05.06.2009, 00:00
Kauge, kuid lähedane Peruu
Peruusse minnes tasub kindlasti väisata ka sealseid džungleid, soovitab Kerli Nõu.
Kui lennuk Buenos Airese lennuväljalt õhku tõusis, polnud
mul eesootavast 15 päevast suuremat ettekujutust. Paar netist loetud
reisikirja, kiirülevaade turistile “kohustuslikust”
tunniplaanist ja detsembrikuisest ilmastikust – seda ei saa korralikuks
kodutööks pidada. Isegi hispaania keele sõnastik ununes
ostmata. Võib-olla muutis meid nii kergemeelseks kohaliku
reisikorraldaja organiseeritud ja turvaline kava. Võib-olla lihtsalt
laiskus, mugavus ja enda jaoks mõeldud ilustatud versioon – soov
mitte ära rikkuda üllatusmomenti. Oli kuidas oli, iseavastamist,
mälestusi ja edasimõtlemise kohti sai kogemuste kotikesse rohkem,
kui lennuliinid tavapagasis üle lubaksid viia.
Südaöö paiku on suvises Peruu pealinnas Limas sooja 16 kraadi.
Sellegipoolest on reisibüroo poolt vastu saadetud autojuhi aken
täielikult alla keeratud. Tuul sasib armutult tagaistmel olijate juukseid,
kuid inglise keelt mitte kõnelev Pedro ei lase end sellest häirida.
Päevinäinud Datsun püsib loginale vaatamata teel. Auto esiakna
kohal jõnksuvad mänguasjad. Hall, armatuuri kuumuse eest kaitsev
vaibatükk on öisel ajal üleliigne. Pööran pilgu
mujale. Kõrval sõitvas inimesi paksult täis tuubitud
minibussis üürgab muusika. Tülpinud nägudega inimesed
naasevad töölt, kaevandusest – teine vahetus lõpetas,
kolmas alustab. Motivatsioon – keskmine palk 2200 krooni kuus –
hoiab inimesi rakkes kuust kuusse, aastast aastasse. Kuld, vask ja tsink on
Peruu õnn ja õnnetus, 12 eliitperekonna rõõm ja
rikkus, 29 miljoni orjus. Tõsi, niivõrd mustades toonides paistab
vaatepilt vaid Lääne humanistidele. Leplik, kannatlik ning
sügavalt katoliiklik peruulane usub, et parem on alles ees.
Ajalugu vs tänapäev
Riigis, kus maffia
on paremini organiseeritud kui valitsus, on läänemaailmast tulnul
omajagu uudistamist. Valdav osa rahvastikust veedab oma elupäevad savist
onnides, mis võivad olla nii töö- kui elukohaks. Selline
mõiste nagu soe vesi (sageli ka külm vesi) peruu majapidamisse ei
kuulu. Ennast ja riideid pestakse kodule lähimas ojakeses. Kel kodupaigaga
vedanud, saab end mägisematel aladel kasida kuumaveeallikas. Samuti ei
maksa pärida ahju, radika või muu soojusallika kohta – neid
lihtsalt ei ole. Kõrgmäestikus, kus turistide parved seljakotist
kolmandat kampsunit urgitsevad, käivad kohalikud muretult paljajalu.
Inimene harjub kõigega.
Leplikkus ja alalhoidlikkus on
teadjamate sõnul Peruu rahvale iseloomulik. Keskkonnas, kus suure, kuid
vaese riigi kodaniku elu meeldejäävaim sündmus on kümneid
tunde kestev bussisõit pealinna Limasse, latti üheski vallas
üles upitama ei kiirustata. Milleks võimu vastu astuda, muuta ja
muutuda? Teosammul turismi arengu pärituules paremuse poole purjetav
majandus on parem kui mitte midagi. Haridussüsteem on teadjamate
sõnul Peruu maapiirkondades pigem sümboolse tähendusega. Aasta
aega Itaalia mittetulundusühingu kaudu Peruus majandus- ja
turismiedenduskonsultatsioone andnud vabatahtlik Clara teab omast kogemusest,
et valdav osa Peruu inimestest pole kursis kodumaa värvikireva kultuuri
ega ajalooga, turismimagnetitest rääkimata. Mida annab teadmine
inkade pühast linnast või iidsetest hiigeljoonistustest, kui
kõht näljast koriseb?
