Kelle hääled?
Näitus “Hääled” esitab kuraatoriks kehastunud kunstniku Marco Laimre häält, mis sekkub meie kunstiajaloo ümberkirjutamise protsessi. Nimelt toimub praegu vaikivalt eesti kunstiajaloo ümberkirjutamine mitmel rindel – nii akadeemilisel (peatselt ilmuma hakkav mitmeköiteline uus kunstiajalugu) kui ka museaalsel (peatne KUMU püsiekspositsioon, kus eesti kunstiajalugu defineeritakse fondidesse ostetud tööde kaudu). Mõlemad käsitlused saavad olema “ametlikud” ja ses mõttes võimukad, et nende järgi joonduvad tulevased pedagoogid, tudengid, huvilised ja turistid.
Seinatekstist võib üllatuslikult lugeda, et Laimre oponeerib oma sõbra Anders Härmi vestlust Sirje Helmega (Sirp 24. dets. 2004), õigemini kunstiajaloo defineerijate mõnda väidet – nagu oleks “kogu eesti kunst” vaid põhiliselt vorm ja tegelemine vormi probleemiga (formalism) või nagu seisneks “kogu eesti kunst” põhiliselt metafüüsilises transtsendentsuses.
Laimre on kokku toonud näitusejagu töid ajavahemikust 1914 kuni 2006 (!), et tõestada sellise eesti kunstiajaloo olemasolu, mis EI tegele üksnes vormiga ega ole üksnes metafüüsiline transtsendentsus. Kusjuures tal on olnud abiks head nõuandjad, sest nii mõnigi töö sel näitusel on mullegi kui kunstimuuseumi fondidega mitte kursis olevale kunstiteadlasele tundmatu. Sellisena esitab Laimre ühtlasi iseenda kunstnikupositsiooni, mis tahab olla konkreetne, poliitiline ja reaalaega kõnetav. Kunagi 1990-ndate keskel analüüsis tudeng Marko Laimre Kunstiakadeemia galeriis vaatamismeelt ja selle konkreetseid ideoloogilisi ning ühiskondlikke tähendusi. Nüüd siis analüüsib Marco Laimre Rotermanni Soolalaos kuulmismeelt ja selle konkreetseid ideoloogilisi ning ühiskondlikke tähendusi.
Pealkiri “Hääled” jätab kõik otsad ometi lahti – näitust võib lugeda kohati individuaalses ja meditsiinilises plaanis à la “luulud” (näiteks väljend “kuuleb hääli”) või massimeedia tähenduses (raadiokanal Ameerika hääl, nõukaaegsed päevalehed Rahva Hääl ja Noorte Hääl – kahju, et näitusel pole Lapini maali “Rahva Hääl”) või mistahes muus mõttes.
Poliitilised hääled
Kohe sissepääsu juures astuvad dialoogi kaks tööd – Kaja Kärneri järelpallaslik maal “Ameerika häält kuulamas” (õli, paber, 1959) ning Jasper Zoova sürreaalne video “About Vremja” (1996). Kaks mittemonumentaalset tööd esindavad “häält rahva seast”, rohujuure tasandi opositsioonilist vaatenurka. Kusjuures Kärneri maal on üks väheseid massimeedia-teemalisi maale üldse meie varasemas kunstis, töö poliitiline sisu selgub vaid pildiallkirjast, mitte pildist endast. Zoova “About Vremja” on mind alati lummanud. Esimest korda eksponeeriti seda kohaspetsiifilisena ühel 1996. aasta ühe-öö-näitusel Vabaduse väljaku tunnelis – Kremli monopoliseeritud “Aeg” on tehtud apokalüptiliseks nägemuseks peata diktorist ja inimpeaga koerast. Siin kohtuvad niihästi kollektiivne kui ka isiklik ajalooline kogemus koos kõigi ebameeldivate emotsionaalsete mullistustega. Kena, et kunstimuuseum on Zoova tudengiaegse video oma kogudesse omandanud.
