Kes nuuskaks vöölooma nina?
Zooloog Aleksei Turovski (sündinud 1946) on kuulus looduse ja loomade populariseerijana – raadiosaated, teleesinemised, loengud ülikoolides, ekskursioonid loomaaias. Sel sügisel kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaera ettepanekul üllitatud raamat “Loomult loom” on osutunud tõeliseks hitiks. Raamatu illustratsioonideks on Turovski enese filigraansed joonistused loomadest. Tartu Ülikooli bioloogia-geograafia teaduskonna lõpetanud Turovski on akadeemilise puhkuse ajal vahelduse mõttes ka ERKIs kätt harjutanud.
Põhitööna uurib Turovski aga hoopis kalade sees elavaid parasiite. Ehk tegutseb parasitoloogina. Mõnekümneaastase uuringu tulemusel on ta Eesti vete elanike juures kokku lugenud 362 eri liiki parasiteerijaid. Kogu maailmas leidub Turovski hinnangul seda masti tegelasi üle 60 000 liigi.
Kohe kargab pähe küsimus, et kas need parasiidid on kala söövale inimesele ohtlikud?
Turovski selgitusel nad kõik üliohtlikud ei ole. Olevat tavaline, et Peipsi kalurid käivad korra aastas arsti juures laiussi välja ajamas. Nimelt ampsavad Peipsi kalurid kevadeti järvel loksudes värsket havimarja ja rüüpavad pitsikese valget viina peale, uskudes, et viin kõhtu sattunud ussikese ära tapab.
“Aga ei tapa sugugi. Kui ussike viinapitsi sisse pista, vat siis ta hävineb. Aga kui talle viin makku järele kallata, see ei mõju talle üldse,” selgitab Turovski. Nojah, ussile viin selga on umbes nagu hane selga vesi. Turovski on Peipsi kaluritega vestelnud ja need on öelnud, et parem käivad korra aastas arsti juures, kui et loobuvad värske havimarja söömisest. Jah – tavasid juba nii lihtsalt ei murra.
Turovski räägib, et laiuss kasvab inimese kõhus kuni kuue meetri pikkuseks. Aga kuna inimese kõht on tema jaoks loomulik, tavapärane keskkond, siis üliränki vaevusi ta üldiselt ei põhjusta. Kui, siis kroonilistele haigetele ja lastele. Hoopis teine lugu on Turovski sõnul ümarussiga, kes satub siinsetesse vetesse tuulehaugiga, on siin juhukülaliseks. Ümaruss tahab paljuneda delfiini soolestikus ja saab inimese kõhus kohe aru, et on vales kohas. Inimene ei ole ümarussi traditsiooniline peremees. Kuna ümaruss tahab delfiinini jõuda, hakkab ta inimest seestpoolt närima. Ümaruss võib ennast puurida veresoone sisse, teda on leitud südamest ja isegi isegi ajust. Tuleb tõdeda, et see on küll jube.
Aga kas kalaparasiitide vastu peaks kuidagi võitlema?
Turovski ütleb, et kuna parasiidid on looduse loomulik osa, siis otseselt võidelda pole õige ja ega hästi saakski. Inimesed pigem hoidugu toore või pooltoore kala söömisest.
Kalajutu täienduseks annan sõna Tartu Ülikooli Mereinstituudi kalabioloogia ja kalanduse osakonna teadurile Mart Kangurile, Aleksei Turovski kauaaegsele kolleegile kalauurimise vallas.
Mart Kangur: “Töötasime Kalandusinstituudis, pärast Mereinstituudis hulk aega koos, veidi üle 25 aasta. Selle aja jooksul sai päris palju koos ka välitöödel, see tähendab looduses käidud, kalu püütud ja neid igast otsast sorgitud. Väljas on elamine-olemine hoopis muu kui kontoris istumine ja mis mehega tegemist, saab paremini selgeks. Alik oli hea kompanjon, ei virisenud, ei urisenud.
Mikroskoobiga töötaval inimesel pidavat lisaks peanupule olema veel üks äärmiselt tähtis kehaosa – hea tagumik. Ja see on Alikul vähemalt rahuldav – öösel, kui teised juba ammu põhku olid roninud, istus tema ikka edasi.
Aliku huvidering on nii lai, et tekitas ülemustes vahel musta masendust – siis, kui miski pidi kohe-kohe valmis olema, aga poiss oli kadunud asjade nimekirjas. Tavaliselt ta siiski jõudis.
Ja veel üks moment: kui mõni sitikas–satikas vastu tuli, oli tema saatus otsustatud – ta rändas parema hoiupaiga puudumisel tikutopsi.”
Esmapilgul tundub ikka, et suur loom on nagu huvitavam kui väike. Kuid sündinud zooloogi Turovskit on juba neljaaastase poisina kõvasti paelunud ka igasugused sitikad, herilased, kiilid ja mardikad. Ning parasiidid on ju täielik kribu-krabu – ei pane palja silmaga hästi tähelegi. Mind huvitab, miks zooloog on oma teadustöö just taoliste väikevormide kallal nokitsemisele pühendanud.
Turovski: “Et vastata lühidalt – väiksemad loomad on mitmekesisemad. Nende mitmekesisus on ilmsem ja nendega töötada, neid põhjalikult uurida on puhtpraktiliselt lihtsam. Jah, mitmekesisus on see, mis mind on tõepoolest rabanud loomaliikide juures väga varajasest lapsepõlvest. Maailmas on pisut üle viie tuhande liigi imetajaid, umbes kümme tuhat liiki linde, umbes kolmkümmend tuhat liiki kalu. Kuid ainuüksi putukaliike on üle pooleteise miljoni.
Lähed näiteks Hirveparki. Mitut liiki imetajaid seal kohtad? Imejate seast on seal kindlasti inimesed. Teine liik – koerad. Ja kui veab, näed ka kassi. Linde tosinajagu, kui otsid natuke, leiad ehk rohkem. Aga kindlasti ma ei pea tervet Hirveparki läbi takseerima, et leida sealt vähemalt 200 eri liiki putukaid.”
Turovski tegeleb tõsiselt ka loomapsühholoogiaga. Kui rikkad ja sügavad on loomad psühholoogilises plaanis?
“Tegelikult ma kõigest väest püüan vältida levinud, kokkuleppelist terminit loomapsühholoogia. Psühholoogia tuleb ju sõnast psyche, hing. Psühholoogia on ikkagi teadus, mis tegeleb inimesega. Kuid kas loomadel on hing olemas või mitte – see ei ole minu arvates eriti zooloogiline küsimus. Isiklikult ma tunnen tihtipeale absoluutset veendumust, et on olemas küll. Aga ma võin inimesena uskuda, mida ma tahan, kuid teadlasena ma loomade hinge kvantitatiivsete ühikutega mõõta ei saa. Sellepärast ma tegelen pigem loomade käitumisega.”
Õppides tundma ja võttes arvesse liigile omast märgisüsteemi – mida teevad kõrvad, mida saavutatakse saba positsiooniga, mida tähendab hammaste näitamine, mida väljendavad häälitsused – saab Turovski sõnul suhelda mis tahes loomaga: “Nii ripslooma, valgehai, elevandi, inimahvi, mao kui vihmaussiga. Ja see on nii põnev.”
Kas samasse liikikuuluvad loomad on pigem sarnased ja moodustavad nii-öelda ühtlase halli massi või torkab silma palju isiksuslikke eripärasid?
“Vastuseks – loomulikult on neil individuaalseid erinevusi, ja tohutult suuri. Aga neid erinevusi saab mõõta muidugi lähtudes konkreetse liigi käitumise üldistest normatiividest.”
Turovski toob näiteks ööbikud: “Laulavad kõik isased ööbikud. Aga milleks? Kõigepealt, et emased saaksid valida endale kaaslase õigest liigist ja õigest soost. Aga mõni isane ööbik laulab paremini ja mõni halvemini. Võrdlemine aitab emastel leida optimaalse genotüübiga partneri. Kuid ega hästi laulmisest üksi piisa – mõni oskab leida turvalisema pesitsuspaiga, mõni kehvema. Ka hea korter on lauluoskuse kõrval oluline.”
