24.10.2008, 00:00
Kelle plaadist tunned puudust?
Defitsiit valitses Nõukogude ajal igal pool. Nii ka plaadipoes.
Solistil või ansamblil võis küll õnnestuda muusika
salvestamine tele ja
raadio tarvis, kuid suur osa populaarseid ja kultuslikke esinejaid ei
jõudnud isegi nii kaugele. Ning muusikanäljas publik ajas läbi
ragisevate kontsert- või keldrilindistustega. Juhul kui su
tutvusringkonnas linte üldse liikus. Päris heliplaadi välja
andmiseni
õnnestus jõuda aga väga vähestel – oma loomingu
heliplaaditehasesse
saamiseks tuli tungida läbi märksa rängemast tihnikust kui
kontsertloa
saamiseks. Areen küsib muusikainimestelt, noortelt ja vanadelt, milline
artist pidanuks omal ajal tingimata plaadi välja andma.
Janek Murd (3Pead):
Kindlasti oleks pidanud pikema
materjali kui kassetil “Hello” leiduvad kaks lugu välja andma
Zahir.
Aasta oli 1995, koosseisuga, kuhu kuulusid Tambet, Peeter Krull ja
Martin Nurm. Seal oli selline sünergia ja meeleolu, mida ilmselt enam
taastada ei ole võimalik ja hilisematel Zahiri salvestustel ka ei
kohta. Nendel oli erikeemia!
Ja asi, mille peaks kindlasti välja
andma ja mis on ilmselt taastatav ja kokkukogutav, on Sven Grünbergi
avaldamata teosed. Sinna kuuluvad multifilmide soundtrack’id:
“Klaabu”, “Naksitrallid”, “Leiutajateküla
Lotte”, “Lepatriinude
jõulud”, nukufilme ja kindlasti selliseid asju, mida ei teagi ja
millega autor meid üllatada võiks. Neid on siit-sealt lubatud, aga
midagi pole kahjuks näha.
Jõulukingiks 2008 ehk?
Võin kokkupanemisel ja ka kujunduskontseptiga abiks olla, võtke
ühendust!
fs:
Läänega
võrreldes on kuidagi imelik, et sellistel kultusbändidel nagu Propa,
Genekas ja Turist omal ajal ühtegi plaati ei ilmunud. Ka J.M.K.E. ja
Vennaskonna materjali hakati ametlikult välja andma teises kohas
(Soomes – Toim.) või jupp aega pärast õiget algust.
Teisest
küljest selles nende bändide eripära oligi, säherdune oli
kogu see
ajastu siinmail. Võib-olla on see tagantjärele tarkus ja
võib-olla
isegi julm sedasi öelda, aga Propelleri ja Turisti kultusstaatust see
plaaditus ainult kinnitas. Propa lintidel, mida küll kõik olid
kuulnud,
oli siiski keelatud maik ja vanemate poiste lood Turisti kontsertidel
nähtud filmidest olid midagi palju põnevamat kui hiljem välja
lastud
Singer Vingeri vinüülalbum.
Ehk Kuues Meel / Seitsmes Meel
oleks pidanud omal ajal plaadi tegema? U2-le näikse suured
müügiarvud sobivat.”
Hardi
Volmer:
Toivo
Kurmet. Kui järele mõelda, siis eks neid tegelasi oleks ju teisigi,
kes
pidanuks ja võinuks plaadistuda. Aga aig oll seändne. Põld
oma teha.
Samas, originaalloomingu väärtuselt
kõrgub Kurmet ikkagi teiste kohal. Ütleme nii, et sel perioodil va
Rannapiga ühe pulga pääl.
Kosmikute laulja
Hainz:
Nimesid
nimetamata oleks pidanud iga artist, kel oma muusikaga midagi öelda
oli, saama välja anda plaadi, video jne. Biitnikest hevikateni välja.
Aeg ise eraldab terad sõkaldest.
