Merivälja tee on lai ja endiselt auklik nagu mingi makromaastik, omamoodi stiilne, ent igapäevasel läbimisel kahtlemata ülimalt närvesööv. Autojuhil ei jää seetõttu teedefektide vahel vigurdades ümbritseva jälgimiseks eriti aega. Küll aga tuleks kindlasti hoog maha võtta, kui kaasreisijad äkki kabiinis vaikivad, nähes ebaimaist, heledat ja läbipaistvat maja ”kaadris” aina suurenemas.

Maja maht ei ole sugugi suur, üksnes kolmekorruseline, tee pool isegi vaid kahekorruseline. Valge betoon ja ohtrad rohekat tooni klaaspinnad moodustavad viljastava kontrasti. Maja ilme on ühtaegu klassikaline ja modernistlik. Neo-Corbusier, nagu asjatundjad on tabavalt osutanud. Soliidne fassaad jaguneb kolmeks sümmeetriliseks osaks: Merivälja tee pool on kahekorruseline katuseterrassiga maht, eramu­rajooni pool kolmekorruseline plokk, nende vahele jääv osa liigub aga veidi majataguse meditatiivse õhustikuga pargi poole. Keskmine maht sisaldab klaasi ja oksüdeeruva vasega vestibüüli, mille esine paraadne miniväljak peaks kujundusidee järgi hoone külastajail pingeid maha võtma. Nii sätitud ja zen tundub siin kõik! Eks siin ole mainekujundusel ikka suur roll ka...

Kui seesama hoone mõelda kümme korda suuremaks, sobiks see oma teatavas metafüüsilisuses ja äraolevas jõulisuses suurepäraselt mõne radikaalse partei peahooneks. Ent kes või mis on meil jõuliste tegelastena päevast päeva tähelepanu all? Eks ikka agressiivsed, igal juhul aktiivselt sekkuvad ehitajad. Reaalsemalt toob see aga ümbritsevasse puhtalt elurajooniks planeeritud piirkonda uue funktsiooni, ehk elavdades, igal juhul aga rikastades üheotsarbeliste majade ala.

Betoonivalu näib TTP-Ehituse peakontori juures küll puhas ja kvaliteetne olevat – eks ole ju tegemist ikkagi ehitusfirma visiitkaardiga. Eri valamisjärkude tekitatud triibud jagavad hoone betoonkehandi soovi korral kükloopilisteks kunstkivideks või paneelideks. Sõltub silmast ja vaataja soovist. Korrapärane aukude võrgustlik neil muudab materjali ehtsaks ja mõjub modernistliku dekoorina. Hoone arhitektuur sugereerib kahtlemata suursugusust, olgugi et tegemist pole mahult mingi palee, vaid siiski üsna väikese majaga.

Ehitise, mille oleks võinud vabalt tavapärase risttahukana projekteerida, muudab kergeks ja õhuliseks selle ümber väänduv betoonlint. See saab alguse tõenäoliselt kusagilt maakera tuuma lähedalt, kulgeb maja maapoolset seina mööda üles ja voltub kolmekorruselise mahu katuseks. Vestibüüli plokist hargneb betoonpael kaheks ning suubub merepoolses otsas taas üheks koondununa müstilisse maasügavusse. Kahekorruselise hooneosa kohal olev sisselõige katuses ja otsaseinas annab terrassile valgust ja muudab mahud visuaalselt keerulisemaks, mängulisemaks ja õhulisemaks. Otsasein on siin kihiline: üks on n-ö majamahu sein, teine kiht tekib aga hoonet embava betoonpinna kujul.

Kontorihoone on valgusküllane ja avar. Maapoolne majaots on seejuures peaaegu tumm igikaunis betoonpind, merepoolne fassaad küsib midagi moodsa minimalistliku betoonarhitektuuri kohta. Siin on ohtralt klaaspindu, mis tagavad hea vaate nii linna poole kui veesilmadega puudetihedasse hoolitsetud aeda Viimsi pool. Valge maja pargis, sealtpoolt vaadatuna. Üldiselt aga – suhteliselt eraldiseisev põnts igava büroomaastiku pihta.

Büroohoone Tallinnas

Mähe tee 1

Arhitekt: Meelis Press

Valminud: 2005

Hinne:  8