Nii et ka loomade puhul saab rääkida nutikuse kriteeriumist. Et üks on targem ja teine rumalam?
“Saab küll. Aga ei ole õige rääkida ühest ja samast tarkusest erinevate liikide puhul. Kes on rumalam – jänes või rebane. Nii ei ole mõtet võrrelda. Aga liigisiseselt me kindlasti leiame targemaid jäneseid ja rumalamaid. Sama lugu on rebastega.
Mõtlemisvõime – see on kasvõi võime kasutada oma kehalisi oskusi kooskõlas maastikuvormidega. Võtta arvesse saaklooma või kiskja konkreetset liikumist. Kahtlemata on kõikide loomade - nii haide, koerte kui kasside - seas targemaid ja lollimaid. Aga olgem ausad – nõnda on inimeste hulgas ka.”
Kas loomad tahavad elus läbi lüüa? Karjääri teha?
“Nojah. Kui loom on juba täiskasvanu ja suguküps, enda meelest äärmiselt isane või emane, nii et ta oma arvates peaks juba olema ammu karja sotsiaalse struktuuri tipus, aga ei ole – siis see talle muidugi ei meeldi. Aga vaat mida ta teeb, kui karja eesotsas on sihuke monstrum, et talle vastu minna küll ei julge.
Kuidas sinna tippu saada – tegelikult on selleks võimalusi palju ja mitmesuguseid. On kirjeldatud juhtumit, kus shimpansikarja tippu sai üldse mitte kõige tugevam, aga kindla peale kõige nutikam.”
Turovski jutustab loo, kuidas karja vana juhi asemele valisid karjaliikmed uueks bossiks ahvi, kes leidis endale kõige efektiivsemad müramisvahendid. Nimelt on isastel shimpansitel traditsiooniks demonstratsioonesinemised, mis seisneb kättejuhtuvate vahenditega (puuoksad, -lehed või kivid) korraldatud tramburais. Nutikas shimpans leidis aga inimasula lähedalt kaks plekkkanistrit, mis kokku lüües tegid kõige kõvemat kolinat. Teistel polnud enam kahtlust, kes peab karja juhtima.
Meenutab Turovski ülikoolikaaslane, Entsüklopeediakirjastuse teadustoimetaja Anu Sillaots: “Õppisime Alekseiga bioloogiat koos ühe aasta. Nii nagu praegu, ta lausa pakatas teadmistest. Heatahtliku ja muheda kaaslasena püüdis ta pabistavaid ja aeglase reageerimisega kursuseõdesid vastamise ajal aidata, nii et üks äärmiselt range keemiaõppejõud torises alailma, et temani pidavat kaja enne jõudma kui vastaja hääl.”
Kuuldavasti põevad loomad ka vabas looduses stressi. Aga mispärast? Kui ei vaeva just eriline karjäärihimu ning elukeskkond on loomulik ja tingimused täidetud, peaks ju muretu olema.
“Asi on selles, et vabas looduses ühelgi loomaliigil kõik tingimused korraga täidetud päris kindlasti ei ole. Loomade elu on äär-mi-selt karm. Tingimusi tuleb otsida. Alati võib tulla suur torm, põud, metsatulekahju või mis iganes. Loomad peavad kogu aeg kõigeks valmis olema. Enam-vähem stressivabalt elab loom ainult osa aastast.
Üks suuremaid väljakutseid looma looduslikus elus ongi leida võimalus veeta mõnda aega täiesti pingevabalt. Sügavalt ja terviklikult puhata.”
Turovski sõnul on seltsingulistel loomadel märksa pingevabam elu kui individualistidel – neil tagab turvatunde kõrge sotsiaalsus. Keegi on ikka valvel, kuskil õiges kohas. Näiteks kukk – kanad saavad stressivabalt süüa või rahulikult oma lapsi kantseldada. Niipea, kui kukk märkab ohtu, annab ta kohe märku. Kuid kanad ei lange stressi, vaid jooksevad lihtsalt laiali.
