Kelle järgmine Eesti?
Kuna teemaarendused olid seminari alguses suhteliselt retoorilised, pöörasin tähelepanu sellele, mis positsioonilt kõnelejad oma jutu esitasid, kes näiteks ikkagi on see abstraktne “meie”, kelle nimel korrati üle legendaarset küsimust: kas “me” siis sellist Eestist tahtsime ja mis on siis see järgmine Eesti, mida “me” tahame. Kohal olid ju valdavalt nn esimese Eesti esindajad, kuigi probleemina tõstatatud kaks Eestit, seltskond põhiliselt maskuliinne ja eestikeelne. Kelle järgmisest Eestist seminaril üldse räägiti? Ehkki on selge, et visionäärluseks on võimeline üsna väike osa inimestest, oleks huvitav, kui edaspidises diskussioonis järgmisest Eestist saaks sõna ka mõni arvamusliider väljastpoolt Eesti majandus- ja teaduseliiti, näiteks mõni mõjukas vene noor või vaene, aga haritud kultuuritöötaajst üksikema.
Akadeemiat esindav Tartu ülikooli rektor Jaak Aaviksoo rääkis inimkesksusest, pankur Vahur Kraft tulevikunägemuste realiseerimise hinnast, Indrek Neivelt kolklusest, mis seab Eesti (majandus)arengu ohtu, ning ettevõtja Toomas Luman professionaalsusest, mida Eestis jätkuvalt napib ja ilma milleta on ettevõtjal üha raskem midagi (majanduskasvu nimel) teha.
Majanduskasvule orienteeritud eesmärkides on inimene ära unustatud ja asfalti eelistatakse Eestis ajudele – neid Jaak Aaviksoo tõdemusi on meedia juba piisavalt võimendanud. Küllap on eriti inimkesksuse mõte kõigile arusaadav, seda jagab üha enam ka trügimisest väsinud edukas Esimene Eesti. Milles peaks see inimkeskne vaatenurk Eesti edasises arengus seisnema ja kuidas Eesti ühiskond muutuks inimkesksemaks – siin on teema diskussiooniks, mida foorumil tegelikult juba ka alustati.
Et inimkesksuse mõte tuleb just nendest institutsioonidest, kus raha vähem ja intellektuaalset kapitali enam, on samuti ootuspärane. Intellektuaalse kapitali – sealhulgas teaduse väärtustamine kõlas küll seminaril, kuid meedias hiljem mitte eriti. Teaduse ja tehnoloogia koostööst rääkis Helsingi Ülikooli Biotehnoloogia Instituudi direktor professor Mart Saarma, kes tõstis teadusvaldkonnana, mida eelisarendada, esile oma eriala. Biotehnoloogia on Eestis juba praegu arenenud, kuid sellesse tuleks veelgi enam panustada, sest kõiki teadusalasid arendada ei saa. Saarma kui Helsingis töötav teadlane rõhutas teadusse investeeritava raha hulka Soomes. Seal toetab majanduse ja teaduse koostööd ka Strateegiliste Arengute Keskuse analoog SITRA, seda ka materiaalses mõttes – mis võiks Saarma arvates olla ka Eestis SAKi tulevikuülesanne.
Indrek Neivelti arutelu Eesti mõttemaailma kolklusest ja uutest tõmbekeskustest Läänemere regioonis põhines traditsioonilisel probleemipüstitusel: kuidas tuleb mõtlemist muuta, et Eesti majandus ka tulevikus võimalikult hästi edeneks. Regiooni kaart tuleb Neivelti meelest mõttes täiesti uutel alustel ümber joonistada, kuna regiooni keskusteks kipuvad üha enam kerkima Riia, Stockholm ja tulevikus kindlasti ka Peterburi. Tallinn samas sulab Helsingiga kokku. Tartu ja Saaremaa piirkond hakkab üha enam orienteeruma Riiale.