Nii erinev, nii
sarnane
Jutuga maailmakuulsate, inkade poolt
kõrbemaastikku süvistatud Nazca jooniste juurde tagasi tulles
vältas bussisõit Limast lõunasse, Nazcasse kaheksa tundi.
Igav ei hakanud. Silm haaras kilomeetr
ite kaupa asustamata liivarandu, barakke ja ülitiheda asustusega slumme.
Kohale jõudsime pimedas. Õnneks jättis 100 000 elanikuga
linnas kodumajutuse laadne hotell igati hea mulje. Pitskardinad, vanaaegne
mööbel, linikuga kaetud kummut ja üleüldine puhtus –
kõik oli priima. Pikast reisist väsinud ja tülpinud,
rullisime roosa voodikatte kokku ja heitsime hoopis voodisse
laupäevaõhtuse jalutuskäigu asemel ümberringi laiutavas
kesklinnas. Kuskil lärmas kukk, hiljem oli kuulda kanade kaagutamist.
Mõni hetk hiljem hakkas naabrite aias vihmavarju laulu laulma Rihanna.
Uni tuli magus sellele vaatamata. Värskelt pressitud apelsinimahl,
perenaise tehtud omlett ja meesaiad läksid hommikul näljaste
turistide hammaste all hästi. “Ei tea, kas söömine on ikka
kõige parem mõte? Lennureis tillukese moosiriiuliga ju veel
ees...” arutasime abikaasaga. “Tagantjärele tarkus,” oli
ainuke lausejupp, mis lennukis oksekotti otsides peast läbi käis.
Viuh kaldub lennuk paremale, viuh vasakule. Küll oli vaateulatuses
ämblik, küll astronaut, küll kondor. 25 minutit kannatust
lõppes üllatavalt kiiresti. Teadjamad kaasreisijad oskasid
rääkida, et Nazca ala jooniseid olevat kokku umbes 10 000.
Turistidele eksponeeritav kujundite käputäis on esiplaanil lihsalt
oma suure pindala tõttu – silm hoomab neid vaid lennukilt. Teen
Nazca jooniste reisimärkmete juurde lisatäienduse: käidud,
nähtud.
Järgnesid päevad täis bussisõitu
ja vaatamisväärsuste külastamist. Linnad, kirikud, asulad,
looduskaitsealad mäel ja all orus. Maaliline loodus vaheldub
kõrbealadega ja vastupidi. Mägine on see maa. Olgu öeldud, et
mägi ja mägiküla tähendab Peruu mõistes 3000 meetrit
merepinnast ja kõrgemale. (Nüüdsest itsitan Alpiexpressi
kliendilehes toodud alpiküla “märkimisväärse”
kõrguse – 1000 m – peale vaikset naeru.) Ronin
kloostritrepist üles ja vaatan kella – kümme sammukest trepist
üles, viis sekundit puhkust. Kuhu kõik õhk jäi?
Paljude uustulnukate jaoks tähendab suur kõrguste vahe veel
hullemat võimete proovi kui “Hirmufaktori” saates.
Nõrgemanärvilisi turiste on hapnikupuuduse tõttu
helikopteriga kiirkorras ka tagasi merepinnale transporditud. Peavalud,
väsimus ja tunne, et õhust jääb puudu, on turistide puhul
täiesti tavaline asi. Giidid jagavad õndsa näoga
kokapõõsa lehti ja kohvikutes müüakse kokateed,
-küpsiseid, -komme. Mõeldud, tellitud! Palun üks tee,
küpsised, lehed ja kommipakk. Maitsev kraam! Abikaasa pööritab
silmi ja keeldub proovimast.