Neuroosini viivat stressi tekitab loomadele diametraalselt vastupidiseid käitumisnorme käivitavate signaalide üheaegne saabumine, teab Turovski. Kui kuldnokk märkab saaki, mida tahab jahtida, aga taevas tiirutab pistrik, kes tahab teda ennast rünnata, jookseb kuldnokal juhe kokku. Stressi ravivad loomad seksiga nagu inimesedki, aga ka lihtsalt vastastikku hoolitseva käitumisega.
Vahepeal saab sõna Aleksei Turovski praegune tööandja, Tallinna Loomaaia direktor Mati Kaal. Kui Mereinstituut Tallinnast Tartusse kolis, pakkis Turovski oma laboratoorsed vahendid kokku ja kolis nendega loomaaeda, kus tegeleb edasi oma põhialaga, kalaparasiitide uurimisega. Loomaaias on see võimalus, et kui seal mõni kalasööja lind ära kooleb, saab Turovski teda lahata ja tema seest kalaparasiite otsida.
Mati Kaal: “Kõige lühemalt öeldes on Aleksei Turovski avala südame, süsteemse mõtlemise, ennastunustava loodushuvi, piiritu fantasia, hea kunstitunnetuse, arenenud huumorimeele, sügavalt humanistliku ellusuhtumise, uskumatult suure lugemuse ning sünnipärase pedagoogikatunnetusega veidi mugavavõitu, ent äärmiselt heatahtlik ja optimistlik inimene. Talle ei sobi väga kindlad ja rutiinsed raamid, mis ahistaksid tema kalduvust ennast ja ümbrust unustavalt igasse huvitavasse probleemi süveneda.
Loomupärane üldistusvõime laseb tal märgata ka looduse kiivalt varjatud seoseid ning kujundlik mõtlemine annab eelduse seda kõike ka teistele hästi mõistetavalt edasi anda. Seejuures viskab ta mõnusalt villast vahele ja esitab esimesel pilgul igavavõitu tõsiasjugi niisuguses vormis, et neid sünnib kuulata, nagu saarlased ütlevad.”
Turovski käitub loomadega äärmiselt pieteeditundeliselt. Tema sõnul on loomad meie vennad. Aga mitte vähemad vennad, vaid võrdsed. Me kohtume Tallinna Loomaaia troopikamajas. Turovskil on nohu. Koos fotograafiga arutleme, et koos millise loomaga oleks huvitav pilti teha. Turovskile meenub, et troopikamaja teises osakonnas elab omapärane vööloom. Aga siis meenub Turovskile, et tal on nohu: ”Ei, ei selge on see, et me sinna küll ei lähe.” Sellepärast, et vööloom võib nakatuda ja samuti nohusse jääda. Kes siis nuuskaks vöölooma nina?
Huvitav, kuis muudab looma vaimsust elu inimese juures? Kas koduloom on ikka päris õige loom? Ega ta ei mineta oma loomalikkust?
“Ega loom inimese juures elades inimeseks ikkagi ei saa, loomaks ta jääb. Kuid kontaktivõime ja suhete arengu vormid on koduloomadel ja metsikult elavatel loomadel muidugi väga erinevad.
Eelkõige on kodustatud loom hoopis teistsuguse enesekaitsekäitumisega. Ta ei oska karta pooli neid asju, mida karta tuleb. Isegi peremeheta, kodutul koeral ei tule pähe, et kui ta on inimesele nähtav, on ta juba piisavalt ohustatud positsioonis. Ükski hunt ei unusta sellist asja kunagi. Hundile ei tule pähegi, et ta on väljaspool ohtu, kui inimene teda näeb. Kuigi koer ei pruugi usaldada juhuslikku inimest, ei oska ta samas teda karta. Puudub oskus käituda adekvaatselt ja väga ettevaatlikult enesekaitse aspektist. See oskus on geneetiline. Kodustatud loomadel on see oskus geneetikast välja jäetud.”
Kas metslooma on mõtet kodustada? Ja kuidas lahenevad sel juhul tema seksprobleemid?
“Näiteks ilves. Kui ta kasvab inimese juures suguküpsuseni, saab täiskasvanuks, siis looduses ta reeglina kuigivõrd hästi enam hakkama ei saa. Jooksuajal ta muidugi loodusesse kipub – tema uurimisaktiivsus kasvab, et kus need teised vastavast soost ilvesed siis on. Kui ta neid ei leia, võib ta ka inimesele siivutuid ettepanekuid tegema hakata. Nagu tihtipeale ka teised koduloomad, näiteks koerad ja kassid.
