Eesti Kultuurkapital (taas)asutati 1994. aastal ja hakkas päriselt tööle 1995. Asutuse eripära seisneb selles, et tema tulu ei sõltu riigikogu eelarvedebattidest, vaid on kehtestatud protsendina aktsiisimaksudelt (tubakas, alkohol, hasartmängud). Teiseks eripäraks on see, et raha jagavad oma ala sihtkapitalide kaudu peamiselt kultuuriinimesed ise. Sihtkapitalide liikmed valib küll välja kultuuriminister ainuisikuliselt ja teoreetiliselt loob see poliitilise manipulatsiooni võimaluse. Seadus ütleb, et sihtkapitali kandidaate tohivad esitada vastava “kultuuriala ühendused”. Viimast mõistet pole piiritletud.

Kultuurkapitali (taas)sündis tänu restitutsioonituhinale ja tõsiasjale, et 1990ndate aastate algul lõid poliitikas kaasa ka kultuuritegelased – eriti Vardo Rumessen, aga ka Paul-Eerik Rummo, Arvo Valton jt. Kapitali nimi viitab sellele, nagu kasvataks Kulka endale raha ise.

Seadusega lubatud võimalusest aktsia- ja kinnisvaraturgudel spekuleerida loobuti aga õnneks ruttu. Püsifinantseerimine on Kulkale seadusega niikuinii garanteeritud ja 1990ndate keskpaiga viletsuses olnuks rahajagamise edasilükkamine julm ja vale. Hilisem börsikrahh kinnitas otsuse õigsust.

Kulka kui nn “eelarvekõrvase” asutuse külge on aegamisi (kultuuri)poliitilistel kaalutlustel funktsioone juurde liidetud. Loodi spordi sihtkapital, taidlust toetavad maakondlikud sihtkapitalid; Kumu ja ERMi ehitamiseks mõeldud hasartmängumaksu raha hakkas samuti liikuma Kulka kaudu.

Seoses aktsiisitõusudega kasvas Kulka eelarveviimasel aastal u 50 % ja on nüüd u 450 miljonit krooni. (Tõenäoselt tuleb seda optimistlikel prognoosidel põhinevat büdžetti küll revideerida.) Sellest u 183 miljonit kulub ehitamiseks, stipendiumidele jääb ca 246 miljonit krooni. 15,5 stipendiumikrooni väljajagamiseks kulub 1 kroon administreerimisraha. Ma ei tea, kas seda on palju või vähe.

Kui algul jagunes Kulka raha sihtkapitalide vahel võrdselt, siis vähehaaval on vahekorrad muutunud. Mõnes valdkonnas on lihtsalt suuremad ainelised vajadused, mõned on finantseeritud pigem ministeeriumi või kohalike omavalitsuste eelarvest, mõnes on tegutsejaid rohkem. Muusikud saavad 16,8 %, filmitegijad 16,1 %, taidlejad 15.1 % (+ enam-vähem teist sama palju jaotatakse maakondades), kujutavad kunstnikud 15%, teatraalid 14,1 %, kirjarahvas 12,5 % ja arhitektuur saab 10,4% eelarvest. Spordi tordilõik on aga enam-vähem sama suur kui taidlejatel ja kunstnikel.

Kultuuri rahastamiseks on üldjoontes järgmised võimalused: turg, erasponsorlus ja avalik finantseerimine. Turg on väike ja ei tee vahet asjatundjate meelest hea ja halva kunsti vahel. Asjatundjate silmis kuuluvad ka Andrus Kivirähk ja Ene Mihkelson kõige kõrgemasse romaanikirjanike klassi, aga üks on teisest vähemalt kümme korda müüdavam. Eraviisilise metseenluse mõju meie kultuurile on imepisike ja puudutab väga ühetüübilisi ettevõtmisi. (Seda kõrgemini tuleks hinnata neid väheseidki suuremeelseid.)

Avalik rahastamine saab käia kas poliitikute ja ametnike käe läbi või kaasates sellesse asjaosalised –- loomeinimesed. Tõenäoliselt oskavad viimased kultuuris valitsevaid vahekordi kõige paremini tabada. See ei tähenda onupojapoliitikat, milles Kulkat nüüd süüdistati. Ühe sihtkapitali otsustajate hulgast on tosina aastaga läbi käinud neli-viiskümmend kultuuriinimest, stipendiume on saanud aga tuhanded. Selline mudel, kus riigi raha jagavad loojate esindajad, ongi Kulka suurim eripära. Seega vastutavad raha jaotajad eeskätt oma kolleegide ees, mitte aga suveajakirjanike, poliitikute ega netikommentaatorite ees. Ajakirjanduse ponnistustele vaatamata ei ole aga suudetud leida mainekaid teatriinimesi, kes oleksid oma kolleege arvustama tõtanud. Kui seda nimetada ringkaitseks, siis tuleks arvestada, et “ring” koondab tuhatkonda teatriinimest ja lisaks teisi kultuuritegijaid.

Kultuurkapitali stipendiumid jagunevad kahte suurde kategooriasse: sihtstipendiumid ja loomingulised stipendiumid. Viimaste kulutamise kohta aruandeid ei nõuta, nii nagu tööandja ei küsi aruannet selle kohta, kuidas töötaja oma palga- või preemiaraha kulutab.

Näitlejate reisistipid oleksidki paremad välja paistnud, kui olnuksid vormistatud loominguliste stipendiumidena. Tegelikult teab ju iga näitleja-lavastaja isekõige paremini, mida talle tööks vaja on: kas reisida, raamatuid lugeda või pidu panna. Niisiis tuleks reisistippe vaadelda lihtsalt preemiatena tunnustatud näitlejatele.