Neile astub vastu Elmar Kitse ja Evald Okase brigaadiviisiliselt valminud monumentaalne stalinistlik tellimusmaal – “Eesti punakaartlased V. I. Lenini juures” (1952) ning Leili Muuga punalippudega “Kahtlejad” (1957), kaks tööd, mida on viimaste aastakümnete kunstiteaduses mõistetavatel põhjustel häbenetud, töid pole isegi reprodutseeritud ega eksponeeritud. Praegu suudame vaadata neid neutraalsemalt kui ilmselt kunagi varem – hea, et nad on olemas oma ühemõttelise pildilise ideoloogiaga, mis pärit kommunistlikust ajupesust. Kunstnike pintslid töötavad siin harmoonias riikilike nõudmistega, iseasi, kui vaigistatud võis tellimuste täitmisel olla kunstnike südametunnistuse hääl. Olukorda visualiseerib Ülo Soosteri krestomaatiline “Huuled” (õli, vineer, 1964), mida võib lugeda kui sürrealistlikku erootilist motiivi, aga ka kui nõukogude kodaniku väändunud topeltsuud, mis pidid eri situatsioonides rääkima eri juttu.
Peab tunnistama, et sedavõrd selge poliitilise väljendusega töid on eesti kunstis siiski statistiliselt vähem kui mistahes metafüüsilis-transtsendentseid töid. Ilmselt räägib see palju meie ajaloolise olukorra, introvertse psüühika, enese alalhoiu instinkti ja kunsti autonoomiat taotleva esteetilise kaanoni kohta, mis pidi väljendama protesti riiklikult nõutava tellitud sotsiaalse kunsti vastu.
Isiklikud hääled
Palju rohkem “kodus” on kunstnikud end tundnud ilmselgelt siis, kui nad on väljendanud omaenda “isemõtleja” häält. Jüri Arraku krestomaatiline “Autoportreede vestlus” (1977), Marko Mäetamme “Rääkivad majad” (2004), Ene-Liis Semperi “Fundamentaalne” (video, 1996), Elin Kardi “Valge müra” (2004) jt. on ehk head näited.
Heli või hääle otsene kujutamine tasapinnalisel lõuendil esineb sel näitusel vaid Oskar Kallise tuntud maalil “Kalevipoeg kellukesega” (1914-15), kus heli markeerivad õhu lained või võnked, resoneerudes kummaliselt ja vastu tahtmist siiski mustriga Peeter Alliku “Oksendava tüdruku” (1990) maalil.
Aga ikkagi, miks just “Hääled”? Vastuse annab ehk Kiwa kui DJ, kunstniku, luuletaja, skulptori ja installaatori isiku osalemine näitusel. Tema heliinstallatsioon “Esineb ansambel Mootortüdrukud” (2006) tundub olevat näituse kõige manifesteerivam töö, ehkki see jääb ambitsioonikuselt alla näiteks Kitse-Okase tandemi saavutusele. Kuid teatud osa kaasaegsest kunstist on juba mõnda aega liikunud muusika ja heliinstallatsioonide suunas, andes seega filtri ka siinse kunstiajaloolise ekskursiooni tegemiseks. Ka Jaan Toomik on oma viimases videos “Merikajakas” (2004) teinud koostööd Rainer Jancisega, mis näitab veelkord heli ja hääle olulisuse rõhutamist video idee väljatoomisel.
Kokkuvõttes võib öelda, et näitus polegi teab mis mahukas, ent kooslus mõjub intrigeerivalt. Tegemist on remiksiga juba olemas olevast kunstist, millest paljud tööd on kunstielu jälgival inimesel peas, ent osade tööde puhul on üllatus garanteeritud. Ilmselt etendab näitus mingit rolli ka muuseumi enda siseringis, aga seda teavad asjaomased isikud.
