luua "talutavat" linna?
Olgem ausad, enamik suuri näitusi vastuseid ei paku. Pigem on seinal uhked aerofotod Lõuna-Ameerika ja Aasia metropolidest ning "väikesed lood" (ehk siis videod linnamaastikest ning intervjuud n.ö tavaliste inimestega). Tundub, et arengumaad on "valgetele tarkadele meestele" hõlpsasti manipuleeritav materjal (keegi ei tea sealsest tegelikkusest ju eriti midagi) ning kiirete muutuste tõttu ka mugav raha tegemise allikas. Küünilise ärakasutamisega seostub mulle siinkohal film "Minu Leninid". Nimelt kannab just sellist nime üks Aafrika-poolsetest näituse koostajatest.
Idealism pole siiski surnud! Suisa armas on vaadata, kuidas Lõuna-Aafrika Vabariik kirjutab täiesti siiralt seinale, et kõik inimesed on võrdsed (nahavärvist sõltumata). Väljapanek meeldib ka kogu biennaali juhtivale kuraatorile Richard Burdettile, kes mitmes vestlusringis mainib õpetlikult, et küll oli ikka hirmus, et inimeste liikumist ja eluala piirati nahavärvist lähtudes. Uutest projektidest näeme tiivulise katusega transpordisõlm-turgu Johannesburgis, kus müüakse ka rahvameditsiini tooteid (kaubaks kihvad ja ahvikäpad). Kaplinnas aga ehitati aparteheidi ajal lammutatud kultuuriliselt rikka "värviliste" kvartali asemele uued elamud.
Luksemburgi paviljon: punaste kaladega tiigikese kõrval on kullast karbikesed. Nende kontseptsioon on nii toredalt Eesti muredega haakuv: otsime oma identiteeti, peame mõttetalguid, koostame nõmedaid reklaamlauseid. Äkki võiks end müüa kui paradiisi?
Hongkong, Hiina ja Taivan on õnnestunud kompotid uuest ja vanast. Hiinlased liigutavad osalejaid kauni katusekividest maastikuga ning pressitud plaatidest valmistatud lakoonilise puhkamiskohaga. Taivani näitus on tõesti mitmekihiline: meditatiivselt mõjuv klaasipurust aed, inimeste jutustused videoekraanilt. Mikrolinnade ja mittemetaarhitektuuriprojekt on muide sündinud koostöös Marco Casagrandega. Ekspositsiooni mõtet avab koordinaator mulle kui taaskasutatud materjalide demonstratsiooni ning kommete erinevust (kui Taivanis on tavaline jätkata oma vanemate valitud ametit, siis norraka teadlik akt hakata kaluriks mõjub hoopis teisiti): "Tähtis pole pilvelõhkuja ehitamine, vaid traditsioonide järgimine."
Seevastu Jaapan on pannud lihtsalt matid põrandale ja laseb kingadeta inimesi kummargil siseneda läbi invakäimla märgiga ukse.
Ülar Margi kureeritud Eesti paviljoni paatos on, et inimeste - praeguses projektis suisa nime ja näopildiga rändajate - mobliiliga positsioneerimise abil võiks luua parema linna. Saadad sõnumi ja teatad, mis tuju sul on ja kus viibid. Tahan inimgeograaf Rein Ahaselt teada, kuidas see projekt sündis. Rein: "See algas 2001. aasta Narva planeeringuga, kus hakkasime inimeste töö- ja elu kohti kaardistama, sest ruumiline käitumine loob ju linnad. Kuna reisipäevikud on vananenud meetod, siis hakkasime otsima paremaid lahendusi. Nüüd oleme jõudnud uue kaasaegse meetodini linnaruumi uurimiseks ja korraldamiseks."
"Tallinna probleemid pole ju tekkinud sellest, et keegi tahaks halba, vaid tempo on lihtsalt nii kiire. Traditsiooniliste meetoditega tehtud planeering vananeb enne kui seda rakendatakse." Kas see on praegu sõpruskonna projekt? "See, mis praegu "Joint Space'il" väljas on, on tõesti üks sotsiaalne võrgustik." Siiski, mille poolest on Eesti projekt eriline? "Mobiilpositsioneerimine pole uudis. Kuid meie ütleme, et mehaaniline liikumine on tähtis. Kogu liikumise põhjustavad inimeste vajadused, hirmud, tahtmised. Meie püüame personaliseerida liikuvat punkti, anda talle näo, vanuse ja tahtmise."
Seega on projektil ka isiklik dimensioon? "Jah, isegi kui on 100 000 liikuvat punkti annavad meile palju infot, pole kellelegi üllatus, et inimesed lähevad hommikul tööle ja õhtul tagasi. Meie püüame seda siduda inimeste teiste tunnuste ja vajadustega," lisab Ahas.