“Narkojoovet pole vaja karta,
sest ühe grammi kokaiini manustamiseks tuleks teoorias ära
närida kolme kilo jagu lehti. Praktikas on asi veel keerulisem...”
julgustab giid.
Kohustuslikud
turistilõksud
Nagu iga endast lugupidav Peruu
külastaja, jõudsime meiegi oma kahenädalase rännaku
vältel maailmaimede hulka kuuluvasse inkade kunagisse salalinna Machu
Picchu. Tarkust, läbimõeldud planeeringut ja religioosset
hõngu oli tunda igast paigale sätitud kivimürakast.
Turistid teevad omavahel nalja, et iidsed rahnudest kokku pandud elamud on
elamiskõlblikumad kui teele Cuzcosse jäävad
tänapäevased kodud. Machu Picchu mahepõllumajandus,
nutikus ja osavus meelitavad turiste nii vihmasel kui kuival ajal.
“Söö tervislikult, ole töökas ja ole aus –
niimoodi elad vähemalt saja
-aastaseks,” tsiteerib oma 97aastase vanaisa tarkuseteri Machu Picchu
giid Hector, kelles oma sõnul on ka inkade verd.
Töökuseta Peruus tõepoolest hakkama ei saa. Kommuunielus,
kus sügatav kratsib sügajat, teistmoodi ellu ei jää. Naaber
ehitab naabri maja, küla kustutab punast kukke ja kõik on
väljas ühe eest.
Titicaca
mälestus
Ujuval saarel Urosel, nagu ka Titicaca
järves asuval Taquilel, puudub isegi politsei. Tülinorijad lahutab
külavanem. Paeluvaimad tavad leiabki turist maailma kõrgeimal
järvel Titicacal hulpivatel saartel. Geograafiaõpikust meelde
jäänud ujuvad pilliroosaared meelitavad igal aastal kohale sadu
tuhandeid külastajaid. Kuussada aastat tagasi inkade ülemvõimu
eest järvele kolinud asukate pärandist elab 49 saarel kokku 800
hinge. Perekonnas ema, isa ja üks kuni kolm last. “Varem ulatus
laste arv kümne kanti, aga nüüd on neil telekas ja muudki teha
kui omavahel nagistada,” viipab giid pilliroo-onnis solaarpaneeliga
ühendatud telekale. Ühel saarel elab koos neli kuni kümme
perekonda, kõik omavahel sugulased. Kaks meetrit pillirohuklotse, kuu
aega tööd, ankur ning järjekordne Urose saareke ongi valmis.
Ankur on vajalik selleks, et passideta Urose elanikud pahaaimamatult
Boliiviasse ei triiviks. Joogivesi ja söök tuleb üldjuhul
järvest, sama lugu pesemisega. Vett ei soojendata, isegi mitte imikute
pesemiseks. Karastatud inimeste jaoks on 12kraadine järvevesi
kümblemiseks täiesti sobiv.
Muud toidukraami vahetatakse
naturaalmajanduse alustel – mina sulle kala, sina mulle vilja.
Rahas ei kaubelda, vähemalt mitte omavahel. Turistidelt raha
vastuvõtmine pole aga kellelegi probleem. Pildikaamera eest läbi
lipsavad lapsed sirutavad raha küsimiseks kiirelt käe ning turistide
tarvis on äriks muudetud kõik mis kannatab –
värvikirevad kotid, tutid, vaibad, käsitöö,
lõpetades kruiisiga pilliroost valmistatud paadis. Hinnad pole küll
kontimurdvad, aga kindlasti pole midagi ka muidu saadud.
Ärge unustage džunglit
“Peruus on
džungel?” imestavad paljud. Jah, see on veel reisi ehk kõige
põnevamgi osa! Vaid 35minutise lennu kaugusel Cuzcost laiutab suur
roheline vihmamets. Külalistemajad, kus söögiks pakutakse
alligaatori liha, asuvad ürgmetsas. Kahetunnise paadisõidu kaugusel
linnamelust ja turuplatsist lippavad ringi palja ülakehaga
hõimuliikmed, ka naised. Ringi lendavad Kalevipoja rusika suurused
helesinises rüüs libikad, pea kohal lendlevad kirjud papagoid ning
võsas röögivad ahvipärdikud. Suured puud, harjumatud
hääled ning ürgloodus panevad klaasist majas asuvast
kontoritoolist tõusnud inimese hoopis uude mõõtmesse
– tundma end abitu, väikse ja rumalana.
