Lauri Lagle „Paradiisi“ on lihtne ära eksida. Lavale kuhjatud toataimede džungel ja selle sügavuses hiiliv hämarus on kui peibutav väljapääs lavaruumi tinglikkusest ja piiritletusest. Väljapääs kuhugi ähmasele piirialale, kus teatrikonventsioonid ei päde. Samas pole ses džunglihämaruses midagi hirmutavat, „Paradiis“ on lavastus, mida pole vaja ega võimalik peljata, mida võiks vabalt vaadata nii teatrilemb kui –võhik, isegi see inimene, kes muidu Von Krahli uksest (enamasti põhjendamatult) sisse astuda kardab. Lavastuse juhatab sisse maestro Justin Bieber ise. Ei mingit Arvo Pärti ega alasti karglemist, küll aga kamp toataimi värvivaid tegelasi.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel