Janek Murd (3Pead):



Kindlasti oleks pidanud pikema materjali kui kassetil “Hello” leiduvad kaks lugu välja andma Zahir.


Aasta oli 1995, koosseisuga, kuhu kuulusid Tambet, Peeter Krull ja Martin Nurm. Seal oli selline sünergia ja meeleolu, mida ilmselt enam taastada ei ole võimalik ja hilisematel Zahiri salvestustel ka ei kohta. Nendel oli erikeemia!


Ja asi, mille peaks kindlasti välja andma ja mis on ilmselt taastatav ja kokkukogutav, on Sven Grünbergi avaldamata teosed. Sinna kuuluvad multifilmide sound­track’id: “Klaabu”, “Naksitrallid”, “Leiutajateküla Lotte”, “Lepatriinude jõulud”, nukufilme ja kindlasti selliseid asju, mida ei teagi ja millega autor meid üllatada võiks. Neid on siit-sealt lubatud, aga midagi pole kahjuks näha.


Jõulukingiks 2008 ehk? Võin kokkupanemisel ja ka kujunduskontseptiga abiks olla, võtke ühendust!


fs:



Läänega võrreldes on kuidagi imelik, et sellistel kultusbändidel nagu Propa, Genekas ja Turist omal ajal ühtegi plaati ei ilmunud. Ka J.M.K.E. ja Vennaskonna materjali hakati ametlikult välja andma teises kohas (Soomes – Toim.) või jupp aega pärast õiget algust.


Teisest küljest selles nende bändide eripära oligi, säherdune oli kogu see ajastu siinmail. Võib-olla on see tagantjärele tarkus ja võib-olla isegi julm sedasi öelda, aga Propelleri ja Turisti kultusstaatust see plaaditus ainult kinnitas. Propa lintidel, mida küll kõik olid kuulnud, oli siiski keelatud maik ja vanemate poiste lood Turisti kontsertidel nähtud filmidest olid midagi palju põnevamat kui hiljem välja lastud Singer Vingeri vinüülalbum.


Ehk Kuues Meel / Seitsmes Meel oleks pidanud omal ajal plaadi tegema? U2-le näikse suured müügiarvud sobivat.”


Hardi Volmer:



Toivo Kurmet. Kui järele mõelda, siis eks neid tegelasi oleks ju teisigi, kes pidanuks ja võinuks plaadistuda. Aga aig oll seändne. Põld oma teha.


Samas, originaalloomingu väärtuselt kõrgub Kurmet ikkagi teiste kohal. Ütleme nii, et sel perioodil va Rannapiga ühe pulga pääl.


Kosmikute laulja Hainz:



Nimesid nimetamata oleks pidanud iga artist, kel oma muusikaga midagi öelda oli, saama välja anda plaadi, video jne. Biitnikest hevikateni välja. Aeg ise eraldab terad sõkaldest.


Henry Laks:



Ma nii kauget minevikku ausalt öeldes ei mäleta väga hästi. No Villu Tamme oleks võinud ENSVs plaadi välja anda kurioosumina. Kaseke... Ei Kaseke ikka andis välja oma plaadi “Põlemine”.


Aga VSP Projekt vist tõesti ei andnud (aastal 1990 ilmus neil siiski plaat – Toim.). See oli väga põnev eksperimentaalse instrumentaalrocki koosseis – Raul Vaigla, Riho Sibul j a Aare Põder tegid seda. Tänavu sügisel esitas Riho Sibul oma juubelikontserdil mõned lood VSP Projekti päevilt ja seda oli väga armas kuulata.


The Tomahawck Brothersi esimene trompet Timmo Võõsa:



Kindlasti ansambel Meie koos Tajo Kadajasega. Eestikeelse proge kõige täiuslikum esitus. Neil on salvestatud ka terve plaadi jagu täiesti korralikku materjali.


Ele ja Kaja Kõlari täispika plaadi puudumine on ka täiesti arusaamatu, neil ju on vähemalt ühe plaadi jagu materjali olemas.


Ja kuhu jäi Holmesi lubatud plaat??


Markus Rabapagan ansamblist Metsatöll:



Heh, hea küsimus. Tegelikult oleks tõesti lahe, kui oleks näiteks vinüülid sellistelt ansamblitelt nagu Hõim, Ornament ja kindlasti Varaan. Ja mitte mingid praegu tehtud, vaid just tolle ajastu omad.


Aa – ja ansambel Meie kah kindlasti.


Luarvik Luarviku Mihkel Kleis:



Hetkel tegutsevatest peaks plaadi kindlasti tegema Jakob Juhkam. Ootan ka Music For Your Plantsi ja Rumour Is Newsi albumeid. Mõlemad tegelikult teevad ettevalmistusi niikuinii. Kunagi kümnendi alguses tegeles üks MKDK folk-progeorkester Hundva, kes ei jõudnudki salvestamiseni.


Varasemate aegade kohta on raske öelda. Meenub vaid fusion-grupp Psycho. Aga ammu oleks olnud aeg kaks Radari instrumentaalplaati CDdena avaldada. Seda ootan juba aastaid.