Aga muidu, elades inimesega, leiab ilves oma elus küll ja küll nauditavaid momente. Kahtlemata – kui ta saab süüa, kui temaga mängitakse. Tegelikult ta on lapsikus olekus, lapsepõlve olukorras tänu pidevale hoolitsusele. Ja kui ta on sellega päri – okei, infantiilseks ta siis elu lõpuni jääb.
Aga paljudel liikidel välistab infantiilsus seksuaalselt adekvaatse käitumise. Tsirkuseloomadest tiigrid, leopardid ja karud ei paljune. Nende jaoks kestab igavene lapsepõlv ja seks ei tule neil kõne allagi.”
Tegutsevad loomad üksnes ratsionaalselt oma põhivajaduste rahuldamise nimel või viskavad mõnikord ka nalja? On neil huumorimeelt?
“Kui te lubate, ma vastan huumorimeelega. Huumorimeel on inimese jaoks kõige võimsam enesekaitsevahend - hingekaitsevahend. See on võime näha iseennast naljakas olukorras, eemalt, ja pidada enda koha üle selles olukorras peenikest naeru. Loomadel ei tohiks seda võimet nagu olla, sest nende juures ei ole tuvastatud huumorivõime jaoks olulist omadust nagu minapilt. Kas loom on enda jaoks mina? Kui me ütleme Pontu oma koerale, siis võibolla ta lihtsalt reageerib kindlale helisignaalile ja jookseb meie juurde. Tal on hea meel, et teda pandi tähele. Aga kas ta mõtleb seejuures, et ahah, mind kutsuti või… Seda meie ei tea.
Aga mida rohkem suhtled loomadega, seda rohkem veendud, et loomad võivad mänguks, võib ka öelda, et nalja mõttes teha igasuguseid sümboolseid liigutusi, aktsioone. Nii mõnigi loom. Näiteks varitseb sind, hüppab nurga tagant välja ja ütleb sulle “Böääähh!” Kui sa siis vapustatuna hüppad koha peal või võpatad, siis loomal on ilmselt hirmus hea meel – ta tegi nalja!”
Uurin, kas aastakümnete kaupa loomade seltskonnas viibides on Aleksei Turovskil välja kujunenud ka mõned isiklikud lemmikud.
Empaatilisel zooloogil on lihtsam esitleda neid, kes talle eriti ei meeldi: ”Pean tunnistama, et ämblikute vastu ma erilist armastust ei tunne, aga samas on nad äärmiselt huvitavad loomad. Nii mitmekesised, nii põnevad, ma ütleksin, et nii teravmeelsed.
Mul oli üks skorpion, nimeks Ville, aga armastama hakkasin ma teda alles siis, kui ta oli minuga koos elanud kaks aastat. Siis võttis ta juba viisakalt oma sõrgadega mu käest kärbseid – käitus äärmiselt armastusväärselt.”
Praeguste lemmikutena nimetab Turovski hüääne, tiigreid ja ilveseid, kellega ta on loomapsühholoogilises plaanis viimaste aastate jooksul põhjalikult tegelenud. Aga oma põhiliste uurimisobjektide, kalaparasiitide hulgas pole Turovskil tänaseni olnud mitte ühtegi armumist.
Turovski kunstnikuna
Aleksei Turovskile meeldib muu uurimise kõrval loomi ka detailitäpselt joonistada. Lisaks enese raamatule “Loomult loom” on ta illustreerinud mitmeid teatmeteoseid. Teaduslike dokumentaaljoonistuste kõrval viljeleb Turovski nii-öelda vabaloomingut, mida ise nimetab sürranimalistlikeks kompositsioonideks. On maha saanud ka mõne gravüüriga.
Turovski: “Tegelikult iga klassikaline zooloog, kes tegeleb anatoomilise määramisega, peab joonistama – see on paratamatu. Mind on mu joonistamishimu ja mõningane oskus zooloogitöös tublisti aidanud.”