Rein ütleb, et kuna näiteks eeslinna elanikud veedavad vaba aega ikka kesklinna, siis tuleks rõhku panna ühistranspordile: "Kui teid Ameerika moodi lõputult laiemaks, siis linn nende vahel kaob ära. " Kuidas teised paviljonid meeldivad? "Siin näeb seda mitmekesisust. Mul on huvitav vaadata isegi klassikalist Soome maja. Kuid nagu meie ning näiteks MIT ja Kreeka väljapanekud tõestavad, on see mobiilsus tõusmaks päevateemaks. Oleme võrdväärsed teiste hulgas, meil on rohkem IT-põhjaga asja kui klassikalises Lääne-Euroopas."
Biennalile on tulnud ennast näitama ja maailma asju arutama paljud kuulsused. Zaha Hadid ("Nagu Alla Pugatšova oma lehvivate hõlstidega," leiab arhitekt Enn Rajasaar) on väsinud, kuid asjalik: "Kaksiktorni häving oli mõjus just akti sümboolsuse tõttu. Arhitektuuri seis on Inglismaal kehv just oma sümboolsuse(tuse) tõttu. Valitsus arhitektuurist ei huvitu ja see paistab ka välja." Muidugi ei saa ka liiale minna - näiteks süüdistas üks Saksa professor Zahat pikkade koridoride ehitamise pärast fašismis. Kas ei olnud mitte sama idiootlik Läti võimude ettekirjutus rahvakunstnikele mitte kududa haakriste kinkekäpikutele?
Massimiliano Fuksas: "Meil pole võimu juhtida poliitikat, majandust, kuid saame aidata inimest." Ja: "Me peame midagi tegema, mitte vaatama ainult oma naba."
Arsenales seisab pöörane inimmass teatri ukse taga ja loodab kuulda elusaid staararhitekte Rem Koolhaasi ja Jacques Herzogit. Tõelise agressiivse postkommunistliku maa kodanikuna tungin ühena vähestest ajakirjanikest sisse.
Marco De Michelis: "Planeerimises on pea iga projektiga palju vastuolusid, näiteks era- ja avalikud huvid, poliitikud versus rahvas, võim ja kasutajad. Kuidas arhitekt võiks sellises olukorras leida oma professionaalse identiteedi?"
Koolhaas: "Arhitektuur muutub ja aina enam ka meie bürood muutuvad. Tehakse koostööd erinevate maade kohalikke olusid tundvate inimestega jne."
Herzog: "Ühelt poolt saame nüüd teha asju, mida varem teha ei saanud. Aga kuna inimeste anded on erinevad, siis tekitab see probleeme. Mul on näiteks olnud Araabia maadega halbu kogemusi. Kuigi projektid on olnud su u red, oleme ka ebaõnnestumisi kogenud, kuna kommunikatsiooni ei olnud."
Muutunud on ka tellimused.
Herzog: "Nii palju muuseumeid nagu praegu pole kunagi ehitatud."
Koolhaas: "Pool meie töödest on mõeldud turistidele. Varem aga kohalikele." Biennaali kuraator Burdett leiab, et tulevikus on linnade ja seega ka arhitektuuri põhiprobleemid energia ning tolerants - turvatunne, sallivus. Koolhaas: "Tolerantsi saab õppida nendest linnadest, mis pole Euroopas, sest multikultuursus on meil väga problemaatiline. Paljusid väärtusi on vaja kaitsta ning samas võivad lokaalsed eripärad sisserändajaid liialt kummastada."
Kuna Bahrein ja teised soojad maad teenivad tähtedelt pai, küsib De Michelis: "Kui Venturi kirjutas kunagi "Learning from Las Vegas", siis kas nüüd peaks tulema "Learning from Dubai"? Koolhaas: "Venturi tahtis Las Vegasest midagi leida, õppida, aga Dubaid võiks pigem mõista."
Herzog: "Energiakasutuse osas saame teha sageli vähem, kui seda tahaksime." Oma viimaste projektide hulgast toob ta esile Pekingi olümpiastaadioni, mille puhul on arhitekti jaoks põhiprobleem, et see oleks kasutatav ka pärast spordipidu.
Giardinis eksponeeritud kuulsa Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) high-tech-tuba on meedia üks lemmikuid. Ka selle kuraator, oh üllatust, on Eesti poiss, sealne doktorant Andres Sevtšuk. Kuidas nii "juhtus"? "Olen teinud Carlo Rattiga, kes on SENSEable City Labi direktor, mitu projekti. Me oleme selle meetodi tehnoloogilist külge kahekesi koos arendanud." Mis on MIT ja Eesti paviljoni erinevus? "Meid on siiani huvitanud makropilt linnast. Minu jaoks oli põnev ka mitu andmepanka kokku panna ja võrrelda kihtkihiliselt jalakäijaid ja avalikku transporti. See on esialgu küll väga algeline." Ühes projektis saab vaadata, kuidas telefonidega helistatakse jalgpallimatši ja Madonna kontserdi aegu. Kas need olid tellimustööd? "Ei, tahtsime biennaalile reaalaja mõõdet sisse tuua. Reaalsete rakendusteni on veel pikk tee." Mis sellisest projektist kasu on? "Linnaliikumisi suures mastaabis mõõtmine nõuab tavaliselt palju abiväge või andureid. Aga kuna on selline tehnoloogia, mis on inimestel taskus on (telefon), siis on võimalik linnadest paremini aru saada."