(:) kivisildnik:



Pole vähimatki kahtlust, et Varaani plaadi puudumine on põhjustanud meie roki halva tervisliku olukorra – aneemia, asteenia ja kroonilise kõhulahtisuse. Varaan oli paueriga pänd, minu nooruse kõige mõjuvam kontsertelamus.


Ole kui tahes tore inimene, ilma selgroota oled sa mollusk, lakitud küüned ei asenda selgroogu ega Varaani.


Psychoterrori Freddy:



Tunnen puudust ühest korralikust 1980ndate Eesti pungi kogumikust. Ansambel Punk T võiks seal peal olla kindlasti. Tollal oli Eesti pungi skeene kirju, kuid sellest on vähe helikandjatel säilinud.


Koit Raudsepp:



KÕIK tolleaegsed artistid oleksid pidanud andma välja palju heliplaate. LPsid, EPsid, singleid, maksisingleid, mini-albumeid, kontsertplaate ja picture-disc’e jne, jne. See plaatide avaldamine oli ju “tänu” üleliidulisele ja ainsale nõndanimetatud plaadifirmale täiesti mõttetu tegevus. Protsess vältas aastaid, kui mitte kümneid. Vast päris vene aja lõpus hakkasid asjad kiiremini liikuma ja vinüüli valati ka neid bände, keda varem keelati.


Aga kui nüüd anda üks nimi, pigem üks nimetus, siis selleks võiks olla Kooma singel “Ma pesen oma hambaid verega”. Kooma oli Joel Steinfeldti rokibänd, mis keelati korralikult ära, seejärel hakkas Stein­feldt kantrit laulma ja keeras ka muidu ära. Olen liiga noor, pole seda lugugi kuulnud, aga just ilmunud raamatust “Laulev revolutsioon” lugesin, et mees oli alguses ülikõva rock-laulja.


Enne kui süsteem ta elu persse keeras. Just selline seitsmetolline singel võiks mul koduses arhiivis olla, ägeda kaanekujundusega, mille peal suurelt Steinfeldti verised hambad ja puha.


Priit Kuusk ETVst:



Väntorel, see oli ikka hipi. Nagu meie oma Fleetwood Mac. Ja Generaator m loomulikult. Oi see oli kohustuslik bänd ja lood kui hümnid! “Vana väsind raisakotkas istub pesas, raadio nokas, ta ei viska raadiot ära, sest sealt tuleb päevakaja”, “meil on tore vanaonu, nii hoolitsev ja hea... kuid miks ei taha tema roju minna ära puhka ma...”, “kummikindais kätepaarid, kätel mõtteis pahad plaanid” jne. Vat siis Sal-Saller oli keegi.


Ah jaa...: Metallist. Tajo Kadajas oli vist solist. Need kaks videot, mis ma näinud olen, olid jube head.


Jüri Makarov:



Kui mõelda ajaloo ümbertegemisele, siis ilmselt oleks inimeste süda soojendanud (ja mõttetegevust aktiveerinud) ansambel RUJA 78–82 koosseisu Alender-Nõgisto-Kappel-Kuulberg-Varts lood, olin nendega sellel ajal koos kontsertidel ja kuna töötasin Meloodia kassetitehases, siis üritasin nende muusikat läbi suruda, kuid tulutult, sest lood nagu “Ahtumine” ja “Ei mullast” polnud tollase poliitikaga eriti ažuuris.


Hiljem, kui punkliikumine Eestis algas, nõudsid kõik Propellerit (kes, tõsi, parodeeris punki), Päratrusti – kelle tekstid tekitasid “kuhinaid” publikus – ja teisi nooremaid bände. Sealt ehk tekkiski vajadus teha aastal 1987 lauluväljakul festival Hea­vy Suvi, et anda noortele seda muusikat, mida nad tahavad kuulata, mitte seda, mida tol ajal raadio pakkus. Tollal andsime Soomes välja Karavani “Jõululaulud”, mille 20 000 eksemplari müüsime ära kolme päevaga, samuti sai üllitatud Singer Vingeri, Tõnis Mägi 777, Velikije Luki ja In Spe plaadid n-ö põranda all.


Enne 88. aasta Rock Summerit sai kaasatud kõik suuremad helisalvestajad, et rahuldada Alo Mattiiseni viie isamaalise laulu nõudlust nii Eestis kui ka Rootsi ja Ameerika eestlaste hulgas, sest Melodija tehasest enam abi polnud, poliitika oli vahel. Sel ajal polnud kübetki kommertsmõtlemist, vaja oli sõnum massidesse viia, enamik projekte tootsid kahjumit, mis kaeti kontsertide korraldamisest saadud tuludega.


Oleks pidanud rohkem kassette (plaate ju said teha tol ajal vaid nõukogudemeelsed artistid) välja andma, et tuua publiku ette sellised bändid nagu Generaator M, Teravik, Vanemõde, Rosta Aknad, Aleksander Müller jpt. Pärast nende esinemisi olid ikka mitu päeva sassis ... Sealt sündis selline inspiratsioon, mis aitas edasi elada ja unustada reaalsus. Kui aus olla, siis tänapäeval on seda samuti vaja, ainult mulle tundub, et vist teater annab seda täna tõhusamalt edasi.