Intellektuaalse kapitali spetsialist Rootsist Leif Edvinsson tõestas oma ettekandes, et Eesti peaks panustama intellektuaalsesse kapitali (haridusse) ja unustama ajast ja arust idee arendada tootvat tööstust, milles ta nagunii arenenud maadele järele ei jõua. Seega – mitte rõõmustama tööjõumahukate allhankeprojektide üle, vaid tulevikus ehk isegi importima ajusid näiteks Hiinast, et just siin välja töötada innovatiivseid lahendusi. Eesti ühiskondlikes diskussioonides on praegu eesmärgina sõnastatud Euroopa Liit ja NATO, pikematest arengustrateegiatest suurt ei räägita.
Keskkonnateemat käsitles Dennis Pamlin, WWF Rootsi üks liidreid, kes manitses eestlasi tulevikuvisioonides arvestama ka “ökoloogilist jalajälge”, mis on väikesel Eestil üllatavalt suur. Keskkonnateema valgusel äratab õudust näiteks Indrek Neivelti mõte, et tõmbekeskuste muutumisel koliks suur osa eestlastest Lääne-Eestisse ja Saaremaale. Et suurte reostajate (Lääne-Euroopa) puhul on olukord sageli juba pöördumatu, sest loodust on vähe alles, siis tuleks just uutel tarbimisajastusse siirduvatel riikidel – nagu seda on koos teiste ida-euroopa maadega ka Eesti – mõelda, kuidas edeneda nii, et keskkonda võimalikult vähem kahjustada.
Futuroloog ja majandusteadlane Eesti Tulevikuuuringute Instituudist Erik Terk kinnitas intellektuaalse arengu asjatundja Edvinssoni mõtteid, näidates mõõtmistulemusi, mille kohaselt on Eesti innovatsioonivalmiduselt lähedane teiste Ida- ja Kesk-Euroopa maadega ja jääb kaugele maha Soomest ja Rootsist, mis juhivad Euroopa maade innovatsioonivalmiduse edetabelit. See fakt ei rõõmusta Eesti imagoloojaid, kuid peaks panema mõtlema poliitikud. Kui haridusse (mis on innovatiivsuse alus) ei panustata, ootab Eestist pigem Portugali (Euroopa perifeeria) kui Soome tee.
Filosoof Mart Raukas rääkis päeva naelaks kujunenud ettekandes väärikusest, mis on kõige alus. Väärikus on sünnipärane, seda ei anna automaatselt positsioon ja kahjuks on Eestis mõne ameti puhul väärikus – Raukas nimetas õigusemõistmisega seotud elukutseid – kadumas. Väärikust, mitte aga harjumuspärast orjamentaliteeti tasuks eestlastel ilmutada ka seoses Euroopa Liiduga, mille mis tahes tingimustega Eesti ebaväärikalt nõus on. Raukas rõhutas ka, et on raske pealt vaadata, kui naaber – kõige avaramas tähenduses – ei saa endale lubada väärikat elu. See mõttearendus haakub muidugi Jaak Aaviksoo väitega inimkesksuse puudusest Eesti elus.
Raukase esinemine veenis veel kord, et kunstiinimesed on visionääridena avaramad ja ka veenvamad kui spetsialistid, kes paratamatult takerduvad oma erialateadmistesse.
Foorumi puändiks kujunes medievist Einar Laigna ülesastumine poleemikaks ettevõtja Silva Tomingaga naisküsimuses. Nimelt tõstatas Silva Tomingas foorumi alguses küsimuse – missugune on naiste osa tulevikudiskussioonis, viidates tõsiasjale, et esinejate hulgas polnud ühtegi naist (korraldajate sõnul loobusid kutsutud naised küll esinemisvõimalusest). Laigna viitas Eesti põhiseadusele, kus on kirjas, et Eesti riigi eesmärk on rahvuse säilimine, ja nii saab sellest tulenevalt vastuse ka küsimus naiste osast Eesti tulevikudiskussioonis – lapsi sünnitada. Sellele aplodeeris maruliselt president Lennart Meri, kelle etteaste jäi küll sooloks. Foorumit juhtiv Jaak Aaviksoo leidis siiski, et niisuguse hea mõttega võikski seminari lõpetada.
Vahepeal kõrgustes ja tulevikunägemustes hõljunud eesti mõte jõudis niisiis seminari lõpus oma tavapärastele maistele radadele ning leidis veelgi kinnitust tõsiasi, et innovatsioonivalmiduselt jääme oma naabermaadest mõnes küsimuses sajandi kaugusele.