16.05.2008, 00:00
Kellega me sõdime?
Margit Tõnson ja Andris Feldmanis valisid sadade seast kümme silmapaistvamat Iraagi sõja teemalist filmi.
Praegu presidendivalimiste keerises Ameerikas on Iraagi sõja teemalisi
filme (nii dokumentaale kui mängufilme) nende viie aasta jooksul valminud
ohtralt. Olgem ausad, ikka kohe nii palju, et produtsendid peavad praegu
küll lausa nahast välja pugema, et rahastajad neid Iraagi-teemalise
filmistsenaariumiga üldse jutule võtaks. Ja nii pole see ainult
Ameerikas.
Negatiivset eelhäälestust suurendab seegi, et
kassaedu pole neil filmidel üldjoontes teab mis suur olnud. Ei neil, mis
on sõja ja Bushi poliitika suhtes kriitilisemal positsioonil, ega ka
neil, mille peamiseks eesmärgiks on olnud patriootlikkust takka
tõugata ning raskesti defineeritavat vaenlasekuju kinnistada.
Ei maksa alahinnata piltide, liiati siis liikuvate piltide jõudu
– Ameerikal pole vaja kinnitust kaugelt otsida, vaid mõned
aastakümned tagasi aitas Vietnami sõja lõpetamisele
kõvasti kaasa šokeeriv fotomaterjal, mis tõi avalikkuse
ette sõjale jalgu jäänud tsiviilisikud. Rääkimata
siis 21. sajandist, kus informatsiooni levimise kiirus on meeletu ja
levikanaleid nii palju, et parima tahtmise juures ei suuda ükski
propaganda- ega salateenistus takistada “ebasobiva” infokillu
lekkimist meediasse, mis omakorda uuristab ohtlikke pragusid niigi
õhukeseks kulunud usku sõja hädavajalikkusest.
Tõde tõuseb, vale vajub. Ameerika uue presidendi esimese
sammuna soovib avalikkus juba täna näha sõja
lõpetamist. Seniks aga mälu värskenduseks valik Iraagi filme,
mis eri nurkade alt seda pikaleveninud tragöödiat kajastavad.
“9/11 Fahrenheiti”
R: Michael
Moore
USA 2004
Cannesi filmifestivali Kuldne Palmioks
Retrospektiivis, mõelgem korraks, mis oleks maailmas teisiti siis, kui
Moore’i film oma eesmärgi Bushi maine laostajana oleks täitnud
ja teda poleks teiseks ametiajaks tagasi valitud? Kas Iraagi sõda oleks
läbi? Vaid jumal taevas, kes Bushile ülesandeid jagab, teab. Aga film
ise on otsekohene, lööv, süüdistav, ründav, sekkuv,
provotseeriv, vaimukas. Ja kui Moore senati liikmete käest uurib, kas nad
oma pojad saadaksid sõtta, järgneb ebameeldiv vaikus. (Vt ka:
“A Mighty Heart”, “United 93”, “American
Psyche”)
“Killud Iraagist / Iraq in
Fragments”
R: James Longley
USA 2007
Režissöör James Longley on tegelenud Lähis-Ida teemadega
kõigis oma kolmes dokumentaalfilmis. Tähelepanuväärne on
tõik, et Longley keskendub alati kohalikele elanikele – ei mingeid
rääkivaid päid, kes murelikult olukorda analüüsivad,
lääne aktiviste, verbaalset sõjaromantikat või
-kriitikat. Tema kõige enam festivalide auhinnariiuleid tühjendanud
film “Killud Iraagist” räägib kolme tavalise iraaklase
elust pärast Ameerika sissetungi. Film on poeetiline, ent
lihtsustamata pilguheit sõjatsooni, mille suurim oht on, et selle
visuaalne majesteetlikkus (HD pilt mõjub lausa omamoodi
hüperreaalsusena) jätab varju filmi sisu.
“Redigeeritud /Redacted”
R: Brian de Palma
USA 2007
Veneetsia filmifestivali Hõbelõvi
De
Palma filmi moto, et tõde on alati sõja esimene ohver,
kõlab kurjakuulutavalt. Lugu sellest, kuidas rühm
sõdureid vägistab ja tapab 14aastase Iraagi tüdruku, on
autentsuse nimel üles võetud moodsa digitehnikaga, mis on ju ka
reaalselt sõdureil käepärast – mobiilid ja digikaamerad
jms. YouTube’i riputatud videolõigud, k
aadrid sõdu
ri videopäevikust, turvakaamerate ja teleuudiste pildid annavad koos
hektilise, kuid veenva ülevaate sellest, kuidas ebameeldivat tõde
väänatakse ehk redigeeritakse. De Palma esitatud versioon
tõestisündinud loost sunnib vaatajat mõtlema sellele,
kuivõrd olutundlikud ja manipuleeritavad on meie seisukohad,
otsused ja veendumused.
“Isolatsioonis/Rendition”
R: Gavin Hood
USA
2007
Egiptuse juurtega Ameerika kodanik kaob komandeeringust
kojulennul nagu vits vette. Raskejalgne abikaasa (Reese Witherspoon) alustab
meeleheitlikke otsinguid. Selgub, et mees on terrorismikahtlusega vahistatud
ning vangis, noor CIA agent (Jake Gyllenhaal) leiab omakorda, et selles vanglas
kasutatakse tunnistuse saamiseks äärmiselt ebainimlikke
võtteid.