Henry Laks:
Ma
nii kauget minevikku ausalt öeldes ei mäleta väga hästi. No
Villu Tamme
oleks võinud ENSVs plaadi välja anda kurioosumina. Kaseke... Ei
Kaseke
ikka andis välja oma plaadi “Põlemine”.
Aga
VSP Projekt vist
tõesti ei andnud (aastal 1990 ilmus neil siiski plaat – Toim.).
See oli
väga põnev eksperimentaalse instrumentaalrocki koosseis –
Raul Vaigla,
Riho Sibul j
a Aare Põder tegid seda. Tänavu sügisel esitas Riho Sibul oma
juubelikontserdil mõned lood VSP Projekti päevilt ja seda oli
väga
armas kuulata.
The Tomahawck Brothersi esimene trompet
Timmo Võõsa:
Kindlasti
ansambel Meie koos Tajo Kadajasega. Eestikeelse proge kõige
täiuslikum
esitus. Neil on salvestatud ka terve plaadi jagu täiesti korralikku
materjali.
Ele ja Kaja Kõlari täispika plaadi puudumine
on ka täiesti arusaamatu, neil ju on vähemalt ühe plaadi jagu
materjali olemas.
Ja kuhu jäi Holmesi lubatud plaat??
Markus Rabapagan ansamblist Metsatöll:
Heh,
hea küsimus. Tegelikult oleks tõesti lahe, kui oleks näiteks
vinüülid
sellistelt ansamblitelt nagu Hõim, Ornament ja kindlasti Varaan. Ja
mitte mingid praegu tehtud, vaid just tolle ajastu omad.
Aa –
ja ansambel Meie kah kindlasti.
Luarvik Luarviku Mihkel
Kleis:
Hetkel
tegutsevatest peaks plaadi kindlasti tegema Jakob Juhkam. Ootan ka
Music For Your Plantsi ja Rumour Is Newsi albumeid. Mõlemad tegelikult
teevad ettevalmistusi niikuinii. Kunagi kümnendi alguses tegeles üks
MKDK folk-progeorkester Hundva, kes ei jõudnudki salvestamiseni.
Varasemate aegade kohta on raske öelda. Meenub vaid fusion-grupp
Psycho. Aga ammu oleks olnud aeg kaks Radari instrumentaalplaati CDdena
avaldada. Seda ootan juba aastaid.
(:) kivisildnik:
Pole
vähimatki kahtlust, et Varaani plaadi puudumine on põhjustanud meie
roki halva tervisliku olukorra – aneemia, asteenia ja kroonilise
kõhulahtisuse. Varaan oli paueriga pänd, minu nooruse kõige
mõjuvam
kontsertelamus.
Ole kui tahes tore inimene, ilma selgroota oled sa
mollusk, lakitud küüned ei asenda selgroogu ega Varaani.
Psychoterrori Freddy:
Tunnen
puudust ühest korralikust 1980ndate Eesti pungi kogumikust. Ansambel
Punk T võiks seal peal olla kindlasti. Tollal oli Eesti pungi skeene
kirju, kuid sellest on vähe helikandjatel säilinud.
Koit Raudsepp:
KÕIK
tolleaegsed artistid oleksid pidanud andma välja palju heliplaate.
LPsid, EPsid, singleid, maksisingleid, mini-albumeid, kontsertplaate ja
picture-disc’e jne, jne. See plaatide avaldamine oli ju
“tänu”
üleliidulisele ja ainsale nõndanimetatud plaadifirmale täiesti
mõttetu
tegevus. Protsess vältas aastaid, kui mitte kümneid. Vast päris
vene
aja lõpus hakkasid asjad kiiremini liikuma ja vinüüli valati
ka neid
bände, keda varem keelati.
Aga kui nüüd anda üks
nimi, pigem üks
nimetus, siis selleks võiks olla Kooma singel “Ma pesen oma hambaid
verega”. Kooma oli Joel Steinfeldti rokibänd, mis keelati korralikult
ära, seejärel hakkas Steinfeldt kantrit laulma ja keeras ka
muidu ära.