Tibutab.
Sääsed piiravad turiste nii mis jõuavad. “Selle puu koor
võiks inimese tappa,” teatab džunglis üles kasvanud
loodusfarmatseudi poeg, iseõppinud inglise keelt rääkiv
giidipoiss oma pika noaga läbi puude okste sahmates. Künname edasi.
Teadmised eluohtlike taimede kohta muudkui kogunevad. “Feromoonipuu,
peavalurohu juur. Oh, vaatame, kas skorpione ka täna puukoore all
on?” koputab giid vastu palmipuud. Jalajälg valgub vihmases ilmas
kiiresti vett täis, aga väsimus ei kimbuta niipea. Põnev on.
Salus kostab ruigamist ja okste praginat. Emis koos kolme põrsaga
läbib kiire sirge ja enne kui arugi saame, on perekond juba vaatekaugusest
väljas. Ahvide saarel asuva lagendikuga me paduvihmade hooaja tõttu
tutvuma ei pää
;
;
;se – saar on täis sadanud. Ahvide nägemiseks tuleks ujuda.
Keeldume pakkumisest. Istume tagasi lootsikusse ja õndsa näoga
paadimees käivitab mootori.
Amazonase jõgikonna
liikmesveekogu vesi on kartulipruun, kuni külade lähistel vilksatab
sisse punakat tooni. “Näete, kulda sõeluvad,” osutab
teejuht džungliservas askeldavatele pärismaalastele. Sellest seadusega
keelatud, kuid praktikas populaarsest tegevusest lõikavad kasu nii
isehakanud kullakaevandajad, katusepakkujad kui poliitikud. Kehitame
nõutult õlgu.
Ees ootab kodune džunglimaja prantsuse
koka rajatud kuurordis Puerto Maldonado. Tulin, nägin, hakkas meeldima,
jäingi siia stiilis hotellirajaja lugu leiab nii mõnestki Peruud
tutvustavast raamatust. Jätame porised kummikud terrassile ja vajume
baldahhiinvoodisse.
Ehk peaks baldahhiini siiski
sääsevõrguks nimetama? Olgu kuidas on, hubane,
läänelik, sooja vee ja elektriga varustatud pilliroomaja meenutab
esimese hooga Mauritiuse ookeaniäärseid bangalosid. Tõsi,
ümberringi on siiski džungel. Kõrvalmajade elanike kodudes
käivad paketi sisse isegi koduloomad: prussakad, tarantlid ja papagoi.
Uurime madratsite aluseid ja veendume, et meil sellel korral vedas.
Järgmisel päeval ootab ees matk: kaks tundi mudast rada kohalikus
looduspargis ja väike kanuusõit. Päike särab, tirtsud
siristavad, loodus on ärganud. Ees ootab teguderohke päev.
Raputame ettevaatuse mõttes õhtul terrassile jäetud
kummikuid. Tühjad. “Vedas!” ohkan kergendatult. Või
siiski? Madala säärega botikuid jalga susates tundub, et vasakus
jalas on miskit ees. Raputan uuesti. Järgnenud kiljatus kostab
naaberkülla. Konn, võrdlemisi matsakas, pruun ja kärnu
täis, patsatab terrassile. “Tavaline asi,” itsitavad
ümberringi askeldavad kohalikud.
Kodune
lõunasöök järve kaldal asuvas talus, mis pidi kujunema
matka kulminatsiooniks, jäi ära: pererahvas olevat linna
sõitnud. Sellegipoolest piirasid meid ümber uudishimulikud
koduloomad alates koerast, lõpetades põrsaste ja kalkunitega, kes
turistide riisiroast oma osa tulid noolima. Palmilehtedesse keeratud
lõuna järvekaldal nahka pistnud, jõudis kätte vabakava.