Millised on muljed? Läti arhitektuurialase internetilehe A4D peatoimetaja Artis Zvirgzdins: "Ma olen esimest korda biennaalil, seega on peaaegu kõik huvitav. Põnev oli see, et sama idee mis Eestil, oli ka MIT Rooma-projekti juures." Ja Läti paviljon, kus veeretatakse kaldapealsel hiigeltäringut? "Ma ei saa selle kuubi mõttest eriti aru."
"Eelmine kord oli teie hobupeldikuga näitus nii naljakas, kuid ka sisukas," kukub Velta Holcmane Läti Arhitektide Liidust lausa takkajärele itsitama: "Aga kui nüüd nägin teie näitust, siis mõtlesin, et oi jaa, see on väga teaduslik ja hoopis teistsugune. See oli üllatus." Ja Läti? "Ma arvan nii, et nad vaatasid teie näitust ja tegid nagu eestlased eelmisel korral." Sekkub vana kooli postmodernistist-arhitektist kuraator Ugis Senbergs: "Meie näituse mõte on, et muutuvas ühiskonnas oledki nagu mängur." Aga Eesti? "Näen huvitavat internetilahendust, aga graafilistest piltidest küll aru ei saa."
Pühapäeval (10.09) saab ka lihtrahvas biennaali vaatama tu ll a. Giardinis näidatakse punase lindi taga väljavalitutele Arhitekti. Nimelt pärjatakse Richard Rogers (sündinud 1933) elutöö eest Kuldlõviga. Vanameistri loomingu paremikku kuuluvad muuhulgas Pompidou keskus Pariisis (koos Renzo Pianoga, kes on ka auhinna üleandjate hulgas) ja Walesi rahvusassamblee.
"Richard on mees, kes ei loo linnu, vaid vapustab neid. Ta annab neile elu," räägib nõretavalt Suurbritannia kultuuriminister.
Samal ajal on Läti kahupäine kuraator väga närvis. Nimelt on nende hiidtäring öö jooksul ära lõhutud.
Tillukeses Eesti paviljonis aga käib vilgas näituse tutvustamine. Isegi nii edukalt, et esimene ports katalooge on juba läbi müüdud.
Biennaal kestab 19. novembrini.
Bernard Tschumi elliptiline linn
Projekt: Sõltumatu Ameerika Finantskeskus (IFCA) Dominikaani vabariigis.
Diskussioon Šveitsi paviljonis: Kipnis, Aureli ja Tschumiga abstraktsest arhitektuurist ja ehitatud teooriast.
Tschumi alustas kahe küsimusega : "Kuidas teha uut väikest linna 12 000 inimesele 30 ruutkilomeetrile Kariibi mere saare džunglisse?" ning "Olles armunud linna ideesse, mida me saame teha lisaks vaatlemisele ja kaardistamisele?".
Dominikaani projekt oli tabula rasa projekt, vähemalt urbanistlikus mõttes - algtingimustes oli poolt saare territooriumi kattev looduskaitseala ning 8000 illegaalset maakasutajat aherkülades.
Tschumi arvates võiks niisugustel juhtudel kontekstuaalsuse küsimuse lahendada abstraktse lähenemisega ning loobuda pildilisusest. Kuna Tschumi on meid aastate jooksul palunud unustada vormi ja tegelda sündmusega, siis oli ootuspärane tema jõudmine konteptuaalvormi mõisteni.
Kontseptuaalvorm on kontsept, mis loob vormi, ja vorm, mis loob kontseptsiooni. Tschumi kontseptuaalvormi idee üks väärtusi on sünteesida alt üles ja ülevalt alla planeerimise elemente.
IFCA projekti puhul on kontseptuaalne mootor elliptilise linna idee. Ellips tähistab programmilist intensiivsust, linn on üles ehitatud nende ellipsite lõikumisest, kattumisest, koondumisest ja kordumistest erinevatel tasemetel. Kõik, mis on elliptilise linna sees, kuulub maailmale ja rahvusvahelisele pangandusele ja kõik, mis jääb välja on lokaalne - kuulub kohalikku kultuurikonteksti. On huvitav märkida, et filmimaailmas tähistab "elliptic" väljalõikega stseeni - näidatakse tegevuse algust ja lõppu, eeldades, et vahepeal toimuv on tuttav kogemusest ning võib toimuda paljudel eri viisidel. See on ka elliptilise linna üks ideid - väljalõige on moment, kus võib hakata tööle alt üles planeerimine, juhuslikkus ja isetoimelisus.
Kaja Pae, arhitekt
