Kes lendab kõrgelt, kukub kõrgelt
Enamik meist oli lugenud William Goldingi „Kärbeste jumalat“, kus koolipoisid jäävad pärast lennuõnnetust asustamata saarele lõksu. See kuulus kohustusliku kirjanduse hulka ja ei öelnud meile midagi uut, vaid üksnes kinnitas teadmist, et kui autoriteet (loe: täiskasvanute järelevalve) ära kaob, naaseme me loomalike algete juurde.
Kui telekast näidati 1980. aasta klassikalist gänsterifilmi „Pikk suur reede“ (peaosades Bob Hoskins ja Helen Mirren), oli klubi rahvast täis. Et meie elu värvisid tollal punkmuusika ja 1981. aastal Inglismaal toimunud rahutused, nägime me ekraanil pigem dokumentaali kui mängufilmi. Loo sisu on petlikult lihtne. Londoni East Endi ärituusaks tõusnud Harold Shandi impeerium hakkab tasapisi murenema. Tema finantsedule ja võimule rajatud kapitalistlikku kantsi lagundab dramaatiliselt ennenägematu religioosse innuga poliitiline jõud nimega IRA. Shandi ei suuda aidata isegi koostöö USA maffiaga, mis on ometi kurikuulus oma ulatuse ja riskivalmiduse poolest. See film tutvustas meile teispool Iiri merd tegutsevat hämarat organisatsiooni, mis mõjutas kõigi elu veel 20 aastat hiljemgi. Lisaks näitas see meile, et gängsterid on õigupoolest lapsed, kes taipavad täiskasvanuks saades, et võivad endale ise luua autoriteedi ja valitseda teiste üle võimu või hirmu abil. Loo sõnum näis olevat, et parem on olla telgis ja pissida väljas kui vastupidi.
Mitu aastat hiljem, kui ma töötasin jalatsilaos, tekitas suurt elevust postiljon, kes edvistas meie ees kirjaga, mille ta pidi viima lähedalasuvasse range režiimiga vanglasse. Kirja adressaat oli üks Kray kaksikutest, Londonis 1950. ja 1960. aastail legendaarseks saanud gängsteridünastia liige Reggie. Kui vennaksed mõni aasta hiljem otsa said, kogunes matusele karjade viisi kuulsusi ja sündmust kajastati kõigis ajalehtedes. Määrav osa Briti meelelahutustööstusest on alati olnud seotud kriminaalse allilmaga ning seetõttu on siinsete gängsterite vägiteod ikka suurt publikumenu pälvinud. Filmis „Brighton Rock“ kujutatud 1940. aastate gängsterlus on kujundanud kogu meie kultuuripärandit ja rahvuslikku identiteeti. Iga tavakodanik teadis, kes on Ronnie Biggs, suur rongiröövel, kel õnnestus pärast roimarikarjääri Brasiilia plaažile peesitama pääseda. Biggs figureerib ka Malcolm McClareni lavastatud kõikuva kvaliteediga pungimanifestis „Suur rokenrollipettus“. Ajas veel tagasi minnes jõuame aga Briti filmiajaloos ilmselt enim kujutatud sangari Robin Hoodini, keda võib pidada gängitraditsiooni rajajaks. Lindpriide võidukäiku kinolinal jätkab tänavu valminud film „Mr. Nice“, mis pajatab kurikuulsast narkoärikast Howard Marksist.
Gängsterižanr televisioonis valitses ka kristlikke peretavasid. Jõulupühadel näidati filme James Bondi lugudes kuni klassikalise maffiakomöödiani „Itaalia rööv“. Selles filmis teeb Michael Caines hiilgava rolli, sooritades Inglismaa ja Itaalia vahelise jalgpallimatši ajal suure kullaröövi. Röövis osaleb kolm eri värvi Austin Mini Cooperit, mis sõidavad alati kindlas järjekorras: punane, valge ja sinine.
1972. aastal valminud klassikalises krimidraamas „Tapke Carter“ puhkevad Newcastle’is tapatalgud pärast seda, kui Jack Carteri vend on näiliselt juhuse läbi surma saanud. Filmi stsenaarium on otseselt inspireeritud neli aastat varem toimunud kasiinomõrvadest, millest sai alguse suur jõukudevaheline sõda Põhja-Inglismaal. Seni olid säärased asjad aset leidnud üksnes Londoni tänavail ja eriti perioodil, mil sealset allilma valitsesid karmi käega Krayd.
Omamoodi gängsteriromantika avaldas tugevat mõju ka muusikamaailmale. Paljud 1960. aastate plaadistuslepingud poleks saanud teoks ilma organiseeritud kuritegevuse abita. Film „Etendus“, kus Mick Jaggeri kehastatud muusikut ja James Foxi mängitud gängsterit ümbritseb segu seksist, uimastitest ja psühhedeelsest muusikast, valmis 1968, kuid linastus alles kaks aastat hiljem pärast pikka nägelemist stuudioga. Sarnast lugu räägitakse filmist „Pikk suur reede“, mis jõudis kinodesse alles siis, kui George Harrison „The Beatlesist“ selle leviõigused ära ostis, et film ilma kärbeteta ekraanile lasta.
„Pikk suur reede“ oli oma aja kohta julge film. IRA tekitas kogu riigis paanikat pommirünnakutega Birminghamis ja Hyde Parkis, kus hukkus üksteist sõdurit ja seitse hobust. Fotod veresaunast ilmusid kõigi ajalehtede esikülgedel ning pühapäeva hommikul teelauas lehti lapanute silme ette manati võikad kaadrid lõhkikistud hobustest. Teine jõhker mõrv toimus 30. märtsil 1979, kui IRA pandud autopomm tappis Westminsteri palee ees parklas Põhja-Iirimaa riigisekretäri Airey Neave’i.
Thatcher viis Suubritannias läbi suured muudatused, mis tõid ühtedele kaasa majandusbuumi, teistele aga halastamatu surve, ametiühingute laialisaatmise ja massiliselt väljaviskamisi ihaldatud hoonetest, mida oldi juba valmis ümber arendama. Kõik see, mida Harold Shand filmis „Pikk suur reede“ ette kuulutas, sai reaalsuses tõeks. Mis toimus sellal, kui meie pühapäeva pärastlõunati keelatud filme vaatasime? Tänu poliitikutele ja ametiühingutele ummistasid Londonit prügihunnikud ning tänu IRA-le ja INLA-le laastasid linna tulekahjud. 1981. aasta suvel toimusid Brixtoni ja Toxtethi mässud. Ja uus valitsus ning terrorismivastane seadusandlus pani piiri Londoni viimaste maffiabosside tegutsemisele ning tõrjus nad linna äärealadele.
Nüüd võib Briti gängstereid leida veel üksnes filmist ning gängsterifilmist on saanud ülemaailmne fenomen, mis teenib röögatud raha kogu filmi- ja meelelahutustööstusele. Briti gängsteridünastiad on jäänud möödanikku, kuid kuritegevus kestab edasi, peamiselt IT-manipulatsioonide, korruptsiooni ja insider-tehingute näol. Nii mõnigi Harold on suutnud tõusta nii-öelda auväärsesse seltskonda ja kinnisvaraärisse. Kuritegevus on taandunud kõrgkihtidest aguli tasemele, kus tegutsevad Ida-Euroopast ja Aafrikast saabunud uued jõugud.
Filmis „Seksikas elukas“ näeme vana kooli mehi, kes peavad vaikset pensionipõlve, kuni neid sunnitakse taas vanu võlgu klattima – nii rahas kui ka muus mõttes. Nagu Guy Ritchie on näidanud, annab Briti kriminaalsest minevikust veel mõndagi põnevat välja kaevata. Ja kui te sõidate Londonist kirde poole Essexisse või jalutate Lõuna-Hispaanias Malagas kuninglike villade vahel, võite te nende tegelastega kokkugi põrgata. Nende üüratuid krunte kaitsevad kolme meetri kõrgused okastraadiga kaetud müürid ja tapjaiks treenitud koerad ja majadel on paslikud nimed nagu näiteks „Dunrobbin“ (ingl. k. „olen röövinud“). Seni elus olevad Briti gängsterid on oma kärbikpüssid ja nahkkindad nagisse riputanud, vahivad möödaniku sangarite tegusid salatollise plasmaekraaniga telekast ja pissivad ikka veel kõrge kaarega telgist välja.
Briti gängsterid – kes lendab kõrgelt, kukub kõrgelt
Kino Sõprus toob teieni gängsterid kogu nende kirjus hiilguses: Noel Cowardi kehastatud maffiabossist hr Bridgerist "Itaalia röövis" (1969) Bob Hoskinsi kaabakani "Pikas suures reedes" (1980) ja igavesti stiilse Michael Caine'ini filmis "Tapke Carter" (1971). Siin näete ka Richard Attenborough'd närvihaige Pinky rollis "Brighton Rockis" (1948) ja James Foxi pageva pätina koos Mick Jaggeriga psühhedeelses "Etenduses" (1970). Kivinäoga Vinnie Jones kinnistab oma karmi kraade kuulsust filmis "Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne" (1998) ja filmiseeriale paneb punkti ropusuine Ben Kingsley, kes kiusab kehakat Ray Winstonit filmis "Seksikas elukas".
