Alustame Aki Kaurismäki filmist „Teispool lootust“, mis praegu Eesti kinodes jookseb. Ma olen alati tahtnud küsida, kuidas Kaurismäki võtteplatsil selle saavutab, et te kõik paljutähendavate nägudega kaugusse vahite?

Ta paneb su teatud asendisse. Sel korral olid tal näiteks tennisepallid platsil. Vähemalt minuga oli küll nii, et ta käskis mul stseeni filmimise ajal tennisepalli vaadata. „Sul võib küll olla oma mõtteid, väga tore, aga praegu ära liiguta.“ (Naerab.) Nii ta loobki oma maailma, kus kõik on samas stiilis. Muidugi on see veider. Aga omal kombel ta vihkab näitlemist, ta ei taha näitlejad, kes end liiga palju väljendavad.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel