Kellega me sõdime?
Praegu presidendivalimiste keerises Ameerikas on Iraagi sõja teemalisi filme (nii dokumentaale kui mängufilme) nende viie aasta jooksul valminud ohtralt. Olgem ausad, ikka kohe nii palju, et produtsendid peavad praegu küll lausa nahast välja pugema, et rahastajad neid Iraagi-teemalise filmistsenaariumiga üldse jutule võtaks. Ja nii pole see ainult Ameerikas.
Negatiivset eelhäälestust suurendab seegi, et kassaedu pole neil filmidel üldjoontes teab mis suur olnud. Ei neil, mis on sõja ja Bushi poliitika suhtes kriitilisemal positsioonil, ega ka neil, mille peamiseks eesmärgiks on olnud patriootlikkust takka tõugata ning raskesti defineeritavat vaenlasekuju kinnistada.
Ei maksa alahinnata piltide, liiati siis liikuvate piltide jõudu - Ameerikal pole vaja kinnitust kaugelt otsida, vaid mõned aastakümned tagasi aitas Vietnami sõja lõpetamisele kõvasti kaasa šokeeriv fotomaterjal, mis tõi avalikkuse ette sõjale jalgu jäänud tsiviilisikud. Rääkimata siis 21. sajandist, kus informatsiooni levimise kiirus on meeletu ja levikanaleid nii palju, et parima tahtmise juures ei suuda ükski propaganda- ega salateenistus takistada "ebasobiva" infokillu lekkimist meediasse, mis omakorda uuristab ohtlikke pragusid niigi õhukeseks kulunud usku sõja hädavajalikkusest.
Tõde tõuseb, vale vajub. Ameerika uue presidendi esimese sammuna soovib avalikkus juba täna näha sõja lõpetamist. Seniks aga mälu värskenduseks valik Iraagi filme, mis eri nurkade alt seda pikaleveninud tragöödiat kajastavad.
"9/11 Fahrenheiti"
R: Michael Moore
USA 2004
Cannesi filmifestivali Kuldne Palmioks
Retrospektiivis, mõelgem korraks, mis oleks maailmas teisiti siis, kui Moore'i film oma eesmärgi Bushi maine laostajana oleks täitnud ja teda poleks teiseks ametiajaks tagasi valitud? Kas Iraagi sõda oleks läbi? Vaid jumal taevas, kes Bushile ülesandeid jagab, teab. Aga film ise on otsekohene, lööv, süüdistav, ründav, sekkuv, provotseeriv, vaimukas. Ja kui Moore senati liikmete käest uurib, kas nad oma pojad saadaksid sõtta, järgneb ebameeldiv vaikus. (Vt ka: "A Mighty Heart", "United 93", "American Psyche")
"Killud Iraagist / Iraq in Fragments"
R: James Longley
USA 2007
Režissöör James Longley on tegelenud Lähis-Ida teemadega kõigis oma kolmes dokumentaalfilmis. Tähelepanuväärne on tõik, et Longley keskendub alati kohalikele elanikele - ei mingeid rääkivaid päid, kes murelikult olukorda analüüsivad, lääne aktiviste, verbaalset sõjaromantikat või -kriitikat. Tema kõige enam festivalide auhinnariiuleid tühjendanud film "Killud Iraagist" räägib kolme tavalise iraaklase elust pärast Ameerika sissetungi. Film on poeetiline, ent lihtsustamata pilguheit sõjatsooni, mille suurim oht on, et selle visuaalne majesteetlikkus (HD pilt mõjub lausa omamoodi hüperreaalsusena) jätab varju filmi sisu.
"Redigeeritud /Redacted"
R: Brian de Palma
USA 2007
Veneetsia filmifestivali Hõbelõvi
De Palma filmi moto, et tõde on alati sõja esimene ohver, kõlab kurjakuulutavalt. Lugu sellest, kuidas rühm sõdureid vägistab ja tapab 14aastase Iraagi tüdruku, on autentsuse nimel üles võetud moodsa digitehnikaga, mis on ju ka reaalselt sõdureil käepärast - mobiilid ja digikaamerad jms. YouTube'i riputatud videolõigud, kaadrid sõdu ri videopäevikust, turvakaamerate ja teleuudiste pildid annavad koos hektilise, kuid veenva ülevaate sellest, kuidas ebameeldivat tõde väänatakse ehk redigeeritakse. De Palma esitatud versioon tõestisündinud loost sunnib vaatajat mõtlema sellele, kuivõrd olutundlikud ja manipuleeritavad on meie seisukohad, otsused ja veendumused.
"Isolatsioonis/Rendition"
R: Gavin Hood
USA 2007
Egiptuse juurtega Ameerika kodanik kaob komandeeringust kojulennul nagu vits vette. Raskejalgne abikaasa (Reese Witherspoon) alustab meeleheitlikke otsinguid. Selgub, et mees on terrorismikahtlusega vahistatud ning vangis, noor CIA agent (Jake Gyllenhaal) leiab omakorda, et selles vanglas kasutatakse tunnistuse saamiseks äärmiselt ebainimlikke võtteid. Too vangla ei asu mõistagi USA territooriumil, sest Ameerikas ju ei piinata inimesi. Kellele kaevata, kui ülekuulajad on saanud oma volitused otse Washingtonist?