Too vangla ei asu mõistagi USA
territooriumil, sest Ameerikas ju ei piinata inimesi. Kellele kaevata, kui
ülekuulajad on saanud oma volitused otse Washingtonist?
Poliitiline
thriller sunnib aru pärima, et kuidas ja millal küll lähevad
sõnad ja teod Ameerikas, demokraatia kantsis, nii kapitaalselt
üksteisest lahku.
“Eela org / In The
Valley of Elah”
R: Paul Haggis
USA 2007
Iraagi sõjast naasnud noor mees mõrvatakse segastel asjaoludel,
isa (Tommy Lee Jones), kes on ise Vietnami veteran, asub asja uurima, abiks
detektiiv (Charlize Theron). Tõe väljaselgitamine käib
küll üle kivide ja kändude, kuid veelgi raskem on selle valusa
tõega leppimine. Poja mobiiltelefonist pärit pildirida viib mehe
šokeeriva avastuseni, mida armee juhtkond kõigest jõust
kinni mätsida üritab. Taaveti ja Koljati võitlustandrile
vihjav pealkiri annab võtme järgnevaks lahinguks ühe
väikese inimese ja suure võimusüsteemi vahel. Ning ühena
vähestest filmidest keskendub Haggise teos sõjast naasnud, vaimselt
ja füüsiliselt kannatada saanud veteranide masendavale saatusele.
Samuti on see hea näide filmist, kus peategelane on küll veendunud
patrioot, aga sama veendunud sõjavastane.
“Tiiger ja lumi / Le tigre et la neve”
R: Roberto
Begnini
Itaalia 2005
Omanäoline ja kindlasti
ekstreemne armastuslugu luuletajast (Benigni), keda külastab üks ja
sama unenägu, kus ta alukate väel kauni naisega suure rahvahulga ees
abiellub. Roomas kohtabki ta juhuslikult oma unenäo kaunitari,
kirjandusteadlast Vittoriat (Nicoletta Braschi). Mees ei anna korduvatele
korviandmistele vaatamata alla, ning asub kohe Iraaki teele, kui selgub, et
Vittoria on saanud seal intervjuud tehes pommirünnakus haavata. Teekond on
täis takistusi, pärale jõudes selgub, et haiglas napib
ravimeid, akna taga käib sõda, kuid Begnini leiab ikka midagi
helget ega lase lootusel surra.
“Veri hakkab
voolama / There Will be Blood”
R: Paul Thomas Anderson
USA 2008
Daniel Day-Lewis, parima näitleja Oscar
Mis sest, et sõda nafta pärast käib selles filmis ju hoopis
teisel sajandil ja teistel tingimustel ja üldse mitte riikide, vaid
isikute vahel, Paul Thomas Andersoni allegooria on lihtsalt geniaalne. (Vaata
sama pilguga ka teisi peavoolu hitte nagu “300”,
“Transformes”, “Visa hing 4” jt)
“Lahing
Haditha pärast / Battle for Haditha”
R: Nick Broomfield
Inglise 2007
Nick Broomfieldi lähtekohaks oli kolmanda
vaatepunkti lisamine – paha vaenlase ja hea jälitaja duelli
kõrvale seab ta lihtsa Iraagi perekonna perspektiivi, kes on
lihtsalt jäänud kahe tule vahele, mässuliste ja
okupatsiooniväg
ede piiramis
rõngasse.
Filmis mängivad sõdureid mehed, kes
ise päriselt Iraagis käinud, sestap on kogumulje üsnagi
“dokumentaalne”. Nende öid ilmestavad painajalikud
unenäod, stress kuhjub, ning kui lõpuks madinaks läheb,
minnakse üle piiri. On ju Iraak nende jaoks “Emakese maa hiiglaslik
perseauk”. (Vt ka “The Kingdom”)
“Grace’i ei ole enam / Grace is Gone”
R:
James C. Strouse
USA 2007
John Cusack mängib pereisa, kes
ühel päeval saab kurva teate – tema sõjaväelasest
abikaasa, kes Iraagis missioonil, on surma saanud. Film jälgib vapustatud
mehe edasisi samme, otsimaks õiget aega ja sobivat kohta, kus hirmus
sõnum kahele väiksele tütrele edasi anda. Lisateemaks
tõuseb patrioodist mehe debatt sõjavastase vennaga, kuid
tähelepanu on siiski intiimsel perekondlikul draamal. Film ei olnud
Ameerikas kuigi edukas, sest tõepoolest, kuidas meelitaksite teie
inimese vaatama filmi, mille sisuks surmaga leppimine?
“Tavaline kohtlemine / Standard Operating Procedure”
R: Errol Morris
USA 2008,
Berliini filmifestivali
Hõbekaru
Ring on täis, esikümnele paneb punkti veel
üks dokumentaalfilm, obsessiivne rekonstruktsioon Abu Ghraibi vanglaseinte
vahel toimunud alandustest ja piinamistest. Vangivalvurite tehtud fotod, mis
2004. aastal meediasse jõudsid, on nende taaslavastatud stseenide
aluseks. Lisaks intervjuud asjaosalistega, kes pilte tegid või ise
piltide peal piinajatena figureerisid, nende abitu eneseõigustamine,
teiste süüdistamine, oma seletamatutele tegudele seletuste otsimine.
(Vt ka “Road to Guantanamo”, Berliini Hõbekaru 2006)