Sihtstipendiumide puhul tuleb aga iga lilleke ja trammipilet arvele võtta. Sihtkapitalid kulutavad istungitel palju aega, et otsustada, kas aktsepteerida aruanne, milles limonaadile mõeldud raha eest osteti hoopis mahla.

Eelmise nädala poleemikas oli üks absurdsemaid süüdistusi see, nagu jagaks Kulka raha “näo ja nime” järgi. Tõepoolest, nii see suurel määral käibki, sest maine ongi ju kunstniku suurim kapital. Ka raha jagamisel tuleb arvestada niisuguse ebademokraatliku tõsiasjaga, et mõni looja on lihtsalt parem kui teine.

Veider on ka süüdistus, nagu poleks näitlejaid toetada vaja, sest nad on haltuuraga rikastunud. Kui mõni kultuurinähtus on kommertslikult edukas, öeldakse, et seda pole toetada vaja, sest tuleb ise toime, ja kui kultuurinähtus kommertslikult edukas ei ole, siis öeldakse samuti, et pole toetada vaja, sest on liiga esoteeriline.
 
Eelmisel nädalal pühendati Kulkale ajakirjanduses üle 30 artikli, isegi mõned juhtkirjad.

Kaire Uusen artiklis “Näitlejate patud” 1. augusti PM-s leiab, et “riivatud on inimeste õiglustunnet”.  Enamasti üldistati paar vaieldavat juhtumit Kulka struktuurseks probleemiks, mis nõudvat reforme. Isegi kirjanike arvutiostudest ja kultuuriajakirjade finantseerimisest üritati probleeme leida, aga ajakirjanikud jäid ülesandele selgelt alla, vassisid fakte ja läksid loogikaga sassi. Tihti küsitleti Kulka juhatajat Raul Altmäed, justkui tegeleks tema rahajaotamisega – mis on umbes sama, kui nõuda peaministrilt aru riigikohtu otsuste kohta.
Ometi leiti selle suve süüdlane ja sisevaenlane – kultuurkapital! Poliitilise mõõtme andis teemale kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi intervjuu Äripäeva online’is 31. augustil. Kreitzberg heidab pidevalt kahtlusevarju Kulka otsuste objektiivsusele, leiab et Kulka sihipärane tegevus tuleb alles käivitada ja nõuab Kulka seaduse ümbertegemist.

Otsustamise rangem reglementeerimine tähendab sisuliselt aga bürokraatliku vassimise stimuleerimist. Kulka ülesanded on praeguses seaduses ja sihtkapitalide põhikirjades määratletud piisava täpsusega ja samas paindlikult. Kasvades on Kulka niigi rangemaks ja bürokraatlikumaks muutunud.
 
Kulka ümber üles keerutatud tolm näitab eeskätt ajakirjanduse (või “avaliku arvamuse”) muutumist populistlikumaks ja kultuuri maine murenemist või murendamist. Intelligendist on taas saanud sõimusõna. Juhtkirjades oli aimata solvumistunnet, kui rünnatavad saba jalge vahele ei tõmmanud ja vabandust paluma ei hakanud. (Näib, et uue aja üldisem tendents ongi õigus solv uda – see puudutab kõiki alates karikeeritud moslemitest lõpetades depressiivsete väikelinnadega.)

Kultuurkapitalis on asju, mida tuleks parandada. Enamik muutusi tooks ka kaasa administreerimiskulude kasvu. Kulka kujutab endast tohutut andmepanka, milles leiduv vääriks süstematiseerimist, analüüsi ja laiemalt kättesaadavaks tegemist.

Kultuuriministeeriumi senised katsed “loomemajandust kaardistada” on enamasti alanud valest otsast. Just Kulkast saaks vajalikke andmeid selle kohta, kes, kus ja kuidas praegu Eestis kultuuri teevad. See aitaks ka selgitada, kui palju jõuab kultuurirahast tegeliku looja kätte ja kui palju jääb vahendajate, korraldajate, kuraatorite, mänedžeride, produtsentide ja ametnike pihku. (Pakun optimistlikult, et vahekord võib olla 1:3).

Võib-olla vajab revideerimist sihtkapitalidevaheline eelarvejaotus ning nõukogu liikme tegevusaeg peaks kestma kauem kui kaks aastat.

“Ela ja sära” stipendium on takerdunud algse 15 000 krooni juurde. See tuleks kindlasti võrdsustada, ütleme, Peeter Kreitzbergi palgaga. (Kulka tegevusreeglite ahistavuse kurvaks näiteks oli see, et kuigi kunsti sihtkapital valis Eha Komissarovi “Ela ja sära” stipendiaadiks, ei ole ta stipendiumi saanud, kuna tema vend Kalju kuulub Kulka nõukogusse. Kahjuks ei leidu ka juriidilist protseduuri vennast lahtiütlemiseks.) Ja aruandlusvõlglastest vabanemiseks tuleks eelkõige lihtsustada aruandlust. Enamik tegemist vajavatest asjadest aga ei nõua seaduse muutmist.

Vt lisaks Märt Väljataga “Kirjandusest ja kapitalist, objektiivselt ja subjektiivselt”.
Looming nr 12, 2007.
Minister Laine Jänese kommentaar:

“Eesti Kultuurkapitali süsteemi, kus rahaeraldusotsuseid teevad oma ala eksperdid, kultuuriinimesed ise, ei saa mingil juhul kahtluse alla seada. Kultuurkapital on sõltumatu poliitilistest ja ametkondlikest soovidest, põhineb kultuuriinimeste endi ekspertteadmistel.

Mitmeliikmelised, just kultuuriinimestest koosnevad, sihtkapitalide nõukogud on valdkondade ja vajadustega vahetult kursis, nemad on parimad taotluste hindajad”