Olen liiga noor, pole seda lugugi kuulnud, aga just ilmunud raamatust
“Laulev revolutsioon” lugesin, et mees oli alguses
ülikõva rock-laulja.
Enne kui süsteem ta elu persse keeras. Just selline seitsmetolline
singel võiks mul koduses arhiivis olla, ägeda kaanekujundusega,
mille
peal suurelt Steinfeldti verised hambad ja puha.
Priit
Kuusk ETVst:
Väntorel,
see oli ikka hipi. Nagu meie oma Fleetwood Mac. Ja Generaator m
loomulikult. Oi see oli kohustuslik bänd ja lood kui hümnid!
“Vana
väsind raisakotkas istub pesas, raadio nokas, ta ei viska raadiot ära,
sest sealt tuleb päevakaja”, “meil on tore vanaonu, nii
hoolitsev ja
hea... kuid miks ei taha tema roju minna ära puhka
ma...”, “kummikindais kätepaarid, kätel mõtteis
pahad plaanid” jne. Vat
siis Sal-Saller oli keegi.
Ah jaa...: Metallist. Tajo Kadajas oli
vist solist. Need kaks videot, mis ma näinud olen, olid jube head.
Jüri Makarov:
Kui
mõelda ajaloo ümbertegemisele, siis ilmselt oleks inimeste süda
soojendanud (ja mõttetegevust aktiveerinud) ansambel RUJA 78–82
koosseisu Alender-Nõgisto-Kappel-Kuulberg-Varts lood, olin nendega
sellel ajal koos kontsertidel ja kuna töötasin Meloodia
kassetitehases,
siis üritasin nende muusikat läbi suruda, kuid tulutult, sest lood
nagu
“Ahtumine” ja “Ei mullast” polnud tollase poliitikaga
eriti ažuuris.
Hiljem,
kui punkliikumine Eestis algas, nõudsid kõik Propellerit (kes,
tõsi,
parodeeris punki), Päratrusti – kelle tekstid tekitasid
“kuhinaid”
publikus – ja teisi nooremaid bände. Sealt ehk tekkiski vajadus teha
aastal 1987 lauluväljakul festival Heavy Suvi, et anda noortele seda
muusikat, mida nad tahavad kuulata, mitte seda, mida tol ajal raadio
pakkus. Tollal andsime Soomes välja Karavani
“Jõululaulud”, mille 20
000 eksemplari müüsime ära kolme päevaga, samuti sai
üllitatud Singer
Vingeri, Tõnis Mägi 777, Velikije Luki ja In Spe plaadid n-ö
põranda
all.
Enne 88. aasta Rock Summerit sai kaasatud kõik suuremad
helisalvestajad, et rahuldada Alo Mattiiseni viie isamaalise laulu
nõudlust nii Eestis kui ka Rootsi ja Ameerika eestlaste hulgas, sest
Melodija tehasest enam abi polnud, poliitika oli vahel. Sel ajal polnud
kübetki kommertsmõtlemist, vaja oli sõnum massidesse viia,
enamik
projekte tootsid kahjumit, mis kaeti kontsertide korraldamisest saadud
tuludega.
Oleks pidanud rohkem kassette (plaate ju said teha
tol ajal vaid nõukogudemeelsed artistid) välja andma, et tuua
publiku
ette sellised bändid nagu Generaator M, Teravik, Vanemõde, Rosta
Aknad,
Aleksander Müller jpt. Pärast nende esinemisi olid ikka mitu
päeva
sassis ... Sealt sündis selline inspiratsioon, mis aitas edasi elada ja
unustada reaalsus. Kui aus olla, siis tänapäeval on seda samuti vaja,
ainult mulle tundub, et vist teater annab seda täna tõhusamalt
edasi.