Erinevalt mäestikus valitsenud külmast küündisid džungli
soojakraadid päikese käes 30 kanti. Higi voolas ja tumeroheline vesi,
mis helesinise basseiniga hellitatud turisti suplema ei kutsu, tundus üsna
vastupandamatuna. “Ega siin mingeid loomi ei ela? Nagu alligaatoreid ja
muid liike, kes ujujate jäsemeid mälestuseks tahaks ampsata?”
uurime giidilt.
“Ei, ei, ujuge rahus.”
Mõeldud, tehtud. Endine Prantsuse võõrleegionär
Carlos viskas särgi seljast ja sumpas läbi sipelgate raja vapralt
vette. “Mõnus!” oigas hispaania päritolu
mehemürakas. Ahvatlus aina kasvas. Sipelgatemerest säästis mu
paljaid jalgu vapper Jussi, kes mind selga haaras ja veepiirini toimetas.
Sipelgate rivi lähenes ning “tasa ja targu” strateegiat veega
harjumiseks kasutada ei saanud. Polnud vajagi. Nii soojas vees polnud mina veel
oma elu jooksul ujunud.
Sulpsatus! Giid loobib kive. “Mis
nüüd?” kiljume veest. “Kohalikel on lihtsalt selline
komme...
Enne vette minekut tasub alati paar kivi vette visata.
Võib-olla ujub seal mõni suurem või väiksem elukas.
Siis ehmatab selle eemale või nii...” Mowgli haarab
köiest ja ronib mööda palmipuud üles, et end vette
lennutada. Vahetame Carlosega mõtlikult pilke ja hoiame igaks ju
huks rohkem kalda ligi.
Kolm päeva ürgelu kolmemeetrise
diameetriga puude vahel lõppes sama kiiresti, kui see algas.
Seiklus lõpeb logisevas minibussis – esimene ja viimane peatus:
lennujaam. “Mida iganes te teete, ärge kunagi unustage
džunglit,” paneb giid kohvritega askeldavatele lahkujatele südamele.
“Kokku lepitud!” lubame omalt poolt.
Lima,
võimaluste linn
Nii nagu suurema osa Peruu
külastajate jaoks, oli ka meie reisi Alfa ja Oomega pealinn Lima. I
täpiks sai privaatne linnaekskursioon. Nahksisu ja kliimaseadmega
minibuss, laitmatut inglise keelt kõnelev giid ning vabakavast tingitud
muretus muutsid linnaga tutvumise põnevaks ettevõtmiseks.
“Lepime ühe asja kokku! Kirikud ja muu tavapärase jätame
kohe vahele. Näita ja räägi, kuidas tegelikult elatakse,”
mangusin 27aastast Diegot. Seda valikut ei tulnud kahetseda. Kolm ja pool tundi
ekskursiooniaega olid põnevaimad tunnid kogu mu suurlinnade
külastuste ajaloos. “Näete, selles pruunis majas saab 2000
krooni eest 24 tunni jooksul kõik paberid, mida üks hing Peruus
ihkab: ülikoolidiplomist ja passist autojuhilubadeni,” viitab giid
paremat kätt jäävale majale Lima südalinnas.
“OriginaalI või koopia?” uurin uudishimulikult.
“Oleneb, palju maksta tahad. Kui vaja, ka originaali,” muigab
erakoolis hariduse saanud, keskklassi perest pärit noormees. Tal on elus
hästi läinud. Väärt haridus, Peruu mõistes unistuste
töö turismi valdkonnas ning viisakas sissetulek – umbes 10 000
krooni kuus kätte.
Eesmärgid on paigas, tulevik tänu
heale taustsüsteemile Peruus helge. Kuritegevus on aasta-aastalt
väiksemaks jäänud. Majandus tärkab ja täielikust
õnnest puuduvat vaid uhiuus Subaru. “Peruu ei ole mammutite maa.
Siin on samad unistused, lootused ja soovid mis mujalgi,” ütleb
Diego.
Ta ei valeta.