Poliitiline thriller sunnib aru pärima, et kuidas ja millal küll lähevad sõnad ja teod Ameerikas, demokraatia kantsis, nii kapitaalselt üksteisest lahku.
"Eela org / In The Valley of Elah"
R: Paul Haggis
USA 2007
Iraagi sõjast naasnud noor mees mõrvatakse segastel asjaoludel, isa (Tommy Lee Jones), kes on ise Vietnami veteran, asub asja uurima, abiks detektiiv (Charlize Theron). Tõe väljaselgitamine käib küll üle kivide ja kändude, kuid veelgi raskem on selle valusa tõega leppimine. Poja mobiiltelefonist pärit pildirida viib mehe šokeeriva avastuseni, mida armee juhtkond kõigest jõust kinni mätsida üritab. Taaveti ja Koljati võitlustandrile vihjav pealkiri annab võtme järgnevaks lahinguks ühe väikese inimese ja suure võimusüsteemi vahel. Ning ühena vähestest filmidest keskendub Haggise teos sõjast naasnud, vaimselt ja füüsiliselt kannatada saanud veteranide masendavale saatusele. Samuti on see hea näide filmist, kus peategelane on küll veendunud patrioot, aga sama veendunud sõjavastane.
"Tiiger ja lumi / Le tigre et la neve"
R: Roberto Begnini
Itaalia 2005
Omanäoline ja kindlasti ekstreemne armastuslugu luuletajast (Benigni), keda külastab üks ja sama unenägu, kus ta alukate väel kauni naisega suure rahvahulga ees abiellub. Roomas kohtabki ta juhuslikult oma unenäo kaunitari, kirjandusteadlast Vittoriat (Nicoletta Braschi). Mees ei anna korduvatele korviandmistele vaatamata alla, ning asub kohe Iraaki teele, kui selgub, et Vittoria on saanud seal intervjuud tehes pommirünnakus haavata. Teekond on täis takistusi, pärale jõudes selgub, et haiglas napib ravimeid, akna taga käib sõda, kuid Begnini leiab ikka midagi helget ega lase lootusel surra.
"Veri hakkab voolama / There Will be Blood"
R: Paul Thomas Anderson
USA 2008
Daniel Day-Lewis, parima näitleja Oscar
Mis sest, et sõda nafta pärast käib selles filmis ju hoopis teisel sajandil ja teistel tingimustel ja üldse mitte riikide, vaid isikute vahel, Paul Thomas Andersoni allegooria on lihtsalt geniaalne. (Vaata sama pilguga ka teisi peavoolu hitte nagu "300", "Transformes", "Visa hing 4" jt)
"Lahing Haditha pärast / Battle for Haditha"
R: Nick Broomfield
Inglise 2007
Nick Broomfieldi lähtekohaks oli kolmanda vaatepunkti lisamine - paha vaenlase ja hea jälitaja duelli kõrvale seab ta lihtsa Iraagi perekonna perspektiivi, kes on lihtsalt jäänud kahe tule vahele, mässuliste ja okupatsioonivägede piiramis rõngasse.
Filmis mängivad sõdureid mehed, kes ise päriselt Iraagis käinud, sestap on kogumulje üsnagi "dokumentaalne". Nende öid ilmestavad painajalikud unenäod, stress kuhjub, ning kui lõpuks madinaks läheb, minnakse üle piiri. On ju Iraak nende jaoks "Emakese maa hiiglaslik perseauk". (Vt ka "The Kingdom")
"Grace'i ei ole enam / Grace is Gone"
R: James C. Strouse
USA 2007
John Cusack mängib pereisa, kes ühel päeval saab kurva teate - tema sõjaväelasest abikaasa, kes Iraagis missioonil, on surma saanud. Film jälgib vapustatud mehe edasisi samme, otsimaks õiget aega ja sobivat kohta, kus hirmus sõnum kahele väiksele tütrele edasi anda. Lisateemaks tõuseb patrioodist mehe debatt sõjavastase vennaga, kuid tähelepanu on siiski intiimsel perekondlikul draamal. Film ei olnud Ameerikas kuigi edukas, sest tõepoolest, kuidas meelitaksite teie inimese vaatama filmi, mille sisuks surmaga leppimine?
"Tavaline kohtlemine / Standard Operating Procedure"
R: Errol Morris
USA 2008,
Berliini filmifestivali Hõbekaru
Ring on täis, esikümnele paneb punkti veel üks dokumentaalfilm, obsessiivne rekonstruktsioon Abu Ghraibi vanglaseinte vahel toimunud alandustest ja piinamistest. Vangivalvurite tehtud fotod, mis 2004. aastal meediasse jõudsid, on nende taaslavastatud stseenide aluseks. Lisaks intervjuud asjaosalistega, kes pilte tegid või ise piltide peal piinajatena figureerisid, nende abitu eneseõigustamine, teiste süüdistamine, oma seletamatutele tegudele seletuste otsimine. (Vt ka "Road to Guantanamo", Berliini Hõbekaru 2006)
