Kaupo Meiel „Polügrafisti käsiraamat"'
Meiel on selle aasta debütantide reas juba teab mitmes ning nõndasamuti kui mitmed muudki loonud kvaliteetse teose. Oli heade luuledebüütide aasta.
Idees võtta oma loo (luule) ümberütlemiseks teine raamat pole ju otseselt midagi uudset, nii intertekstuaalsus kui teise teose baasil uue tekitamine on miksimise ja pluralismi ajastul igati tavapärased võtted. Värskendust toob vahest kuivikliku õpperaamatu "tõlkimine" emotsionaalsesse ja irreaalsesse konteksti. Tahtlikult või tahtmatult tekib neidsinaseid tekste lugedes huulile muie ja aistitav iroonia hakkab ajus trummeldama. Võiks öelda, et must ja samas mänglev huumor, mis ei lase luulel ilmtingimata olla see ilus ja püha ja kaunisõnaline puuslik. Keel on loetavale omaselt lihtne ja kohati suisa proosalik - eriti muidugi tsitaadid. Lisaks irooniale pakub Meiel praegusel digitaalsel ajastul annuse mõnusat nostalgiat. Luuletaja paneb kirja detailikesi trükikunstist ja vürtsitab neid vaevuaimatavate meeleseisunditega. Kopeerimiskunsti kaudu sõnastab luuletaja kunsti ja loovuse põhimõtted, vihjates üsna otse platonlikule koopia ja originaali dualismile. Trükimasin kui looja peaks aluseks võtma raamatu enese sisemise rütmi. Tundub, et see on Meieltrükimasinal ka õnnestunud. Trükikunsti külge aheldatud enesesümbol saab nimeks Real Adumismasin, mis ühendab kalambuurselt eesti ja inglise keele, avab iroonilise ja paratamatu külje meie minevikku suhtumises ja pöörab sarnasuse alusel ümber piibelliku sõna alguse.
Raamat kõneleb, kuidas isiksus või isikupära võib hajuda, kui ta teha märgiks või koopiaks. Hajuda teiste tuhandete samasuguste mustade hulka. Kuhugi ridadesse. Samas on Meiel oma "igava" kontseptualismiga juhtumisi loonud-kopeerinud-trükkinud teose, mis paistab vägagi selgelt teiste hulgast silma.
